Muusikariistad Muusikariistad tekitavad kindla helikõrguse ja rütmikaga helisid, mida me kokku nimetame muusikaks. Antiikajast peale on inimesed valmistanud mitmesuguseid pille, kasutades seejuures nii mõnigi kord käepäraseid materjale. Nad on teinud muusikat meelelahutuseks, aga ka töötegemise hõlbustamiseks. On erinevat tüüpi muusikariistu ehk pille, mõnel neist on piirkonniti väga oluline tähendus. Pillid edastavad helisid helilainete võnkumisena. Sõltuvalt sellest, kuidas heli tekitatakse, liigitatakse pillid keel-, puhk- ja löökpillideks. Klaver Üks tähtsamaid klahvpillidest on klaver, ta on ühteaegu nii keel- kui ka löökpill. Klaver koosneb korpustest, malmraamist, puittugiraamist, kõlalauast, keltest (230), klaviatuurist ning haamer-,summutus- ja pedaalmehhanismist. Klaverikeeled on pingutatud tugevale malmraamile,
Löökpillid jagatakse kahte rühma: · Häälestuvad ehk kindla helikõrgusega löökpillid (timpanid, ksülofon, kellad) · Mittehäälestuvad ehk ebamäärase helikõrgusega löökpillid (triangel, suur trumm, tamburiin) Ammu enne seda, kui trummist sai muusikainstrument, usuti, et see suudab äikest esile manada ja kurje vaime peletada, rääkimata vaenlase hirmutamisest. Vanakreeka sõdurid tagusid pingulitõmmatud härjanahast kilpidele sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks samaani aksessuaare
Andrus Leppnurm ja Peeter Sarapuu. Saksofon Saksofon on noorim esindaja. Leiutas Adolphe Sax 19 sajandil. Klarneti eeskujul, 1 lesthuulik. Pillitoru on tagasi painutatud v.a sopransaksofonil. 18-21 kõlaava. Saksofone valmistatakse metallisulamitest ja ainuke puit osa on trost. Tämber on intensiivne, mahlakas sensuaalne. Esialgu sõjaväeorkestris-jazz-pop Mängijad Olavi, Villu Veski, Lembit Saarsalu. 60- ndatel oli saksofon keelatud. Löökpillid Häälestavad löökpillid Häälestamatud löökpillid Löökpillid on maailma vanimad. Kasutati teadete edastamiseks,rituaalides. Löökpilli heli tekib,kas pingutatud naha(vahel tehismaterjal) või pilli puust või metallist kõlakorpuse vastu lüües. Löökpillid on kõige liigirikkam pillirühm. Tekitatakse heliefekte. Häälestamatud löökpillid Suur trumm- Eelkäiad Aasias. 19 saj. Paiku jõudis euroopasse
ülemtoonid. Tämber sõltub heli tajumisest (atakk, hingamine). Oboe, fagott madalad ülemhelid, põhiheli hästi kuulda. Flööt on ülemhelide vaene. Helispekter Ülemtoonide rida PILLIDE JAOTAMINE A 1) Häälestuvad Vastavalt spekter on 2) Mittehäälestuvad harmooniline ja mitteharmoonliline B Mängimiseviisi järgi: 1) Keelpillid Poogenpillid, näppepillid 2) Puhkpillid 3) Löökpillid 4) Klahvpillid C Erich Moritz von Hornbostel ja Curt Sachs avaldasid uue liigituse raamatus Zeitschrift für Ethnologie 1914. Liigitavad pillid heli tekitamise viisi järgi: 1) Idiofonid isehelisevad pillid (löökpillid, triangel, marimba, vibrafon) 2) Membrafonid võngub membraan, heli tekib lüües ( timpan, suur trumm) 3) Kardofonid võnkub keel ( klaver, tsello, viiul) 4) Aerofonid võnkuv õhusammas (oboe, orel)
poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega" muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.Viiuleid valmistatakse kaheksas suuruses: 1/16, 1/10, 1/8, 1/4, 1/2, 3/4, 7/8 ja 4/4. Rebekk Poogenpillid Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku
Mida lähemal on auk pilli sellele otsale, millesse puhutakse, seda lühemaks jääb õhusammas pillitorus. Selleks et õhusammast pikendada, on vaja pillitoru auke kinni katta. Seda saab teha kas sõrmedega või klappidega. Kui kõik augud on kinni, teeb pill nii madalat häält, nagu ta üldse teha saab. 4 PUUPUHKPILLID FLÖÖT Flööt on üks vanimaid muusikariistu. Tänapäeva flöödi eelkäijad ja temaga sarnased pillid olid tuntud maailma paljude rahvaste seas juba ammustel aegadel. Niisugune flööt, mida praegune pillimees mängib, kujunes välja XVII - XIX sajandil. Saksa flötisti ja pillimeistri T. Böhmi 1846. a Tehtud uuendusi flöödi ehituses kasutavad kõik tänapäeva flöödimeistrid. Tänapäeva flöödiga, selle puupuhkpillide printsiga, on juhtunud üks naljakas asi. Nimelt ei valmista praegu flööte põhiliselt mitte puust, vaid metallist. Neid on tehtud isegi hõbedast, kullast ja plaatinast
ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka muusikalist mõtlemist senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused, nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm. Uuemat pillimuusikat iseloomustab suurem heliulatus, mitmekesisemad rütmid, pikem kindla vormiga meloodia ning funktsionaal-harmooniline mõtlemine (n-ö kolme-duuri lood). Heliulatus laienes, kui kasutusele tulid suurema heliulatusega pillid (viiul, uuem kannel, lõõtspill). Uuemale instrumentaalsele rahvamuusikale on omane funktsionaal-harmooniline mõtlemine, üsna lai meloodia ulatus, lisaks ühehäälsusele ka mitmehäälsus, kvadraatsed (ruutjad) liht- ja liitvormid. Uute, nn. moodsamate pillide (viiul, uuem kannel, lõõtspill) kasutuselevõtmisega laienes tunduvalt ka repertuaar, kuna need pillid võimaldasid mängida muusikaliselt nõudlikumaid pillilugusid (labajalavalsse polkasid, reinlendreid).
Valentina Kremen Taisto Noor Alla Popova Karmen Puis Jaan Willem Sibul 2. elavad heliloojad (nimi + sünniaasta) René Eespere 1953 Olav Ehala 1950 Igor Garsnek 1958 Sven Grünberg 1956 Tõnis Kõrvits 1969 Anti Marguste 1931 Rein Rannap 1953 Urmas Sisask 1960 Toomas Trass 1966 Erkki-Sven Tüür 1959 3. pillimehed (nimi + instrument) Küllike Tikk - löökpillid Tanel Tamm - tuuba Tõnu Pärtin - tromboon Silver Mesi - metsasarv Viljar Lang - trompet Johanna Tuvi - fagott Tõnu Kalm - klarnet Maimu Kaarde - oboe Heili Mägi - flööt Jaanus Roosileht - kontrabass 4. dirigendid (orkester, koor) Lauri Sirp Piret Talts Kristel Eeroja-Põldoja Eri Klas Jüri Alperten Arvo Volmer Risto Joost Erki Pehk Anu Tali
Kõik kommentaarid