Olemuselt emotsionaalse loomuga (st seotud hoiakute, uskumuste ja tunnetega) väljundid saab kindlaks määrata või mõõta, kui jälgida osalejate käitumismustreid pikka aja jooksul pärast välismaalt naasmist. 4. Mis on õpirände pedagoogilised aspektid? Eelkõige õpirände hindamise kaudu hinnata välismaal omandatu tõelist tähtsust – mida kogeti ja kuidas saadud kogemust reliseerida. 5. Mis on nõustaja roll õpirändes? Millised on nõustaja väljakutsed inimeste õpirände teemadel nõustamisel? Nõustaja roll õpirändes on toetada õpirändes osalejat võimalusel kõigi kolme õpirände perioodi jooksul (nii enne, õpirändes olles kui õpirändest naastes), anda rändesse minejale võimalikult põhjalik ülevaade rände olemusest ja eesmärgist, aidates seda kogemust tema tulevase karjääriga siduda. Rahvusvaheline mobiilsus ja tuleviku töö Ave Lauren (2018) raamatus "Rahvusvaheline mobiilsus ja töö"
antakse. Kalduvust hinnanguid anda saab vähendada, kui: 1) hoida mõistlikku distantsi 2) anda endale aru, et teist kultuuri ei saa üleöö muuta 3) ei mõista teisest kultuurist inimese üle kohut oma väärtushinnangutest lähtudes, vaid õppida enne inimest ja tema kultuuri väärtushinnanguid tundma. Viies takistusena näevad Hofstede ja Pedersen (2004, lk 43) kõrget stressitaset, mis tüüpiliselt kaasneb kultuuridevahelise suhtlemisega. Nagu iga uus kogemus, nii võib ka kokkupuude teise kultuuriga kaasa tuua stressi. Stressi saab vähendada, kui: 1) leppida olukorra võimaliku mitmetähenduslikkusega, kui kõhklete, millised on teiste ootused teile või teie ootused teistele 2) näha kultuuridevaheliste barjääride lammutamise nimel vaeva 3) ei ole enda ega teise poole suhtes ülearu karm, lubades mõlemale pisut kahevahelolekut
Ave Pärnpuu KULTUURIDE VAHELISED ERINEVUSED Referaat Pärnu 2012 Sisukord 1.1 SISSEJUHATUS ,,Me võime mahutada ennast teise inimese maailma ainult oma mina piirides." Bernard Shaw Vaadates eri kultuuride õppimise kogemusi, saab selgemaks, et see on protsess, mis nõuab, et esmalt peab inimene õppima tundma iseennast ning seda, kust ta tuleb, alles siis on ta võimeline mõistma teisi. See on väljakutse, mis eeldab teadmisi maailmast ja iseendast ning sellest, mis on hea ja mis on halb. Eri kultuuride õppimine ei ole mitte ainult individuaalne protsess, vaid ka selle õppimine, kuidas muutuvas maailmas rahumeelselt koos elada. See võib olla üks
Samas: vajaliku kontekstita ei märgata vahel sõnumit üldse (Sarkozy!) või mõistetakse vääralt viisil, mis viib negatiivsete tagajärgedeni. Et konteksti tundmist ei peeta tavaliselt keeleoskuse osaks (tavatähenduses keel= hääldamine, grammatika, sõnavara), siis omistatakse negatiivsed omadused suhtlejale kui isiksusele (psühholoogia terminites: dispositsiooniline, mitte situatsiooniline atributsioon). Kood ja kontekst kultuuridevahelises kommunikatsioonis: Ehk täpseim kultuuridevahelise kommunikatsiooni määratlus: interplay between human interaction and culture. (Milton Bennett 1998) (inimsuhtluse ja kultuuri koosmäng ja vastasmõju). Kultuur määrab suuresti konteksti ning mõjub ka koodi tasandil. Mingi mõiste prototüüpne esindaja on see isend/alaliik, mis kerkib inimesele silme ette vastava mõistega kokku puutudes. Mõiste tähistab ka paljusid teisi referente, mis on prototüübist kaugemal (tibu, jaanalind)
uusi identiteete. Seejuures jagatakse informatsiooni teistest kultuuridest, süvendatakse respekti eri kultuuriilmingute vastu ja julgustatakse nende avaldumisvorme. Tuleks teadvustada, et eri kultuuridesse on võimalik kuuluda ka samaaegselt, valimine ei ole tingimata vajalik 4 2. Uuringud kultuurierinevustest 2.1 Madal ja kõrge kontekst Üks esimesi ambitsioonikaid viise kultuuridevahelise suhtlemise erinevusi mõista kuulub Edward T. Hallile, kes eristas madala ja kõrge kontekstiga kultuure. Kõrge kontekstiga kultuure iseloomustab suur ühiste teadmiste määr, mis tähendab, et enamik informatsiooni sisaldub kontekstis ja mistõttu verbaalne sõnum võib sisaldada vähem infot. Ühiskonna liikmetelt eeldatakse ühesugustest normidest ja tõekspidamistest kinnipidamist. Omade ja võõraste vahel tehakse suuremat vahet ja üksteisele loodetakse enam
................................................................... 4 2. Teadmiste struktuuri käsitamine võrkudena ....................................................................... 6 3. Teadmiste sotsiaalne konstrueerimine ................................................................................ 7 4. Situatiivne õppimine ja autentsed õppeülesanded .............................................................. 8 5. Õpilaste suunamine ja õppimise eest vastutuse ülekandmine õpetajalt õppijale ................ 9 Uurimuslik õpe .................................................................................................................... 10 Dialoog ja vestlused............................................................................................................. 11 Õpipoisslus ........................................................................................................................... 11 7
Õppimisel on meie kultuuris oluline positsioon ning see seondub kujutlustega majanduslikust ja sotsiaalsest arengust ning sooviga parandada elutingimusi. Haritud elanikkonda, kes suudab konkureerida kvalifikatseeritud töökohtadele peetakse tänapäeval üheks olulisemaks eelduseks suuremale heaolule ja paremale elukvaliteedile. Inimese õppimist ei saa taandada küsimusele tehnikast või meetodist, nagu vahel kipub tegema koolitus. Ka kõige võimsam infotehnoloogia ei lahenda õppimise probleemi, vaid muudab ainult selle tingimusi. Paljud põhilised arusaamad ja oskused omandame me jätkuvalt mujal: perekonnas, sõprade ja tuttavate ringis, seltsides ja töökohal, st. keskonnas, mille esmane eesmärk ei ole teadmiste vahendamine. Õppimine on inimtegvuse aspekt. Igas jutuajamises, tegevuses või sündmuses peitub indiviidide või gruppide jaoks võimalus võtta endaga kaasa midagi, mida tulevikus vaja läheb. Kujutlus, et õpetamine
sotsiaalseid vajadusi ja kohandab end oma keskkonnaga. The culture of a people may be defined as the sum total of the material and intellectual equipment whereby they satisfy their biological and social needs and adapt themselves to their environment. 2) Kultuur kui õppimine Kultuur tähendab õpitud käitumist, kultuur omandatakse õppides. Clark Wissler 1916. Psychological and Historical Interpretations of Culture. Kultuuriliste fenomenide hulka kuuluvad kõik inimese poolt õppimise teel omandatud tegevused... Kultuurilisi fenomene võib seetõttu defineerida kui omandatud tegevuste komplekse teatud inimgrupis. Cultural phenomena are conceived of as including all the activities of man acquired by learning... Cultural phenomena may, therefore, be defined as the acquired activity complexes of human groups. Ameerika antropoloog Ruth Benedict 1947. Race, Science, and Politics. Kultuur on sotsioloogiline mõiste õpitud käitumise kohta, käitumise, mis pole
Kõik kommentaarid