Maailmavaade – igale ühele oma (0)

Maailmavaade – igale ühele oma Maailmavaade – kõlalt juba aupaklik, vaade kogu maailmast – pakub palju mõtlemisainet
kõikidele ühiskonnaliikmetele, kõik soovivad maailmavaatelist selgust. Tihtipeale öeldakse
„meie maailmavaated on liiga erinevad“, eriti esineb seda paarisuhetes, aga mida selle all
tegelikult silmas peetakse, mis on maailmavaade? Kuidas maailmavaade kujuneb ning millest
see sõltub? Nüüdisajal, kus kõik on pidevas muutumises, on väga keeruline üheselt defineerida mõistet
„maailmavaade“. Minu arvates on maailmavaade viis, kuidas inimene ümbritsevat maailma
tunnetab ja mõtestab. See aga koosneb mitmetest aspektidest, nagu mis on indiviidi jaoks elu
kõrgeim väärtus, mis defineerib edu ning kuidas ta põhjendab sündmusi, mille toimumise
tõenäosus on väike. See mitmetele aspektidele toetumine on viinud meid sinna, et erinevaid
maailmavaateid on mitmekümneid, sõna tõlgendatakse vastavalt kontekstile. Seega on meil
olemas tarbimisühiskonnale omaselt materialistlik maailmavaade, aga ka poliitikast tulenevad
kommunistlik ja demokraatlik maailmavaade, kindlasti ei puudu ka usust tulenevad vaated,
nagu kristlik ja ateistlik maailmavaade. Erinevaid maailmavaateid on igaks eluvaldkonnaks,
neid saab kaasmaalastega sobitada või hoopis valida üksteisele vastandumise, seega tuleb kas
teatud maailma mõtestamise aspektides kokku leppida või sellest keelduda. Maailmavaadete   rohkuse   põhjuseks   on   lisaks   üpriski   meelevaldsele   definitsioonile   ka
maailmavaadete kujunemise protsess. Nimelt on see sarnane regilaulude rohkusega Eestis –
igaüks mõtleb loo ise välja ehk võtab teatud seisukoha elu suhtes ning annab seda suuliselt
edasi järgnevale põlvkonnale. Väliskeskkond mängib eluvaate kujunemisel suurt rolli, näiteks
kodus   saadakse   vanemate   seisukohtadest   aimu   juba   väiksena,   võrreldes   saadud
sünnipäevakingituste arvu sõbra omaga, ning teismeline viiakse kurssi vanemate poliitilise
maailmavaatega. USAs on lausa linnaosade kaardid sinise ja punase värviga märgistatud, et
eraldada poliitilisi pooli, ning selle järgi valivad inimesed endale elukoha, sest soovitakse
ümbritseda end inimestega, kellel on sarnased maailmavaated, selle tõi välja ka Epp Petrone
teoses „Minu Ameerika“. Muidugi ei ole vaid kodu eluvaate kujunemise eest vastutav, suur
mõjuvõim on ka lasteaial ja koolil, kus õpetajaid nähakse kui autoriteeti. Ka Eestis on usuliste
suunitlustega koole, neist tuntuim on Vanalinna Hariduskolleegium, kus soositakse kristlikku
eluvaadet. Seega peamiselt on maailmavaate tuumaks väliskeskkond. Siiski on inimene vabalt mõtlev isik, seega otsustame ise, kuidas maailma näeme. Arvame
vähemalt   nii.   Maailmavaate   kujunemise   varjupoolel   on   nii   riiklik   režiim   kui   ka   usuline
kuuluvus. Nimelt on meie ellusuhtumine drastiliselt erinev olenevalt sellest mida või keda
usume. Näiteks, kristlik mõttelaad näeb ette elu taevas, kuid on ka inimesi, kes usuvad hoopis
elu  lõputusse   kordumisse.  Esimese   puhul  on  oluline  olla  nii-öelda   heas  nimekirjas,  mida
kujutatakse   ka   seriaalis   „The   Good   Place“,   kus   inimesed   postuumselt   muutuvad
heatahtlikumaks, ja teenivad sellega ära koha taevas. Teisel puhul aga puudub isiku tegudel
tagajärg, sest elu justkui ei lõppe kunagi jäädavalt. Lisaks usulisele poolele mängib rolli ka
riiklik režiim, sest diktaatorlik riigikord tagab valdavalt inimeste teadmatuse, ja kaotab sellega
ära   ka   erinevalt   maailma   mõistmise.   Näiteks,   Põhja-Koreas   ei   ole   kodanikel   ligipääsu
välismeediale, seega demokraatliku maailmapildi olemasolust ei oska enamik isegi mõelda.
Maailmavaade sõltub mitmetest aspektidest, mis on enamasti olemas alates inimese sünnist,
seega on raske näha raamidest välja.


Maailmavaade, sõnana ükskõik kui aupaklikkult kõlav, on oma varjupoolte ja erinevustega
küllastatud. Kuid just see on üks aspekt, millega saame inimrühmi luua, leida endale sarnase
eluvaatega   sõbrad.   Maailmavaadet   kujundab   peamiselt   väliskeskkond,   kuid   soovi   korral
saame oma maailmavaadet muuta, aga selleks peab olema meid ümbritsev keskkond muutust
soosiv, sest just sellest sõltub meie maailmavaate lõplik vorm.