Ludwig Van Beethowen (1)

Helilooja loomingulise käekirja seosed tema saatusega
Ludwig Van Beethowen
(1770-1827)
Beethoven – 3 Viini klassik, kuid ometigi ei ole Mozarti ja Haydni põlvkonnakaaslane.
Helilooja saatus oli olla üks parimaist ning seda ta ka oligi. Tema isa püüdis teha temast teist Mozartit, kuid vaadates tagasi see ei õnnestunud, Beethoven oli ikkagi ise see, kes ta oli.
Tema lapsepõlv ei olnud eriti roosiline – isa oli joodik , kes sundis teda mängima ka kella 3 ajal öösel, et teda ja ta sõpru lõbustada. Ema aga vaikne hiireke, kes ei julgenud isale vastu hakata. See morjendas väga heliloojat, ta oli ema pärast väga mures, kuid samas ei hakanud ta oma isa vihkama . Beethoveni isa sundis teda liialt palju, kuid heliloojale ei hakanud seetõttu muusika vastumeelseks. Pigem ta nautis seda. Beethoveni esimene avalik esinemine toimus seitsmeaastaselt. Teda õpetasid paljud erinevad muusikud ning suunasid heliloojad .
Peale ema surma muutus 19-aastase Beethoveni elu kardinaalselt – temast sai automaatselt perekonnapea, kes pidi ülal pidama oma alkohoolikust isa ning kahte nooremat venda. Tal oli suur koormus õlgadel, näidata välja oma täiskasvanulikkust ise alles laps olles on midagi erakordset.
21-aastaselt suri Ludwigi isa. Isa surm ei muutnud tema plaane, see isegi ei kõigutanud vist teda eriti. Peale seda sai Beethoven iseseisvaks. Ta rändas ringi erinevates paikades, töötas paljudes õukondades ning tundis rõõmu oma suurepärasest loomingust.
25-aastaselt märkas Beethoven oma kuulmisvaegust. 1818 aastast oli helilooja täiesti kurdistunud. Inimestega suhtlemiseks kasutas ta kaustikuid, mis on ka tänaseni säilinud.
1815 aastal suri tema vend, kes jättis oma poja hooldusõiguse Beethovenile. Noormees põhjustas talle kuni surmani tõsiseid hingelisi ja majanduslikke probleeme. 1813-1815 aastad räägivad Beethoveni elus tõsisest depressioonist ning ta oleks end otsekui tühjaks kirjutanud.
Kuid Beethoveni hilisem looming sai tema elu kõrgpunktiks – Viini seltskonnas peeti teda hulluks või vähemalt veidrikuks kuna ta kirus avalikult keisrit, Viini aadlit jne.
Kuid Beethoveni suur soov oli ka perekonna loomine, mis tal ei õnnestunud. Ükski tema arvukatest romantilistest suhetest ei kujunenud püsivaks. Ta ei suutnud leida inimlikku õnne ning selle üheks põhjuseks oli tema raske loomus ja haigusest tingitud misantrooplik hoiak.
Varajases loomingus lõi Beethoven enim klaverisonaate, valmisid ka kaks sümfooniat. Oma eluaastate keskel lõi ta nii sümfooniaid, klaverisonaate kui ka vokaalteoseid ning hiline looming koosnes taas peaaegu ainult klaverisonaatidest.
Beethoveni looming oli alguses varaküps ja lapselik, keskel natuke melanhoolne ja traagiline, mis oli tingitud tema kuulmishäiretega, kuid hilisemas elus, kui ta oli oma probleemid seljataha jätnud, oli tema looming jällegi suurepärane võib isegi öelda, et oma eluaja lõpus valmisid tema suurteosed.
Kokkuvõttes teemat helilooja loomingulise käekirja seosed tema saatusega, võib öelda, et Beethoveni alkohoolikust isa, mure ema pärast, vahepealne depressioon ning lõplik kurtus on tema loomingus väga palju rolli mänginud. Ta oli piisavalt tugev, et sellest kõigest üle saada, et valmistada need suurepärased teosed ning oma nimi ajalukku jäädvustada. Beethoven ei kurtnud, ta elas oma elu täisväärtuslikult ning proovis alati kõigega ise hakkama saada. Tema saatus on teoste juures väga suures osakaalus.