Loodus ei andesta vigu (0)

LOODUS EI ANDESTA VIGU
Kaunis, salapärane ja lummav stiihia, peites endas mitmeid saladusi kõike hõlmavate protsesside toimumisest. Iga päev on nagu paradiisis ärkamine, kui oskame märgata seda piiramatut kaunidust, mis meid igapäevaselt ümbritseb. Meie imepärane loodus, mis armastab jäägitult selle planeedi igat eluvormi, alustades primaatidest, lõpetades inimsoo suurvaimudega. Tänutäheks kostitab kõikvõimas meid päikesetõusu ja -loojangutega, kustutab lõpmatut ja igikestvat janu vihmapiiskadega, tõrjub pahameelt vikerkaare ja sünget väsimust lumeräitsakatega. Ning see kõik on oskuslikult sümbioosusesse sätitud, pakkudes külluslikult kogemusi siin, Maal, elades . Oleks me vaid nii targad, et oskaks kogu seda imposantset õndsust hinnata ja selle rütmis hingata. Kogu inimkonna poolt kasvatatud kurjuse eest oskab loodus andeks anda. Emake Maa andestab meile meie vead.
Jooksujalul jõudis inimkond agraarühiskonnast tarbimisühiskonnani, kus lihtne rõõm looduse andide eest muutus kahjurõõmuks ligimese varakaotuse üle. Me toodame, tarbime ning raiskame piiramatult arvates, et hüvesid, mida loodus meile andnud, on lõpmatult. Igal aastal viskab keskmine kahelapseline Euroopa perekond minema 50 kilogrammi paberit (6 puud), 60 kilogrammi metalli ja 45 kilogrammi kilet . Juba elementaarsetest tarbekaupadest koguneb jäätmeid märkamatult palju. Poodi minnes on praktiliselt kõik tooted ülepakendatud : leib, juust, vorst , piim, puuviljad ning seda nimekirja võikski loetlema jääda. Nii jaotataksegi igal aastal 500 miljardit kuni triljon kilekotti. Kusjuures , kõigest alla kolme protsendi plastikkottidest satub ümbertöötlusesse. Plastikaat ei kõdune looduses, kuid vees laguneb väga väikesteks tükkideks ning imeb endasse erinevaid vette sattunud kemikaale. Mereelukad peavad „plastikhõljumit“ planktoniks ning näiteks kalad söövad niinimetatud toitu ja sedamoodi satub kilekott meie söögilauale tagasi. Siinkohal meenutaks ühte vahvat vanasõna : kui ise supi kokku keerasid, pead selle ka ära sööma! Maitsvat uhhaad kalasõpradele.
Viimastel aastakümnetel on hakanud levima trend, kus silma pilgutamata ehitatakse metsade asemele luksuslikke elamurajooni, seejuures Maa „ kopsud “ hävitatakse. Populaarsem , kui metsa asustamine , on siiski rannajoone täisehitamine. Sellega likvideeritakse lindude pesitsusalad ning merevee saastamise võimalus on ka oluliselt tõenäolisem.
Mitmeid miljoneid tonne süsihappegaasi paisatakse õhku eelkõige logistilise tegevuse ning tööstustega. Süsihappegaasi problemaatika on tänaseks paisunud globaalseks mõistatuseks. Keegi ei soostu maksimaalselt vähendama süsihappegaasi õhkupaiskamise kvooti ja hetkeks tundubki, et juhtivad süsinikdioksiidi tootjad ei ole probleemi täit tõsidust mõistnud. Ent kliimamuutused on juba toimumas ning tagasipöördumatud protsessid käivitunud. Saame juba oma kodumaalgi näha, et suved ning kevaded on pikemaks veninud ning talved lühemaks ja lumevaesemaks muutunud.
Võidaks mõista maailma ja inimese vahelist seost – mõlemas on 70% vett. See omakorda tähendab, et kõik, mis siin maailmas eksisteerib on üks. Kui teeme loodusele kahju, teeme sama palju iseendale viga. Kuidas saavad inimesed olla nii halastamatud looduse vastu, mis pakub meile elamiseks peavarju, sööki ja turvatunnet?
See suur blamaaž, mida inimesed justkui sõrmede vahel voolivad, on muutunud suuremõõtmeliseks. Tulemuseks on „helded“ katastroofid, milles mina näen looduse puhastusreaktsioone, kuigi need ka need on inimeste endi rumalusest ja arulagedast käitumisest põhjustatud. Need hukatuslikud protsessid korrastavad üle pea paisunud segadused. Looduse jaoks ebavajalikud inimesed ning tekkinud ebasoodsad olukorrad eemaldatakse ning luuakse ruumi uutele elanikele, värske mõtlemise ja käitumisega inimsoole. Ka see on omamoodi andestamine. Andestamise all ei mõtle ma seda, et inimkond võib valimatult käituda ja seejuures silmakirjalikult väita, et kõik on karistamatult lubatud. Loodus ei tegele karistamisega .
Kõik meie destruktiivsed liigutused andestatakse. Esimene andestuse märk on kohanemine, kuid selleks võib kuluda palju aega. Kui inimkond suudaks endale aru anda ja oma tegemisi kriitilise pilguga analüüsida ning tegevusplaani piirata, ei peaks me küsima üksteiselt, kas loodus andestab vigu või mitte, sest siis ei olekski midagi andestada ning maailm oleks palju tervem, õnnelikum ja puhtam paik.
„Ei ole midagi leebemat, kui loodus inimese vastu ja ei ole midagi julmemat, kui inimene looduse vastu.“