Maailmapildi kujunemisest (0)

Füüsika ajalugu

Füüsika ajalugu Joosep Tiismus Klassikaline füüsika 1700-1900. Kellavärgist soojussurmani Füüsikat saab kasutada populaarsete praktiliste leiutiste tegemiseks ja sellest on palju kasu, kuna see näib muutvat maailma üha paremaks. Kõige suuremad väljakutsed on elektri tootmine ja milline on soojuse ning energia vaheline seos või mis üldse on soojus. 18. sajandi füüsika maailmapildi kujunemist mõjutab eriti füüsik Isaac Newton, kes oma teedrajava gravitatsiooniseadusega annab esimest korda teadusliku selgituse planeetide liikumisele. Nüüdsest alates on võimalik ette ennustada planeetide orbiite aastaid enne. 18. Sajandis teisel poolel muutus elekter jõukurite mänguasjaks. Valmistati salongid, kus kohaolijad said viibida ja sädemeid vaadata. 1769 aastal paneb James Watt aluse aurumasinale ja sellega paneb paika tööstusühiskonna arengusuunda

Füüsikast tänapäeval ja füüsika põhiprintsiibid

olemas või ei. Megamaailma füüsikas on oluliseks lähtepunktiks Universumi ühtsuse printsiip. See printsiip eeldab et kogu Universumi koostis on põhimõtteliselt üks ja seesama. See tähendab, et samu aineid Võib leida nii Päikesel, Päikesesüsteemi planeetidel kui ka teistes galaktikates. Teistest füüsikaseadustest on põhiprintsiipide kõrval erilisel kohal nn. jäävusseadused. NÜÜDISAEGNE FÜÜSIKALINE MAAILMAPILT Maailmapildi mõiste ja ajalooline areng Eristatakse üldteaduslikku, loodusteaduslikku, eriteaduslikku maailmapilti. Füüsikaline maailmapilt kuulub eriteadusliku maailmavaate hulka. Maailmapildi moodustavad maailmavaatelised teadmised, mis mõjutavad inimese taotlusi ja tegevust ning seovad need vaadeldaval etapil ühiskonnas omaks võetud normidega, väärtustega ja ideaalidega. Maailmavaateliste füüsikateadmiste omapäraks on nende kahene, dualistlik olemus 1)nad

Füüsikaline maailmapilt (I osa)

. Maailmapildi kujunemisel (või kujundamisel) on suureks raskuseks see, et füüsika seadused formuleeritakse ideaalsete objektide jaoks, aga rakendatakse reaalsetele objektidele. Maailmapildi konstrueerimisel peame silmas, et loodusseadused ei muutu aja jooksul, küll aga muutuvad füüsikaseadused (vastavalt teaduse arenemisele), näiteks mehaanika seadused Newtonist Einsteinini. 15 Füüsikalise maailmapildi (edaspidi “maailmapildi”) aluseks on printsiibid ehk jäävusseadused. Need on põhjuslikud seosed nähtuste vahel, mis toimivad alati, igas olukorras, kuid mille algpõhjus pole teada. Sellised on näiteks energia, impulsi või laengu jäävuse seadused ehk printsiibid. Nende printsiipide kehtivust on aegade jooksul väga palju katseliselt kontrollitud ja alati on nad kehtinud. Printsiipe ei saa millestki tuletada, nad iseloomustavad looduse olemust. On kindlaks tehtud, et

Maavälise elu otsingud

Vee või süsiniku asemel võib olla ka ammoniaak, mis võimaldaks elu külmemates tingimustes nagu Saturni Titanil. Räägitud on veelgi eksootilisematest eluvormidest nagu tähtedevaheliste tolmupilvede organiseeritud elu, nukleonelu ning tehiselu. Seega on elu leidumise võimalik tsoon sisuliselt määratlematu. Enamik teadlasi arvab nüüdseks, et elu leidmine kusagil mujal meie universumis on vägagi tõenäoline. Sellisele järeldusele jõudmiseks on kaasa aidanud maailmapildi areng, kus varasematest geotsentrilistest kujutelmadest on jõutud järelduseni, et Maa on planeet tavalises tähesüsteemis tüüpilises galaktikas, milletaolisi universumis on kümneid miljardeid ja järjest enam teadlasi, mitte ainult astronoomid vaid ka füüsikud, bioloogid jt usuvad, et kosmoses eksisteerib paralleel universumid, mis teoreetiliselt kahekordistaksid kui mitte kolmekordistaksid planeetide ja galaktikate arvu. Teadlaste seas on siiski esindatud ka nn

Astronoomia

Füüsika 10.klass I kursuse (FLA) kordamisküsimused ja PÕHJALIKUD vastused

FLA 1. Mis on loodus? Millele loodus vastandub? Inimlikule, tehislikule? Loodus on inimest ümbritsev ja inimesest sõltumatult eksisteeriv keskkond. Loodus vastandub selles määratluses inimeste poolt loodud ehk tehiskeskkonnale, aga ka inimesi ümbritsevale mentaalset ehk vaimset komponenti (kunsti, muusikat, arhitektuuri, kirjandusteoseid jne) sisaldavale keskkonnale, mida nimetatakse kultuuriks. Kõik koosneb ainest ja väljast. Aine ja väli on kaks põhimõtteliselt erinevalt käituvat looduse alget. Looduses esineb tasemeline struktureeritus. Igal kindlal struktuuritasemel toimuvaid nähtusi võib seletada sellel tasemel oluliste seaduspärasuste abil ja see ei sõltu kuigivõrd teistele struktuuritasemetele iseloomulikest nähtustest. Sõna loodus ongi maailma see sünonüüm, mis kõige probleemivabamalt sobib füüsikalisse konteksti. Sõnal maailm on ju olemas ka mittefüüsikalised tähendused (mõttemaailm, tundemaailm jne), sõnaga

Filosoofia põhiprobleemid

David Hume ja induktsiooniprobleem

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Majandusteaduskond Marta Strauss DAVID HUME JA INDUKTSIOONIPROBLEEM Essee Õppejõud: Peeter Müürsepp Tallinn 2018 Eesti Keele instituudi eesti keele seletav sõnaraamat seletab sõna induktsioon kui 1. loog üksiku v. erilise põhjal üldise järeldamine. (EKI, 2018) Induktsioonist võib järeldada, et kui ühtedel asjadel on kindel omadus, on see ka teistel sarnastel asjadel ja see sarnane omadus on minevikus, tulevikusja olevikus sama. Induktiivsed järeldused on need, mis tulenevad jälgitust ja muutuvad üldisteks seaduspärasusteks. Näiteks kui oleme söönud mõned korrad magusat õuna, eeldame, et ka kõik järgmised õunad, mida sööme on magusad

Kosmoloogilised alused ehk universumi tekkimine ja areng

Häädemeeste Keskkool Kosmoloogilised alused ehk universumi tekkimine ja areng Füüsika referaat. Häädemeeste 2008 SISUKORD 1.Kosmoloogiline printsiip 2.Suur pauk 3.Suure paugu teooria kronoloogia 4.Antroopsusprintsiip 5.Heisenbergi määramatusprintsiip 6. Täielik kosmoloogiline printsiip ja kosmoloogilise printsiibi võimalik rakendatavus aja suhtes 7.Läbipaistev universum 8.Kasutatud kirjandus Kosmoloogiline printsiip Tegelikult me teame, mis on lõpmatu ruum. Me tajume ruumi nägemismeele abil ja lõpmatu on see ruum, kus igast meile nähtavast esemest kaugemal (tagapool) on veel teisi esemeid. Me ei saa näha kõiki lõpmatus ruumis olevaid asju, järelikult ei saa me neid ka tundma õppida. Kuigi maailm on lõpmatu, näeme me temast siiski vaid lõplikku osa. See, mida me näeme (galaktikad) on kõigis suundades ja kõigil kaugustel ühesugune. Meil pole mingit põhjust oletada, et veel kaugemal se

Ülevaade päikesesüsteemist

Kr.) sisse lisaks tähtede sfäärile veel teise, nn. muutuste sfääri, millel liikusid päike, kuu ja tol ajal tuntud viis planeeti. Aristoteles (384 - 322 e.Kr.) arendas süsteemi sooviga taandada planeetide keerukas liikumine erinevate telgedega ühtlaselt pöörlevatele sfääridele nii, et iga planeet oleks oma sfääril kinni. (Tema teravmeelne masinavärk koosnes kokku 55 sfäärist, lisaks veel kinnistähtede oma.) Klaudios Ptolemaios (83 - 161), geotsentrilise maailmapildi viimane konstruktor, suutis süsteemi mõnevõrra lihtsustada, viies planeedisfääride tsentrid eemale Maa tsentrist, mida loeti maailma keskpunktiks. Nii õnnestus tal seletada lisaks planeetide silmusekujulisele teele ka nende heleduse muutumist muutuva kauguse abil. See küllalt keeruline deferentide-epitsüklite süsteem oli katoliku kiriku toel inimkonna maailmapildiks rohkem kui tuhande aasta vältel.