Maailmapildi kujunemisest (0)

Maailmapildi kujunemisest
Meie teadmised põhineval sellel, mida me oleme oma meeltega tajunud. Vaadates ringi näeme natuke, ronides kivi otsa, näeme rohkem. Kui aga ronida mõne väga kõrge puu otsa, on vaateväli päris erinev sellest, mis maa pealt vaadates. Sama põhimõte on meie maailmapildi kujunemisel, mida rohkem me teame, seda rohkem täiustub ja vastab tegelikkusele meie maailmapilt .
Juba ammu enne meie ajaarvamist oli inimestel ettekujutus maailmast. Nende andmed põhinesid sellel, mida nad olid oma silmaga näinud. Näiteks kunagi usuti , et maailm on hiiglaslik lame ketas , mida hoiavad oma kilbil kilpkonnad. Selle maailmapildi muutis kehtetuks Aristotelese teos ’’Taevastest’’, kus tõi ta argumendid, miks maailm on pigem ümmargune kui lapik . Ptolemaios täiustas Aristotelese pilti, kujutades terviklikku kosmoloogilist sfääri. Ka need maailmapildid põhinesid sellel, mida inimesed olid näinud ja vaadelnud. Vahepeal loodi veel erinevaid maailmapilte, mis tundusid kas rohkem või vähem tõenäolised, kuid suuremat tõestust oli neile raske leida. Inimestel oli raske avastada midagi, mida palja silmaga ei näinud, kuid puudusid ka vahendid, millega kaugemale näha.
Kui 17. sajandi alguses leiutati teleskoop, siis tekkis inimestel võimalus näha kaugemale. Vaadeldav maailm suurenes ning sellega ka teadmised maailmapildist. Sel ajal pandi alus meie praegusele maailmapildile. Ka mikroskoobi leiutamine avardas meie teadmisi, tekkis võimalus näha seda, mis on nii väike, et palja silmaga seda näha pole.
Kuid tähtis osa maailmapildi kujutamisel on see, et ei piisa alati ainult nähtust. On vaja ka oskust teha järeldusi ja viia erinevaid asju kokku. Ühed ja samad inimesed näid ühtesid ja samasid asju, aga tõlgendasid neid erinevalt. Näiteks, kui Aristoteles poleks taibanud, et kuuvarjutusi põhjustab Maa tulemine Päikese ja Kuu vahele, tekitades ümmarguse varju, siis ei oleks pruukinud ta avastada, et Maa on ümmargune. Viies kokku vaatlusandmed ja oskuse teha järeldusi, saame palju avarama pildi.
Tänapäeval oleme me jõudnud punkti, kus on väga keeruline avastada midagi, mis muudaks täielikult meie maailmapilti. Teleskoopide ja mikroskoopide abil elektromagnetilisi kiirgusi kasutades oleme jõudnud nii väikeste ja nii kaugete asjadeni, et keeruline on leida midagi, mis läheks vastuollu meie praeguste teadmistega. Teleskoopidega on näha peaaegu kogu nähtav universum ning väikeste osakeste avastamiseks läheb vaja juba nii suuri energiaid, et maapealsetes tingimustes on neid väga kallis ja keerukas saada.
Vanal ajal olid ülekaalus olukorrad, kus midagi nähti ja seejärel üritati seda seletada. Enne olid vaatlusandmed ja katsed ning alles siis üritati leida sellele teooriat. Tänapäeval on aga see muutunud pigem vastupidiseks. Suure osa füüsikast moodustab teoreetiline teadus, luuakse palju teooriaid ning seejärel püütakse luua katseid, mis neid teooriaid kinnitaksid.
Kuna on raske leida midagi, mis kardinaalselt muudaks meie maailmapilti ja oleks ka tõestatav, siis on loodud vaid palju uusi teooriaid, kuid neile on vähe tõestusi, lihtsalt ei osata teha veel katseid, mis neid tõestaksid. Näiteks stringiteooria pakub meile, et maailmas on rohkem dimensioone, kui meile hetkel tuttavad ja tajutavad on. Me ei taju neid, seetõttu on raske tõestada, kas need üldse olemas on. Kui see teooria aga tõestust leiaks, oleks meil ettekujutus meid ümbritsevast ehk hoopis teistsugune.
Seoses maailmapildiga tekivad ka küsimused: Kas kogu maailm on füüsikaliselt mõõdetav? Kas maailmapildi loomiseks piisab vaid füüsikaliselt mõõdetavatest suurustest? Võib-olla ei saa me seda kunagi teada, sest me ei tea seda, mida me veel ei tea. Aga ka ilma kõike teadmata on ilmne, et maailmapilti peab ära mahutama ka sellised mittefüüsikalised suurused, nagu lootus, usk, armastus ja muud komponendid, mille jaoks füüsikalisi suurusi pole veel leitud. Me ei tea, kas universumil on neid vaja, aga inimestel kindlasti.
Elisabeth Parman, 10c