Vihasoo III asulad, kust on leitud Eesti vanimat Narva tüüpi keraamikat . Kuna varaneoliitilised asulad on tihti seotud varasema asustusega, võiks arvata, et vana mesoliitiline rahvastik püsis vähemalt osaliselt edasi. III ja II aastatuhandetel e.Kr. levis Eestis nn. venekirveste kultuur, mida iseloomustavad kaunilt lihvitud vene(paadi)kujulised, silmaga kirved ning väikesed nöörijälgedega savinõud. See rahvas mattis oma surnuid madalatesse maahaudadesse. Üks tuntumaid on Sope kalmistu, kust on ühtekokku leitud 9 luustikku. Teine sarnane matmiskoht paiknes Koogu mõisa lähedal. Venekirveste kultuuri asulatest on leitud suhteliselt nõrku jälgi: nöörkeraamikat esineb mõnede varem tekkinud asulate (Narva, Riigiküla) kultuurkihis, aga ka Jäbara kivikalme all ning Jõuga kääbaskalmistu alal. Kiviaja üliminek pronksiajale on väga pikaajaline. Eestis veel pika aja kasutatakse kivist tehtud tööristu
haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte. Eesti keel on eestlaste rahvuskeel, soome-ugri keeli, mis koos liivi ja vadja keelega kuulub läänemeresoome keelte lõunarühma. I a.t. lõpul
Suurm osa Eesti elanikest elas pronksiajal ilmselt avaasulates Matmiseks rajati erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmed Need kujutasid endast 5-8-meetrise läbimõõduga ringi ja selle keskele laotatud kirstu Kivikirstkalmed polnud ainsad matmispaigad Olid ka laevkalmed, mille äärekivid olid paigutatud laeva kujuliselt Nende keskel olevatesse kivikirstudesse puistati põletatud surnute jäänused Ning veel olid maahauad Maahaudadesse maeti maaomanike pered Iga sugupõlv rajas oma kivikirstkalme Kalmel täideti ka teatud rituaale Asustus, majandus ja ühiskod Nooremal pronkisajal oli eesti jagunenud rannikupiirkonnaks ja sisemaaks Rannikualat on teada rohkesti kinnismuistiseid, sisemaalt teatakse neid aga vähe Peamisteks elatusaladeks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus Kasvatati esmajoones lambaid, kitsi ja veiseid, vähem sigu ja hobuseid
Sise-Eestis tegeleti peamiselt alepõllundusega + jaht ning kalapüük. 4. Võrrelge pronksi- ja vanema rauaaja matmiskombeid. Mida võib kalmete põhjal väita ühiskondlike suhete kohta ? Pronks: maeti kivikirstkalmetesse (tavaliselt maaomanike pered maeti) 5-8 meetrise läbimõõduga ring ja selle keskele laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele pandi kividest küngas. Maeti ka mõndadesse laevkalmetsse ning maahaudadesse. Eelrooma: maeti tarandkalmetesse koosnesid kiviridadest või-müüridest, mis piirasid nelinurkset tarandit laiusega 1-2 m ja pikkusega 2-3m. Surnud pandi tarandimüüride vahele, tunduvalt harvemini maeti põletatult. Rooma: tüüpilised tarandkalmed olid laotud korrapärasemalt(ristküliku kujuga). Mitu tarandit moodustasid ühe kalme. Maeti põletatult. Pandi kaasa ehteid ja luukilde. Tarandis oli umbes 10-20 surnut. 5
seetõttu kasvas põllumajanduse tootlikkus. Alepõllunduselt sai minna üle põlispõllundusele. Toodeti järjest enam müügiks. 10. Nimeta rauaaja kalmetüüpe Eestis? (kirjelda) Kivikirstkalmed kivikirstkalmetesse maeti üldiselt põletamata laipu. Neile pandi kaasa peamiselt ehteid. Kalme keskel asus kirst ning selle ümber ringmüür. Ringmüüri ja kirstu vahe olid täidetud kividega. Maa-alused kalmistud nagu tänapäeval. Maahaudadesse maeti reeglina põletamata surnuid. Kangurkalmed kangurkalmed olid selgepiirilised ja suhteliselt väiksemad kivivared (läbimõõduga 1020 m, harva suuremad), mis ümbritseva maapinna taustal tõusid selgelt esile, kõrgemale. Väliselt, enne kaevamisi, meenutavad need kalmed kivikirst- või lühemaid tarandkalmeid. Varased tarandkalmed kivikalme, mis on nelinurkne, piklik ja madala kivimüüriga piiratud tarand
inimjäänused. Laevkalmetest on leitud ka mõned hauapanused. Eesti laevkalmete eeskuju võib leida Ojamaalt, kus laevkalmed olid kogu nooremal pronksiajal tavalised. Laevkalmeid ehitati ka mujal Skandinaavias, kuid siinpool Läänemerd on teada vaid üksikuid. On arvatud, et nende rajajateks ongi olnud mõned siinkandis elanud skandinaavlased, kuid samas on siinsetel laevkalmetel palju sarnast ka Eesti kivikirstkalmetega, mis jällegi viitab ehitajate kohalikule päritolule. Maahaudadesse maeti reeglina põletamata surnuid domineeris laibamatus. Kiviaegsetes maahaudades leidub kiviesemete tükke, luuesemeid,savinõude kilde ning koduloomade luid. Hilisemates haudades leidub töö ja tarberiistu ning ehteid, kuid hauapanuste hulk vähenes muinasajal järjest hauda ei pandud enam relvi ning töö ja tarberiistu. Noorema rauajastu- ja lastehaudadest on leitud mitmesuguseid ehteid ja maagilise kaitseülesandega ripatseid, meeste haudadest nuge
Nöörkeraamika-kalmistud rajati asulast väljapoole või kõrgemale küngastele. Surnud asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendis ja käed pea all. Arvatakse,et surnu oli kinni seotud. Suur muutus:kiviristkalmed-ring ja keskel kirst,kuhu pandi surnu. Kirstu maeti tavaliselt mees, maaomanik, vahel ka naine ja laps;laevkalmed-laeva kujulised kalmed, levinud Lääne-Eesti saartel. Kivikirstudesse pandi põletatud surnute jäänused. Osa olid maetud maahaudadesse. Eelrooma Rauaajal maeti surnuid tarandkalmetesse. Surnud asetati tarandimüüride vahele,vähem maeti põletatult. Rooma Rauaajal maeti surnuid tarandkalmetesse põletatult. Keskmisel rauaajal maeti tarandkalmetesse. Kaasa pandi esemeid. Muinasaja lõpul oli levinud põletusmatus, selle kõrval ka väheselt laibamatuste traditsioon 8)PRONKS on kitsamas mõttes vase ja tina sulam. Laiemas mõttes nim. Pronksideks vase sulameid teiste metallidega, välja arvatud tsink.
erandina on saadud vööhaake ja naaste. Nagu mainitud, jätkusid eelrooma rauaaja esimesel poolel mitmed nooremale pronksiajale iseloomulikud traditsioonid. Matmisviisi osas käib see täiel määral kivikirstkalmete kohta. Ehituslikult ei ole võimalik teha vahet hilispronksiaegsete ja eelrooma rauaaegsete kivikirstkalmete vahel, neid võib eristada vaid leiumaterjali dateeringute põhjal. Nagu pronksiajal, nii jätkus ka eelrooma rauaajal matmine maahaudadesse. Eluolu poolest jätkus eelrooma rauaajal üksiktaluline asustus, süvenes varanduslik ebavõrdsus. Esile kerkisid jõukamad talud ja nad omasid võimu ümbruskonna üle- näiteks maksustati kindla suurusega haritav maa. Ilmselt esines ka ühiskondlik võimuvõitlus, millele viitab ka linnuste kasutuselevõtt. Muistise üldiseloomustus 5
võimu keskused. Ühiskonna korraldus oli hierarhiline. Pealik/Kuningas Pealiku lähikondsed, oskustöölised Talupojad Sõltlased (nt. Sõjavangid ja maata inimesed) Põlluharimine: Hakkas arenema söödi viljelus (kahe välja süsteem). Põldu hariti ilmselt konksadraga, mida Vedas härg. Kasutati ristkünnitehnikat. Kalmed: Maapealsed kivikalmed (kivi kirst kalmed-kkk). Rajati 1000-300 e.Kr, eeskuju võeti skandinaaviast. Palju inimesi maeti ka põletatult maahaudadesse vi jäeti lihtsalt põlenult maapinnale Esemed: Enamasti kivist, lust ja puust mitte prnksist. Levinud kirvetüüp-õõskirves. Tähtsaim relv oli oda, palju on ka lust nooleotsi. Ehteid kanti vähe. Levinud on sarvest nööbif, lust nõelad riiete kinnitamiseks. Üksikud kasutasid pronksist oimuehteid, kõrvarõngaid ja kaelavõrusid. Savinõud: On kahte tüüpi: · Peenkeraamika-silutud pinnaga väikesed sööginõud. Peeneteralisest savist: ümara- või lameda põhjalised
Tavaliselt maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, aga sageli sängitati tema kõrvale ka naine või laps. Lisaks esineb kalmeid, kuhu on surnuid maetud veel keskse kivikirstu ja ringi vahele. Kivikirstkalmed polnud ainsad matmispaigad. Ilmselt Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed, mille äärekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Nende keskele rajatud väikestesse kivikirstudesse puistati põletatud surnutejäänused. Osa surnuid oli maetud veel maahaudadesse, mida tunnistavad mõne hilisema kivikalme alt leitud põletus- ja laibamatused. Kivikalmetesse ei maetud sugugi kõiki surnuid. Neid peetakse eelkõige maaomanike perede matmispaikadeks. Iga sugupõlv rajas seejuures oma kivikirstkalme. Samas polnud kivikalmed üksnes matmispaigad. Need olid silmatorkavad monumendid omaaegsel maastikul. Arvatakse, et kivikalme pidi demonstreerima ümbritsevate maade kuulumist teatud kindlale suguvõsale. Kalmetel täideti ühtlasi teatud rituaale ja tehti
Savinõude kuju ei muutu, kuid nime on saanud see selle järgi, kuidas savinõusid kaunistati(kammilaadsed kriipsud, sõrmedega vajutatud kohud). Savi koostis muutub ühtlasemaks. Elukohad siseveekogud, rannik. Tegevusalad korilus, kalapüük, küttimine + marginaalne põllumajandus. Kõige varasemad jäljed, et Eestis on tegeletud põllumajandusega, tulenevad kammkeraamika kultuurist. Soodest on leitud õietolmuterasid(kaer, nisu, oder kasvatuse eesmärgil). Maeti maahaudadesse, laipmatused, aga hauad paiknesid asulaterritooriumil. Maeti selili, laibale valmistati kasetohust ase. Hauapanusteks ripatsid(valmistamiseks kasutati merevaiku, kujutasid loomasid). Alates 3000 eKr saab rääkida nöörkeraamika kultuurist. Savinõud muutusid lamedapõhjalisteks, mis olid kaunistatud omalaadsete nöörivajutustega. Lisaks sellele tulid kasutusele k hästilihvitud kirved, mida nimetati vene kirvesteks. Uueks elatusalaks on karjakasvatus
Täiskasvanud mehi niimoodi ei maetud. Põrandate alla maeti kuni u 4000 eKr. Kultuuri läänerühmas tulid aga juba u 5000 eKr kasutusele eraldiseisvad kalmistud. Kalmistud asulakohtade lähedal ent mitte päris juures. Ühte kalmistusse maeti 20200 inimest ning need olid kalmistul rühmitatud ilmselt sugulaste rühmadena. Kalmistustesse maeti igaealisi mehi ja naisi. Kasutati nii laiba- kui põletusmatust, viimast siiski oluliselt vähem. Surnud maeti maahaudadesse peamiselt kägardatult. Hauad olid seest vooderdatud kivide või 6 savikihiga. Panused erinesid nii sooti kui vanuseti. Hilisel Dnestri-Bugi kultuuril oli oma matmisviis. Nimelt kaevati ühine kraav, kuhu surnud sisse pandi ilma mingisugust vahet tegemata soo ja vanuse vahel. Uute matuste lisamiseks kaevati kraav lihtsalt pikemaks. Tööriistad peamiselt kivist. Paelkeraamika levis väga laial alal. Paelornament paikneb
Lõhavere linnusest 1/3 läbikaevatud, ülejäänud tuleviku arheoloogidele. Linnus täitnud mingismõttes ka omajaa linna funktsiooni. Võimu -, kaubandus - ja käsitöökeskused. Paljude linnuste juures hiliskeskajal asulad linnustest kaugemal, erandid Taru ja Otepää, kuna elanikkonda oli nii palju, et ei mahtunud linnusesse ära ja elasid linnuse jalamil. Kui ristisõjad tõid kaasa uued relvad - ammud, kiviheitemasinad hakati täiendama kaitserajatisi. Maahaudadesse põletamata matmine hakkab järjest laiemalt levima. Hendrik õiendas, et eestlased ei osanud masse matta. Miks? Sest eestlased matsid surnuid oma kalmete juurde aga uued võimud nõudsid, et maetak kabelite juurde, pühitsetud mulda. Leidude hulk kalmetes hakkab vähenema. Viikingiteaegsetes aaretes araabia mündid, nt dirhemid. 11. sajandil hakkab esinema Lääne Euroopa münte ja hõbeehteid.
põhjaga S-kujulise profiiliga väike anum. Peamise ilustuse moodustas sellel ümber kaelaosa kulgevad horisontaalsed nöörijäljed ja kuuseoksamustrina paigutatud joonekesed. Kultuurikandjad on peetud nomaadideks, kellele oli vajalik uus põllumaa. Koduloomade luid on nöörkeraamikute asulakohtadest leitud suhteliselt vähe, kuid neid siiski on. Veelgi vähem on märke põlluharimisest asulakohad on teada maaviljeluseks sobilikelt aladelt. Matsid oma surnuid maahaudadesse külili, jalad põlvist kõverdatud, vähem selili ja väljasirutatult. Saksi- Tüüringi kultuuri allpiirkonnas ka liivast kääbastesse. Domineerivad üksikhauad. Panustena varem vaid tulekivilaastud, siis ka kivikirved ja keraamika, pisut hiljem ka töökirveid ja talbu, samuti vaskrõngaid; kõige lõpus domineerivad keraamika, töökirved ja talvad. Varem peeti neid väga sõjakateks, nüüd on suure sõjakuse hüpoteesist loobutud. Mõned uurijad peavad venekirveid hoopis kultuslikeks.
kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte. Eesti keel on eestlaste rahvuskeel, soome-ugri keeli, mis koos liivi ja vadja keelega kuulub läänemeresoome keelte lõunarühma. I a.t
Soontagana linnus asus soosaarel, mida sai rünnata ainult talvel. Lõhavere linnus kuulus Lembitule, sealt on ka aare leitud (sõrmused, käevõrud, brokaatpael). Linnuste juures on oluline, et peab olema veevõtukoht, Lõhaveres oli isegi kaks kaevu, üks jalamil, teine linnuse peal. Ilmselt peal asuv kaev ei andnud piisavalt vett. Oli ka salakäik. Kaitserajatised olid jätkuvalt horisontaalsetest palkidest. Kogu muinasajal vältel üha rohkem levib komme matta surnuid maahaudadesse. Kuid on erinevusi tüüpilistest kristlaste haudadest. Meie muinasaja lõpu kalmed olid rikkalike panustega, palju töö – ja tarbeesemeid, ka ehteid. Haudade põhjal on võimalik ette kujutada omaaegset rõivastust. Põlvede juures on palju pronksspiraale, mida armastati riiete sisse põimida, pronksioksiid on säilitanud, ka tekstiili mingil määral. Kivikalmete juures korraldati peale matmist ka rituaale surnute mälestamiseks, on ka märke, et surnute austamine kestis aastasadu
esimesed niisutussüsteemide jäänused Choga Mamist. 6 at eKr pärit kanalid olid rajatud väikeste lisajõgede vahele. Niisutussüsteemide rajamine näitab, et maasse investeeriti rohkem, kui oli vaja üksnes saagi saamiseks. Samarra elanikud olid tõepoolest paiksed. Hassunahi asula oli sel ajal kindlustatud kraaviga ja müüriga (v.a läänekülg, seal jõgi). Müüriga piiratud alas olid T-kujulised hooned, igaühes kuni 14 tuba. Hooned ehitatud savitellistest. Asulasse maeti maahaudadesse. Põhiliseks elatusalaks irrigatsioonil põhinev põllumajandus. Kasvatati paari liiki nisu ja otra, ka lina. Peeti koduloomi, sh veist. Kütiti metsloomi, püüti kala. Arhitektuur muutus komplekssemaks, arenev majandus ja sotsiaalne organisatsioon aga viitasid juba linnalise tsivilisatsiooni tekkele, mis iseloomustas järgmise 2 aastatuhande Mesopotaamiat. Kõrgeltarenenud sotsiaalne struktuur. Keraamika: tumedakspõletatud savinõudele maaliti
annaabi.ee 
