„ Talvine metsasõit“
Lydia
Koidula
Raske
on kirjeldada midagi sellist, mis võtab ju lausa hingetuks. Eesti
keel on ikka pagana ilus keel! Oma esimestes lausetes tunneb Koidula
rahulolu kallist kevadest, sula suvest ja sügist kuldpunases ehtes.
Talv on aga tormine - lumi tuiskab saaniste vahelt üles ja metsatee tolmab valgeid helbeid täis. Hiis on õrn, kuid olenemata külmale
talvele, peab see puu vastu, sest Koidula usub temasse. Kas kõik
lilled on surnud talveti? Mitte ju kõik – nad magavad vaid sellest
pikast elust. Vastu peavad kadakad, kes ei nõrku külma käes, sest
nende südametes liigub kinni pidamata elu vaim edasi, toetab neid
Nägin unes, et olin veel pisike trull ja keksisin kodumäe nõlvakul, mu ümber lambad ja kadarik ning mänguks õhtuni aeg nii pikk. Oli kevad ja taevas nii sinine, all orus niit lillist kuldsilmine. Ei häirinud mõtteid päevade rutt, veel kastena kerge nii naer kui nutt... Muri ja Mall Õues kõndis väike Mall, leivapäts käes oli tal. Ja kui Muri nägi Malle, haukus, nurus, ütles talle: ,,Minu kõht on tühi ka, luba leiba hammusta!" Väike Mall oh hää ja pai: Muri tüki leiba sai. Korstnapühkija Korstnapühkija imelik mees: nägu must, pool pääd kübara sees, kõnnib tänaval, redel õlal, luud kaenla all... Hoia, Mann, ta tuleb ligi: tõuseb käsi lai, teeb sulle pai -- ning oled must kui pigi! Kiisu Õues jooksis kiisuke, meie Tiisu-Miisuke, luusis üksi pisi poju. Kes viiks kiisukese koju? Varblane Varblane, pisike linnuke, õue pääl nokitseb kaeru, Nakitseb, nokitseb
kolmekuningapäevani. Kui nigulapäeval lendas kirju rähn maja lähedal,oli oodata külma ja tuisust talve. Mitmel pool arvestati nigulapäevast talve algust. Öeldi: ,,Ära kiida talve enne nigulapäeva." · Luutsinapäev (13.12.)Öeldi, et see on ,, kõige lühem päev" või et öö on nii pikk, et kotkas magab liiga kaua ja kukub puuoksa pealt maha. · Toomapäev (21.12.) Algasid aasta kõige suuremad pühad jõulud. Talvine pööripäev langeb toomapäevale. Kui sel päeval on tuul põhjast, siis tuleb külm talv. Toomapäeva tuisk toob kaasa hea vilja-aasta. · Jõulud (24 - 26.12.) Vanarahvas pidas jõule pikalt (toomapäevast nuudipäevani) Tegu oli püha ajaga, mil kõiksugused jõud nii head kui kurjad ringi liikusid. Tööd ja tegemised olid seotud maagiaga. Tuppa toodud õled (põhud, heinad) sümboliseerisid loodust, nendega kokku puutumine andis jõudu. Alates 25
Õpimapp SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................................................................4 KEVADE VÄRVID JA HELID.................................................................................................5 KEVADE LILLED.....................................................................................................................8 Võsaülane........................................................................................................................8 Varsakabi........................................................................................................................8 Võilill..............................................................................................................................9 Sinilill...........
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
ARMASTUS ! Sa ütled, et armastad mind, ma uskusin, kuid enam ei usu, sest see ütleb teeb mulle haiget. On sul nüüd kergem, kui said mulle haiget teha? Need, kes ei hooli ega armasta ei oska seda järelikult teha. Sa andsid mulle oma südamekujulise medaljoni ja laususid: Hoia seda nii nagu sina tahaksid, et sind hoiaks. Paljud kõnnivad üle su südame, aga on üks, kes sinna oma jäljed jätab. Mu armastuse garantii on igavene. Jumal andis meile kaks silma et näha, kaks kõrva et kuulda, kaks kätt et tunda, kuid miks andis Jumal meile ühe südame?Sellepärast, et teise me ise ülesse leiaks. lase end õhku, õhus on armastus! Väiksena mängisin tikkudega, sain vastu sõrmi, kuna see pidi valus olema, nüüd aga mängisin armastusega, isegi kui keegi ei keelanud oli see siiski valus. Armastus ühendab endas kõik inimese head omadused. Pilgud on esimesed armastuskirjad. Armastus sünnib pilgus, kasvab suudluses ja sureb pisarais. Armastus on kõige tugevam kirgede
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Seal meidki, teineteise häid, Võis kaua näha kahekesi. Me kätest nõrgus palsamit, Mis ühte liitis meie pihud, Ja meie silmi sidusid Neist endist tulnud valgusvihud. Need kokkusulatatud peod Jäid meie ainsaks ligiduseks Ning silmis sündind unenäod Me ainsaks ihusigiduseks. / / (John Donne.) biograafia elulugu, isiku elukäigu kirjeldus teatmelises või ilukirjanduslikus vormis. Hinnatud kirjanduslikud biograafiad on Aino Kalda (18781956) "Tähelend" Lydia Koidulast ning Friedebert Tuglase (18861971) "Juhan Liiv". biograafiline romaan romaan, mis põhineb tegelikult elanud inimese elul. Näiteks Jaan Krossi (1920) "Keisri hull". Vt ka romaan. blankvärss renessansiaja inglise draamale iseloomulik korrapärane lõppriimita värss, enamasti 5-jalaline jamb. Blankvärssi kasutas teadaolevalt esimesena luuletaja Surrey (15171547), draamasse tõid selle Thomas Norton ja Thomas Sackville 1561. aastal.
Kõik kommentaarid