MADISEPÄEVA LAHING (0)

Raul Sink 11E
Allikad: Wikipedia, Metapedia.
Madisepäeva lahing
1217. aasta kevadel olid eestlased (sakalased, järvalased, Kesk-Eesti maakondade sõjamehed) koos venelastega saavutanud võiduOtepääl ristisõdijate ja ugalaste üle. Ilmselt lootsid eestlased koostööd venelastega jätkata ning asusid sama aasta sügiseks Sakalasse koguma suurt malevat. Henriku kroonika järgi kogusid eestlased kokku 6000 meest, mis oli pretsedenditult suur arv. Sõjamehi tuli pea kõikjalt Mandri-Eestist, kõrvale jäid aga saarlased , kellelt võidi aga ehk oodata sakslastevastast tegevust mere poolt. Henriku teatel oli väe kokkukutsujaks ja juhiks  Lembitu . Sulev Vahtre  ja teiste eesti ajaloolaste arvates kogunesid eestlased Paala jõe lõunakaldale Tepu talu juurde, kus oli sobiv jõeületuskoht.
Eestlased kogusid väe kokku ja jäid ootama venelaste abijõude. Kuid Novgorodis oli samal ajal vahetunud vürst ning seetõttu olid seal sisesegadused. Vahepeal olid sakslased aga eestlaste väe kogumisest teada saanud ja koondasid Henriku teateil kokku umbes 3000-mehelise valikväe, mis tungis Sakalasse. Eestlased said sakslaste tulekust peagi teada ja liikusid neile vastu. Ristisõdijate väge kohates liikusid nad  Viljandist  kõrvale, ajaloolaste oletuste kohaselt praeguse Pärsti ja Vanamõisa kanti , kus oli eestlastele sobivam metsane maastik ja saksa rüütlite sõjaline edemus polnud niivõrd määrav.
Lembitu plaan oli ilmselt algusest peale suunatud ristisõdijate tsentri moodustanud sakslaste ümberpiiramisele. Selleks tuli kõigepealt purustada vastase tiivad, mille vasakul moodustasid lätlased, paremal liivlased . Eesti maleva tsentrumi ülesandeks jäi seega sakslaste survele seni vastu panna, kuni lätlased ja liivlased on purustatud ning sakslased eestlaste poolt täielikult ümber piiratud. Lahinguplaani õnnestumise pidi tagama eestlaste arvuline ülekaal, mistõttu keskele paigutati eesti maleva arvukaim osa, mille moodustasid arvatavasti revalased, virulased, järvalased ja harjulased. Lahing võis alata keskpäeva paiku. Eestlased olid suutnud lahingukoha valida neile sobivalt ja saavutanud ka teatud ootamatuse. Ristisõdijad olid eestlaste lähedusest teadlikud ja liikusid juba teist päeva edasi ettevaatlikult ning lahinguvalmina. Kolonnid seati käigult ümber võitlusrindeks.
Lahinguvälja idapoolses osas olid eestlased algul edukad. Siin said läänemaalased kasutada heiteodasid, mille sajule liivlased vastu ei pidanud ja tagasi tõmbusid, vältides lähivõitlust. Liivlased taandusid sakslaste juurde, nende vastu võidelnud läänemaalased aga põrkusid uuele sakslaste grupile, kes oli hiljem teistele järele jõudnud. Puhkes äge võitlus, sakslased lõid eestlaste rünnaku lõpuks tagasi ja sundisid nad taanduma. Enne seda oli läänemaalastel aga õnnestunud liivlased tõsiselt segi paisata ja ka nende vanemat Kaupot surmavalt haavata.
Ilmselt abijõududena äärtele paigutatud sakslaste tõttu ei suutnud eestlased oma algselt kavandatud tiibamist teoks teha ja jäid tsentri purustamise järel ise tiibadel kahe tule vahele. Põgenevaid eestlasi jälitati mööda metsi ja tapeti selle käigus Henriku sõnul ligi 1000. Ristisõdijad said saagiks ligi 2000 hobust ja muud sõjasaaki, mis jagati võrdselt omavahel.