filosoofiakooli. Kõnekunsti puhul rõhutas Platon tõe tunnetamise vajalikkust. Platoni arvates peab kõnekunst teenima ühiskondlikke huvisid ning kõneleja eesmärk on otsida tõde. Aristoteles Kreeka suurim mõtleja, filosoof ja teadlane- entsüklopedist, kes oli omakorda Platoni õpilane. Ta koostas 355. a eKR teose ,,Retoorika". Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, rõhutades eriti kõne selgust. Aristoteles seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Demosthenest Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest, kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tal puudusid igasugused eeldused edukaks kõnemehetegevuseks. Ta kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogilisus ning argumenteerimisoskus. Retoorika Vana-Roomas Cicero
(Kõnekunst) Aristoteles koostas 355. a eKr teose "Retoorika", kus ta formuleeris kõnekunsti olemuse - kõne sisu peab avalduma ka selle vormis. Kõne eesmärk on esitada oma ainest uskumisväärselt. Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, pannes erilise rõhu kõne selgusele. Aristoteles arvas, et väitlus-ja kõnekunsti ülesanne on iga kõnealuse asja suhtes veendumuse kujundamine. Ta seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Õige mõttetehnika küsimusi käsitles Aristoteles oma teoses "Analüütika", kus ta esitas oma järeldusõpetuse e. süllogistika. Aristoteles arvas, et kõneoskust on vaja eelkõige selleks, et inimene saaks ennast kaitsta ja õiglust võidule aidata. Aristoteles ja poeetika Deskriptiivne poeetika - kirjeldab olemasolevat kirjandust ja tuletab sellest
ja teadlane-entsüklopedist Aristoteles, kes oli omakorda Platoni õpilane. Ta koostas 355. a eKR teose ,,Retoorika", kus ta formuleeris kõnekunsti olemuse- kõne sisu peab avalduma ka selle vormis. Kõne eesmärk on esitada aines uskumisväärselt. Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, rõhutades eriti kõne selgust. Ta arvas, et väitlus- ja kõnekunsti ülesanne on kujundada kõnealuse suhtes seisukoht. Aristoteles seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Demosthenest Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest, kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tal puudusid igasugused eeldused edukaks kõnemehetegevuseks. Demosthenes Philippose- vastaste kõnede järgi hakati teravaid poliitilisi väljaastumisi kutsuma filipikateks. Ta kõnesid
suunatakse kultuuris aktsepteerivatesse tegevustesse. Näiteks agressiivsus suunatakse mängudesse, sporti, meelelahutusse jmt. Oidipuse kompleks - rajaneb Sophoklese "Kuningas Oidipusel" mõte, et igas mehes peitub väljatõrjutud soov tappa oma isa ja abielluda emaga Elektra-kompleks - tütre soov abielluda isaga; seostub ka peenisekadedusega (Jungi käsitluses) Primaarsed protsessid Freudil psüühe assotsiatiivne toimimismehhanism, mille puhul psüühe ei toimi mitte vastavalt loogikareeglitele ja arvestades tegelikkust, vaid alateadlikest mehhanismidest lähtudes (tihendamine, nihutamine), mis alluvad naudinguprintsiibile Sekundaarsed protsessid Freudil järgivad reaalsusprintsiipi. Psüühe üritab arvestada tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi. Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla. Retoorika Retoorika `ars bene dicendi', väitluskunst, kõnekunst. Retoorika alged juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias.
Kunstniku biograafia kui haiguslugu Kirjandus kui võimalus vabaneda hingelisest traumast (autoteraapia) Nartsissistliku defitsiidi tasakaalustamine: kunstnik identifitseerib ennast oma taiesega. Puuduvat sisemist täiuslikkust kompenseeritakse sümboolselt täiusliku teose abil. Oidipaalset laadi motivatsiooniks on mehe sünnituskadedus Primaarsed protsessid Freudil psüühe assotsiatiivne toimimismehhanism, mille puhul psüühe ei toimi mitte vastavalt loogikareeglitele ja arvestades tegelikkust, vaid alateadlikest mehhanismidest lähtudes (tihendamine, nihutamine), mis alluvad naudinguprintsiibile Sekundaarsed protsessid Freudil järgivad reaalsusprintsiipi. Psüühe üritab arvestada tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla. Fantaasia Freudi artikkel "Luuletaja ja fantaseerimine" (1908): Freud seostab selles fantaasia ja kirjutamise
võivad tähendada palju rohkem, kui kõigile meeldimise püüdlus. Mitte ükski ei saa kõigile meele järele olla. Tuleks teha nii nagu sisetunne ning mõistus ütleb ja et see põhineks loogikale. Arvata, et ebapopulaarsus on tõe sünonüüm, oleks niisama naiivne kui uskuda, et see on eksimise sünonüüm. Mõtte või tegevuse paikapidavust ei määra mitte see, kas enamik sellesse usub või hoopis hurjutab, vaid kas see allub loogikareeglitele. Sokratese võisid hukka mõista kohtunikud, kuid see ei pruukinud tõestada seda, et ta on eksinud. Sokrates asus surmale vastu kindla rahumeelsusega, samas kui tema kaaslased halastamatult nutsid. Filosoof anus sõpru, et nad lõpetaksed selle kurvastamise ja maha rahuneksid. Kõik pealtvaatajad olid valust pinges, samas kui Sokrates oli ainus, kes ei olnud murtud. Ta oli kõigest sellest üle ning ei põigelnud vastu paratamatusele. Epikuros sündis 341
stiili ja järjestamise kohta, stiili juures käsitletakse ka metafoori ja võrdlust. “Retoorika” avaldati alles 1. sajandil e.m.a, aga Aristotelese teooriad said tuntuks ta õpilaste kaudu. (Kennedy 1998) Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, pannes erilise rõhu kõne selgusele. Aristoteles arvas, et väitlus-ja kõnekunsti ülesanne on iga kõnealuse asja suhtes veendumuse kujundamine. Ta seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Õige mõttetehnika küsimusi käsitles Aristoteles oma teoses "Analüütika", kus ta esitas oma järeldusõpetuse e. süllogistika. Aristoteles arvas, et kõneoskust on vaja eelkõige selleks, et inimene saaks ennast kaitsta ja õiglust võidule aidata. (Aava 2003: 14) Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest (384-322), kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel
Püha Benedictus- benediktiini ordu rajaja. Benediktiinlased ei tohtinud omda isiklikku vara, söödi ühises lauad ja omavahelised vestlused viidi miinimumini, peamiseks kohustuseks oli ilmalikust elust kõrvaletõmbumine, palvetamine, individuaalne õppmine, ümbruskonna inimeste aitamine, füüsilise töö tegemine. Kloostrite ülesandeks oli koolihariduse korraldamine ladina keeles ja vaeste ning haigete aitamine. Kirik pärssis teaduse arengut, piiblis vasturääkimised Aristotelese loogikareeglitele, tedusele erilist tähelepanu ei pööratud (nt astronoomia, matemaatika, loodusteadused). Usuti, et inimene saab haigustest üle palvetades. Kloostrid edendasid majandust, tegelesid aretustööga, ravimtaimede kasvatamisega. Koguduse liikmed pidid kirikule maksma 10% kogu oma saagist, liskaks sellele veels patulunastuskirjade eest. Dominiiklased- asutati 1215 hispaania aadliku Dominicuse poolt. Kandsid valget rüüd, mille peal oli must mantel- mustad vennad. Ordu
Kunstniku biograafia kui haiguslugu Kirjandus kui võimalus vabaneda hingelisest traumast (autoteraapia) Nartsissistliku defitsiidi tasakaalustamine: kunstnik identifitseerib ennast oma taiesega. Puuduvat sisemist täiuslikkust kompenseeritakse sümboolselt täiusliku teose abil. Oidipaalset laadi motivatsiooniks on mehe sünnituskadedus Primaarsed protsessid Freudil psüühe assotsiatiivne toimimismehhanism, mille puhul psüühe ei toimi mitte vastavalt loogikareeglitele ja arvestades tegelikkust, vaid alateadlikest mehhanismidest lähtudes (tihendamine, nihutamine), mis alluvad naudinguprintsiibile Sekundaarsed protsessid Freudil järgivad reaalsusprintsiipi. Psüühe üritab arvestada tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla. Fantaasia Freudi artikkel "Luuletaja ja fantaseerimine" (1908): Freud seostab selles fantaasia ja kirjutamise.
Õigusnorm on sama reegel dokumenteerituna õigusaktis. Dokumenteerimisel järgitakse spetsiifilisi võrminõudeid: loogiline struktuur, sümbolid, normikeel. Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavat dokumenteerimist tähistatakse terminiga sätestamine. Sätestamine on normatiivne toiming. Õigusaktis dokumenteeritud õigusnormi tähistatakse teminiga säte. Säte peab vastama grammatika- ja loogikareeglitele ning normitehnika sisu- ja vorminõuetele. Grammatikareeglite järgimine tagab keelelise mõtteselguse keelesüsteemi leksikaalsel ja grammatilisel tasandil ning õige süntaksi osas. Formaalloogika reeglite järgimine tagab mõtlemise ning mõisteselguse. Normitehnika reeglite järgimine tagab spetsiifilise esitusviisi selguse ning esitusviiside unifitseeritud üldkasutuse. 26. Õiguse allika mõiste pärineb rooma õigusest, seda kahes tähenduses:
nendeni jõuti alles 20. sajandi esimesel kolmandikul. Frege tähtsus ei piirdu ainult predikaatarvutuse loomisega. Peale 1879. aastat kirjutas ta sarja mõjukaid artikleid, alustades kõigepealt Boole'i kritiseerimisega (Frege ei olnud teadlik Peirce'i ja Schröderi parandustest ning täiendustest Boole'i algebrale). Frege kindel seisukoht oli, et kogu matemaatika saab taandada elementaarsetele loogikareeglitele, st loogikareeglite abil saab tuletada ükskõik millise tõese matemaatikateoreemi. Viimases osas ei olnud Fregel päriselt õigus, kuid tema seisukoha ümberlükkamiseni jõuti alles 1931. aastal Gödeli teoreemiga mittetäielikkusest. Vastandina Inglismaal levinud nominalistlikele ja empiritsistlikele ideedele toetas Frege Saksamaal tavapärasemaid realistlikke vaateid. Frege seisukoht matemaatika ja loogika vahekorrast arenes hiljem oluliseks filosoofilise loogika suunaks nimega logitsism.
Dokumenteerimisel järgitakse spetsiifilisi vorminõudeid (loogiline struktuur, sümbolid, normikeel). Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavat dokumenteerimist tähistatakse terminiga sätestamine. Sätestamine on normatiivne toiming (juriidilisi järelmeid tekitav toiming). Õigusaktis dokumenteeritud õigusnormi (käitumiseeskirja) tähistatakse terminiga säte. Säte peab vastama grammatikareeglitele, loogikareeglitele ning normitehnika sisu- ja vorminõuetele. Grammatikareeglite järgimine tagab keelelise mõtteselguse keelesüsteemi leksikaalsel ning grammatilisel tasandil ning õige süntaksi osas. Grammatilisest aspektist on normilause (sentents) vorm, selle sisuks on õigusnorm (käitumisreegel). Formaalloogika reeglite järgimine tagab mõtlemise ning mõisteselguse (õigusnormi tekstis esitatud spetsiifiline olustik ning õiguspärase käitumise reegel esitatud olustikus peavad
© AAVO LUUK 2003 - 2004 Psühholoogia alused 72 Loogikareeglid Loogiline mõtlemine ehk järeldamine (reasoning) on protsess, mille korral juba teadaolevat informatsiooni kasutatakse uue informatsiooni loomiseks. Järeldada saab väidetega opereerides ja neid hinnates. Järeldamine allub loogikareeglitele. Loogikareeglid aitavad nende järgimisel välistada eksimusi ja jõuda mõistlikele järeldustele. Me mõtleme järeldades ehk järeldusi tehes. Järeldused võivad olla kas induktiivsed või deduktiivsed. Kui me järeldame oma või teiste poolt saadud üksikute kogemuste või tehtud vaatluste alusel, teeme induktiivseid järeldusi ehk üldistusi üksikjuhtudest. Deduktiivsed järeldused toimuvad üldiselt üksikule. Siin võtame aluseks üldise reegli ja teeme selle
annaabi.ee 
