Lothar-Günther Buchheim „Das Boot“ (0)

Lothar -Günther Buchheim „Das Boot “
Raamatus räägib Buchheim oma retkest saksa allveelaeval. Ta läks 1941a sügis-talvel kaasa saksa allveelaevnikega, et kirjutada sealsest elust ja lahingutest. Raamatus kutsuvad sakslased inglasi Tommydeks. Raamat algab sellega, kui nad lähevad koos kapteniga baari „ Royal “ ja tee ääres on palju purjus madruseid. Baaris kohtavad nad teisi allveelaevnike. Järgmisel päeval lähevad nad sadamasse, kus neid ootab allveelaev . Kõigepealt tutvustatakse talle laeva. See oli VII C-allveelaev, merekindlam kui ükski teine. Laev oli seest väga segamini ja meestel oli väga vähe ruumi. Laeval oli neliteist torpeedot. Laupäeval sõidetigi sadamast välja. Merel käskis Vana ehk kapten teha proovisukeldumist. Järgmisel päeval tehti mõned õhhäire õppused, kuna taheti näha, kuidas ja kui kiiresti meeskond suudab reageerida.Üle kuu aja sõitsid nad merel tühja, mehed olid väsinud ja tüdinud. Kõik tahtsid juba actionit, kuid mida ei tulnud olid vastaste laevad. Peale kuuaja tühja seilamist said nad telegramm, kus seisis , et neist natuke eemale on oodata tommyde konvoid. Kapten arvas , et 24h jõuvad nad kohale küll. Kohale jõudes nägid nad ühte inglise laeva ja Vana oli valmis tulistama, kuid ootas, et laev natuke lähemale jõuaks. Kuna aga merel oli tugev torm ja kõrged lained jõudis see laev liiga kiiresti nende juurde ja nad ei jõudnud enam tulistada vaid pidid nii kiirelt kui võimalik sukelduma. Nad olid tükk aega vee all ja hävitaja pommitas neid süvaveepommidega ja tiirutas nende kohal natuke aega. Lõpuks ikkagi olukord rahunes ja hävitaja liikus edasi. Nad liikusid edasi ja järgmisel päeval kohtasid nad merel ühte teist Saksa allveelaeva ja natuke hiljem märkasid nad viie liikmelist Inglise konvoid. Nad arvasid, et seda ei saada hävitaja ja nad ründasid seda. Nad lasid kolme laeva ja siis märkasid nad hävitajat ja sukeldusid nii kiirelt kui said. Hävitaja tiirutas nende peakohal ja pommitas neid süvaveepommidega. Peagi saabus ka teine hävitaja. Iga korraga sai laev üha rohkem kahjustada. Nad sukeldusid veelgi – üle 200m – ja siis hakkasid needi pead lendama ja nad tõusid natuke. Vahepeal kaotas üks meestest närvid ja läks „lolliks.“ Nad jäid kuueks tunniks tühjal käigul vee alla ning seejärel tõusid pinnale ja nägid, et hävitajad on kadunud. Üks laev oli veel leekides ja pinnal ning seal pardal oli veel mehi. Sellegi poolest lasid nad veel ühe torpeedo, mis hävitas laeva täielikult. Seejärel läksid nad edasi ja kapten otsustas, et nad pöörduvad tagasi La Rochell´i. Siis sai ta aga teate, et ta ei saa tagasi pöörduda ja peab minema La Speziasse Itaaliasse, enne seda aga Hispaania linna Vigosse, kus neid ootas saksa kaubalaev, kelle käest nad said süüa, kütust ja teate, mis nad edasi peavad tegema. Vanal oli plaan autor koos Juhtivaga Vigos maha panna kuna ta teadis, et nad ei suuda Gibraltarit läbida ja Juhtiva naine oli rase ja oleks eelmisel sünnitusel peaegu surnud. Kapten otsustas minna vaikselt ja öösel keset Gibraltari väina ja siis sukelduma ja laskma hoovusel end edasi kanda. Seal oli aga pool inglise laevastikust ja kapteni plaan ei õnnestunud. Neid hakkati pommitama ja lennuk tulistas neid ja üks meestest sai haavata . Laeval kiilus kang, millega reguleeriti sukeldumist ja tõusmist kinni ja nad ei saanud endam laeva kontrollida ja laev vajus põhja – u 280m peale. Kui nad põhja jõudsis hakkas igalt poolt vesi sisse tulema ja nad olid ligikaudu 15h vee all. Siis suutsid nad laeva korda teha. Selle aja jooksul pidid kõik mehed, kes tööd ei teinud magama minema, et õhku kokku hoida. Hommikul , kui laev korras oli tõusid nad pinnale ja läksid nii kiirelt kui võimalik tagasi koju. Koju minnes olid nad laevaga pinnal ja järsku ühel hetkel tuli üks lennuk, kes lasi ühe pommi ja sai ka pihta tornile. Nad lootsid , et maal neid kuuldi ja tullakse appi. Nad arvasid, et inglased tulevad tagasi. Vana käskis vaiksel käigul edasi triivida, et allveelaev hoovusega minema ei läheks. U 27meest sai haavata ja nende eest kanti hoolt. Paljud mehed istusid väljas tekil kuna sukelduda ei saanud, põhi oli liiga madal ja seal olid ka miinid. Oli 24detsember. Peagi nägid nad eemal ühte hulpivat meest, kelle allveelaev oli ka põhja läinud ja ta oli suutnud pääseda. Nad võtsid ta peale ja andsid talle teki, et tal soojem oleks. Järsku märkasid nad eemal lähenevad tõkkemurdjat. Ja kui see lähemale jõudis nägid nad ka temale järgnevaid teisi laevu. Mehed olid suht hirmul kuid nad nägid järsku, et nad tervitasid prožektoriga ja õnnitlesid ja käskisid neil sadamasse minna. Nii nad tegidki. Sadamas oli neile vastu tulnud palju rahvast, kes loopisid ka lillekimpe. Kui nad seisma jäid asetati neile redel ja kogu meeskond tuli tekile. Peagi kuulisd nad lähenvaid lennukeid ja pommiplahvatusi. Vana käskis tal ruttu punkrisse joosta ja nii ta tegigi. Peagi tuli ta punkrist välja, ta kuulis paljusid karjeid, kõik kohad oli suitsu täis ja palju vigastatuid oli. Peagi nägi ta Vana ja läks tema juurde. Vana tahtis talle veel midagi öelda, aga ei suutnud ja suri. Sellega lõppes ka raamat.
Kui ma sain teada, mis raamatut ma pean lugema, arvasin ma et see on igav raamat. Siis ma tõmbasin endale Internetist Das Booti filmi ja peale filmi vaatamist mu arvamus muutus. Tuli välja, et see on üks huvitav ja hea raamat. Buchheim oli väga vapper , et ta julges meenutada neid sündmusi ja üldse minna allveelaevale. Mina soovitan kõigile seda raamatut lugeda. Ja kes lugeda ei viitsi, siis filmi vaadata kuna see on tõesti üks parimaid sõjafilme.
Autorist
Lothar-Günther Buchheim on südinud Weimaris . Ta oli kunsti kollektsinäär, kunstnik ja kirjanik. Buchheim suri 22veebruaril 2007 aastal. Buccheimi sõjaromaan Das Boot on ta üks kuulsamaid teoseid ja see muutus bestselleriks.