MERIINO LAMMAS Meriino on maailma vanim ja arvukaim lambatõug. Arvatakse, et tõug pärineb Hispaaniast või Põhja-Aafrikast. Meriinodel on tihe vill- ligikaudu 50 miljonit kiudu- mis on peaaegu kolm korda rohkem kui teistel lambaliikidel. Vill on väga kaunis ja pehme, kuigi pealt tundub villak hallikas on see seestpoolt kreemikasvalge. Vill on 6,5 kuni 10 cm pikk ja kergelt lokkis. Üks meriino lammas kasvatab 3,5 kuni 5 kg villa aastas. EESTI MAALAMMAS Eesti maalambana käsitletakse kuni ametlikult põlistõuks tunnustamiseni ajaloolisele kirjeldusele vastavaid ja Läänemereäärsete naabermaade põlistõugudele (põhja lühisabalambad) iseloomulike tunnustega lambaid, kes on eestimaist päritolu. Tänaseks päevaks on leitud maalambaid lisaks Lääne-Eesti saartele ka Pärnumaal, Setumaal ja Võrumaal - Eestimaa äärealadel, kuhu intensiivpõllumajandus nõukogude ajal ei jõudnud. Kuidas ära tunda eesti maalammast ?
nii tasuv. 19. sajandi lõpus hakkasid Eesti mõisnikud otsima uusi võimalusi. Lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi erinevaid lihalambatõugusid sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid ning PõhjaSaksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid. Kohalike lihavillalammaste sihikindel aretamine algas 1926. aastal. Eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. Eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug. Mõlemad tõud tunnustati põllumajandusministeeriumi poolt 1958. aastal.Esimene Eesti Lammaste Tõuraamat (19311941) avaldati 1942. Tõuraamatus oli 3 jaotust: sropsiri (Shropshire) lambad, sevioti (Cheviot) lambad ja karusnahalambad. Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna neid ei tunnustatud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud
Lambatõugusid kasutatkse liha tootmiseks ja kitsetõugusid piima saamiseks. Lammaste majapidamiste arv langenud aga lambaste arv majapidamise kohta tõusnud. Kitsi ( 3800), emaseid 85,5% ja isaseid 14, 5%. Kõige rohkem emaseid kitsi on ristandeid 65%. Kõige arvukam tõug-eesti tumedapealine lambatõug . emastest 23%. Teine on valgepealine lihatõug mis on emastest 20%. 2. Eesti tumedapealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud emane eesti maalammas( aborigeenne põhja sabalülilammas) isane srapsiri lihalammas. Et parandajad ( lihajõudluse/kvaliteedi parandamine) suffolki tõug- isastõuna kasutusel silmapaistvate lihavormidega oxford down- annab pikemaid lihakehasid, tailiha hulga suurenemine. Saadakse valget peenevillalist lõnga. Suurema kehamassi ning villatoodanguga, kuid samas madalama viljakuse ja jämedama villaga. 3. Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud
Alates 1926. a võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928. a loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi sekretäreriteadlaseks. Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. a kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sropsiri (Shropshire) lihalambatõug. 1934. a toodi 19 sropsiri (Shropshire) lammast veel Inglismaalt, 1935. a 36 sropsiri (Shropshire) Rootsist ja 1936. a 45 sropsirit (Shropshire) Rootsist. Imporditud lambaid kasutati nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40 00050 000 eesti kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle sropsiri (Shropshire) ja eesti maalammaste ristandeid
2.2. Valgepealised lihalambad Eestis on laialt levinud ka eesti valgepealie kambatõug. Eesti valgepealine lamba tõug on varavalmiv, heade lihavormidega ja on hea lihalambatõug. Vill mida valgepealiselt saadakse on valge ja poolpeen. Vill on kvaliteetsem kui tumedapealistel. Nende kehamass ja villa toodang on aga väikseim, võrreldes tumedapealistega. Valgepealiste lammaste uted on kõrgema viljakusega (www.eau.ee). Lihajõudluse parandajaks on teksel, dorset ja dala ja soome maalammas. Pidi eesti valgepealisest lambast leiad Pilt 2. alt. 5 3. Liha kvaliteet Loomast tehakse kõigepealt lihekeha, ehk rümp, selleks tuleb loom tappa ja peab toimuma vere väljalaskmine, seejärel tuleb eemaldada siseorgamid. Loomast lihaks saamise protsess hõlmab lisaks ka looma tapaks ettevalmistamist, transporti, tapmist ja algtöötlemist. Edasi toimub müügietapp, kus on algselt saadaval rümp. Rümpa osad on väga erineva
1926. 1950. Aastani toodi sropsiiri lambaid Eestisse eesmärgiga saada lihatüübilised lihavillalambad. Tõumärgiks on ET. Eesti valgepealine lambatõug (EV) Heade lihavormidega, valge villaga, suuruselt mõnevõrra kui Eesti tumedapealine lammas. Ta on üldiselt viljakam, kui tumedapealine. Valgepealine lammas on saadud eesti maalammast ristates sevioti lambaga. Ka sevioti tõug on pärit Ühendkuningriikidest. Chevioti mägedest, mis asuvad Inglismaa ja Sotimaa piiril. Eesti maalammas väikese kehamassiga, täiskasvanud uttedel 30-40 kg. Vill ebaühtlik, sarvedega, valge villaga loomade kõrval oli ka pigmenteerunud villaga lambaid. 30- aastatel kutsus Eesti riik kokku komisjoni, kes pidi otsustama mis maalambast saab, kuna kasvatajad ei tahtnud seda lammast kasvatada, sest ta oli nii palju väiksem, halvema liha ja villajõudlusega. Komisjon võttis otsuse vastu, et eesti maalamba tõugu ei tunnustata ja tõuraamatut ei hakatud pidama
saj esimesel poolel. 3) Lihalammaste kasvatamise periood 19 saj teisel poolel. 4) Kohalike lihavillalammaste aretamine aastatel 1926.-1958. 1 Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. aastat, kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 šropširi jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1. jaanuari seisuga 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta.
Enamasti on karjas üle 100 lamba. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a
Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4. Lambatõugude klassifikatsioonid 1.4.1. Zooloogiline klassifikatsioon 1.4.2. Klassifikatsioon pea värvuse järgi 1.4.3. Klassifikatsioon aretuspiirkonna järgi 1.4.4. Klassifikatsioon tõugude kasutuse järgi: 1.4.5. Lambatõugude klassifikatsioon tüübi järgi (Horlacher, 1927) 2
Erinevad toetused, ka pool-looduslike rohumaade karjatamiseks. Suurenenud ka mahekasvatuse maht. 2. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu Ajalugu Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926.a. kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (ing. k. Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. 1934.a. toodi 19 sropsiri lammmast veel Inglismaalt, 1935.a. 36 sropsirit Rootsist ja 1936.a. 45 sropsirit Rootsist. Imporditud lambaid kasutati nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40000-50000 eesti 10 kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle sropsiri ja sropsiri ja eesti maalammaste ristandeid kutsuti kodanlikus Eestis sropsiri lammasteks Jõudlus, arvukus
kaguaasia veised e. pühvlid (Bibos), Piisonid (Bison). · Lammaste ulukeellased jagunevad kahte tüüpi: mufloonilaadsed ja argalilaadsed uluklambad. Neist elab euroopa uluklammas ehk mufloon (Ovis ammon musimon) Vahemere saartel (Sardiinias, Korsikal). Ta on suhteliselt väike (turja kõrgus 75 cm). Isasloomad on suurte sarvedega, emasloomad on nudid. Mufloonist põlvnevad Euroopa lühisabalised jämevillalambad (nn. maalambad, nende hulgas ka eesti maalammas). Mufloonile lähedased liigid Väike-Aasias ja Kesk-Aasias andsid aluse pikasabalistele kodustatud lammastele (meriino lammas). 10 . hobuse ja sea ulukeellased ja sugulased · Euraasia uluksiga (Sus scrofa) on levinud laialdasel territooriumil Euroopa ja Aasia põhjaosas. Ta on suur (kaalub kuni 200 kg, turja kõrgus 90-95 cm), kaetud pika tumepruuni harjasega, elab metsades, mäestikes, jõgede ja järvede kallastel. Kolju on tal pikk, sirge näoosaga
; raskeveohobune- kasutati rootsi ardenni, belgia ardenni, saksa külmaverelist, leedu raskeveohobust. eesti valgepealine lammas- ildefransi tõug: suurendas kehamassi ja lihajõudlust, villa kvaliteet jäi samaks; dala tõug norrast:suhteliselt suurekasvulised lambad parandasid peale kehamassi ka villakvaliteeti;teksli tõug: parandas kahtlematult lihaomadusi, vähem villaomadusi; dorset: parandas kasvukiirust, liha kvaliteeti, uttede emaomadusi; soome maalammas- parandas viljakust; islandi lammas: parandas vastupidavust. eesti tumedapealine lammas- suffolk: parandas lihajõudlust, liha kvaliteeti ja kasvukiirust; soomemaalammas: parandas viljakust; islandi lammas: parandas vastupidavust. 85. Kunstliku seemenduse aretuslik hinnang Kunstlik seemendus võimaldab suurendada ühelt isasloomalt saadavate järglaste arvu, mistõttu väheneb vajalik isasloomade arv. Mida vähem isasloomi aretuseks vajatakse, seda
annaabi.ee 
