Loodus ei andesta vigu, kirjand (0)

Loodus ei andesta vigu
Miljoneid aastaid tagasi algas meie koduplaneedil elu- ainuraksetest organismidest alates läbi keerukate muundumiste ja uuenemiste kõrgemate eluvormideni.Läbi ajalooetappide võib jälgida looduse imepärast võimet saavutada täiuslikkus ning elimineerida kõik, mis takistab selle saavutamist. Loodus on harmooniline tervik, inimene kuulub siia maailma ühe tema osana.
Inimese arengulugu on planeedile Maa esitanud mitmeid väljakutseid.
Primitiivses ühiskonnas elati kooskõlas loodusseadustega, elulaad oli maalähedane, inimkond ei koormanud loodust veel eriti oma olemasoluga.Seoses tsivilisatsiooni edasiarenguga olukord muutus- praeguseks on inimühiskond tervikuna paljude enese sooritatud vigade pärast mitmete probleemide ees.
19.sajandil algas tööstuse areng ning see on toimunud kasvavas tempos .Juurutati palju uusi tehnoloogiaid , loodusest pumbati välja tohutult ressursse- loodusvarasid.
Väga suurt lõivu on pidanud emake Maa maksma sõjatööstusele.Toorainet on ammutatud maapõuest suurtes kogustes ning kahjuks ei ole kõik maavarad taastuvad.
Üheks selliseks taastumatuks loodusvaraks on nafta - sellest sõltub tänapäeval kogu inimkond.Elame ajastul, mil fossiilne küttematerjal omab põhjapanevat tähtsust ning sellest olenevalt toimivad ka rahvusvahelised suhted.
Arenev ühiskond vajab üha rohkem elektrienergiat.Selle tootmiseks vajalike maavarade ressursid on aga piiratud.Keskkonnasõbralikud tuule- ja päikeseenergia ei ole igal pool rakendatavad. Aatomienergia oleks lahenduseks, kuid vajab igakülgset läbikaalumist. Kui ohutu see kõik on? Kõigil on veel meeles avarii Tsernobõli tuumajaamas Ukrainas.Ka seal pidi juhtuma mingi viga, mille tagajärg sai saatuslikuks.Radioaktiivne saastumine laiaulatuslikus piirkonnas oli kohutav katastroof, selle mõju kestab veel kaua. Niisuguste vigade hind on liiga ränk, et lasta neid juhtuda.
Inimkond suureneb kiires tempos.Juba praegu ei jätku kõigile toitu ja puhast joogivett.
Võtame looduselt kõik mis meile vajalik- selline on olnud aastakümneid paljude edumeelsete riikide lipukiri.Praeguseks on juba aru saadud sellise mõtteviisi kahjulikkusest.Viga on looduselt ainult võtta, vaatamata sellele millised on tagajärjed.Kas pärandada tulevastele põlvkondadele kõle ja paljas planeet, kus midagi ei kasva ning kõik on reostatud?
Põllumajanduselt nõutakse aina rohkem ja rohkem.Suurem saagikus saavutatakse tihti ebaloomulike võtetega.Keemiatööstus toodab üha rohkem taimekaitsemürke.Lõpuks ladestuvad need inimorganismis.Päevakorda on tõusnud geneetiliselt muundatud toit-kas me soovime seda?Võib-olla on selline loodusesse suhtumine viga?Selliseid vigu on targem vältida, hiljem ei pruugi olla võimalust neid parandada.
Meditsiin on samuti läbi teinud hiiglasliku arengu.Kui kunagi raviti end loodusest hangitud taimedega, siis tänapäeval toetutakse farmaatsiatööstuses suuresti keemilistele preparaatidele.Antibiootikumide kasutuselevõtt on päästnud hulga elusid, praegu ravitakse edukalt varem surma külvanud tõbesid.Ometi ei ole epideemiad inimkonda maha jätnud, paljud mikroorganismid muutusid ravimiresistentseteks.Kergekäeline tabletineelamine muudab inimesed kaitsetuks tõvestavate pisikute ees.Praegu tehtud vigade seest peavad jällegi maksma tulevased põlvkonnad.
21.sajand- millised on siis inimese ja looduse suhted praegu? Me oleme põhiliselt materialistlik tarbimisühiskond.Mõtlematu maailmakäsitlus maksab aga inimesele kätte. Üha sagedamini toimuvad looduskatastroofid -üleujutused,maavärimad, orkaanid .Reostumine ja saastumine saavutab paljudes piirkondades tasapisi ülevõimu.Rohkem kui kunagi varem tuleb mõelda: kuidas minna edasi,kuidas saavutada kooskõla loodusega?Saatuskikke vigu ei saa enam lubada, selleks on Maa juba liiga koormatud .
Kui soovime, et ka tulevikupõlvkonnad saaksid elada normaalsetes tingimustes, tuleb lõpetada reostamine, arendada loodussõbralikke tehnoloogiaid ning keskkonnasäästlikke eluviise.Loodus on väga hästi isetoimiv ja ise ennast reguleeriv mehhanism .Inimese kaugenemine temast on olnud kahjuks järjepidev protsess.See ei peaks niimoodi olema. Roheline mõttelaad pole mingi hetkeline moevool vaid eksistentsiaalse tähtsusega suundumus .
Maismaal ja ookeanis elab palju liike, Maa on koduks mitmesugustele eluvormidele,neist mitmed juba kahjuks ka hävitatud inimtegevuse tagajärjel.Paljud tehtud vead on toonud keskkonnale parandamatut kahju.Edasi tuleks üheskoos minna ettevaatlikult, säästvalt ja tasakaalukalt.
Loodus kingib meile kõik, kuid ta ei andesta tehtud vigu.