ESSEE Gottfried Wilhem Leibnizi Teksti põhjal Autori põhiväide, et maailm eksiteerib Jumala armu põhjal lihtsubstsantidest ehk monaadidest ja liitsubstantsidest ehk kehadest. Lihtsubstants on kaaluta ja osadeta mass. Ning neid on lõputul hulgal. Liitsubstants on aga keha koos oma monaadiga (hingega, vaimuga). Kui elussubstants on tekkinud, ei saa enam monaad kehast lahkuda ennem kui saabub nö. Surm. Pärast surma on monaad uuesti lihtsubstants. Loomad on oma monaadidega lihtsate monaadide seisundis, kellel ei täheldata tõdede järelduste tegemist. Neid lihtsaid monaade kutsutakse hingedeks. Aga need kes tunnetavad paratamatuid tõdesid, nimetatakse just selle tõttu mõistlikeks olenditeks ja nende hingi vaimudeks.
tagajärgi, kuid ei tunne ära põhjusi. Olulised mõisted: · Monaad üksus, ühtne, eristatav sisemiste omaduste ja tegevuste kaudu (tajumused ja himud) · Substants teovõimeline olemine · Lihtsubstants ELU, HING, VAIM (eriline monaad, keskmonaad), ei ole moodustatav ega lõhutav, ei oma väliskuju. o Erikujude paljusus lihtsubstantsil/monaadil väliste ajadega seondumise mitmekesisus, sisemised omadused ja tegevused · Liitsubstants KEHA (o r g a a n i l i n e), monaadide kogum, paljune, looduslik masin, elussubstants, (liikmed ja organid) · Elussubstants - monaad (eriline monaad) koos oma erilise kehaga (monaadide kogum); (liikmete ja organitega seotud elu) · Mõistus kaheldamatu seos mõtete ja neist tulenevate paratamatute järelduste vahel · Tajumus - monaadiväliseid asju esindav seesmine seisund monaadis, toimingute ja tagajärgede mäletamine (mälu)
Inimene on mõtlev loom. Inimesel on kõrgeltarenenud aju, mis võimaldab abstraktset mõtlemist ja arenenud keelekasutust. Aristotelese järgi eristab inimesi loomadest meie keel ja selle kasutust, inimene on võimeline mõistma ja eristama, sõnade "hea", "kuri", "õiglane" jne. tähendust. Annab infot ainult inimese kui loomaliigi kohta. Kas inimene on selle võrra parem või halvem? · klassikaline filosoofiline antropoloogia liitsubstants (olev asi, mis on moodustatud mitmest algest, osast või printsiibist. Inimene on hinge ja keha ühendus. Hing annab kehale elu. (Elus on kõik, mis suudab ennast ise liigutada. Aga meri, jõgi, kosmos?). Aristoteles tõi veel kolmanda hinge juurde: inimene koosneb kehast, maisest hingest ja kosmilisest hingest. Antiikajast on arusaam, et inimene on mikrokosmos. Sisemiselt, mõtlemise teel, oma "sisemaailmas", on inimene kõiges suuteline; justkui inim-jumal.
L. monadoloogiat võib edukalt esitada näitena sellest, kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud kõigist argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofilines spekulatsioon. L. monaadiõpetuse põhialuseks võib pidada lauset, et iga substants on kas monaad või monaadide kogum. Seda lauset tõestab ta järgmiselt. Lähtepunktiks on kaks postulaati:1) iga substants on kas lihtne või liitunud; 2) liitsubstants koosneb lihtsaist substantsidest. Hiljem lisas nendele veel kaks postulaati: 3) igal materiaalsel substantsil on jagatav ulatuvus(laenatud Descartes'ilt) ja 4) see, mil on jagatav ulatuvus, ei saa olla lihtne substants. Nendest järeldab ta, et: 1) iga substants on kas lihtne või koosneb lihtsaist substantsidest;2) lihtne substants ei ole materiaalne substants. Kasutades veel ühte postulaati 5) iga substants on kas materiaalne
I aste teadvustan II aste reflektsioon, võime eitada ,,teadvus on alati see, mis ta ei ole ja teadvus pole kunagi see, mis ta on" ,,inimene on faktilisus ja selle ületamine" (Aufhebung) ,,ma olen nii see, millest ma mõtlen, kui ka.?.?." 4. Klassikaline strateegia Inimene on hinge ja keha ühendus/liitsubstants (hingestatud keha) Hing keha elustav printsiip Keha elusus võime ennast ise liigutada (Aristoteles) II loeng Klassikaline filosoofiline antropoloogia liitsubstants kahest erinevast terminist koosnev keha(inimene) Inimene on liitsubstants, mis koosneb: · Kehast ja hingest(mis liigub, sellel on ka hing) · Kehast, maisest hingest ja komilisest hingest
Iroonia millegi loomine ja selle loodu kohene eitamine. Iseenda eitamise võime ,,teadvus on alati see, mis ta ei ole ja ta ei ole kunagi see, mis ta on" Sartre: ,,Inimene on üheaegselt faktilisus ja selle ületamine"(Aufhebung) ma olen nii see, millest ma mõtlen/kes ma olen, kui ka selle ületamine samal hetkel. ,,Inimene mitte ei ole vaba, vaid on ise vabadus" Kodus: Sysiphose müüt. 4. Klassikaline mõtlemisviis/strateegia Inimene on hinge ja keha ühendus(liitsubstants); inimene on hingestatud kehamis on hing?: 1. Kõikidel elusolenditel on hing 2. Hing on see, mis ühe keha elusaks teeb Kust me teame, et mingi keha elus on? Aristoteles: ,,Keha on elav, kui tal on võime end liigutada"(nii taim, inimene kui ka meri, kosmos, päike, robotidkõigil neil on justkui hing) 3. On eri tüüpi hingesid(Aristoteles): maine hing(keha liigutav hing) ja kosmiline hing(mõtlev hing) Pascal: ,,inimene on mõtlev pilliroog"
asjade pärast muretsedes, teiste eest hoolitsedes.. Sartre- Inimene on projekt või visand. Teadvus- olemine, mille loovus on olla teadlik oma olemise olematusest. Maailma suhtes on teadvus maailma eitus. Mõte olemasolevatest asjadest ei ole sama, mis need asjad ise on. Teadvus võimaldab protesteerida, võidelda, mitte aksepteerida... Seda mina, kes rolli esitab, ei ole. Eksistents eelneb olemisele. · Klassikaline. Inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi. Substants- olev asi. Liitsubstants on asi, mis on moodustatud mitmest algsest osast. Inimene on liitsubstants, mis koosneb... ... kehast ja hingest. ... kehast, maisest hingest ja kosmilisest hingest. Kehast, vegitatiivsest (või loomsest hingest) ja siis ühest hingeaspektist veel. Mikrokosmos- Inimene on mikrokosmos, väike maailm, mis peegeldab suuremat maailma. Mis on kooskõlas või vastuolus suurema maailmaga. Keha- iha- naudingu objekt (kehalised vajadused saavad teadvustatud hinges)
L. monadoloogiat võib edukalt esitada näitena sellest, kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud kõigist argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofilines spekulatsioon. L. monaadiõpetuse põhialuseks võib pidada lauset, et iga substants on kas monaad või monaadide kogum. Seda lauset tõestab ta järgmiselt. Lähtepunktiks on kaks postulaati:1) iga substants on kas lihtne või liitunud; 2) liitsubstants koosneb lihtsaist substantsidest. Hiljem lisas nendele veel kaks postulaati: 3) igal materiaalsel substantsil on jagatav ulatuvus(laenatud Descartes'ilt) ja 4) see, mil on jagatav ulatuvus, ei saa olla lihtne substants. Nendest järeldab ta, et: 1) iga substants on kas lihtne või koosneb lihtsaist substantsidest;2) lihtne substants ei ole materiaalne substants. Kasutades veel ühte postulaati 5) iga substants on kas materiaalne
Substants on iseenda põhjuseks ja paratamatu. Ta on lõputu, kogu maailm sisaldub temas. (Spinoza samastab substantsi Jumalaga: panteism -- jumala asetamine kogu loodusse, millega vihastab kirikut.) [Substants teovõimeline olemine. Lihtsubstants ELU, HING, VAIM (eriline monaad, keskmonaad), ei ole moodustatav ega lõhutav, ei oma väliskuju. Erikujude paljusus lihtsubstantsil/monaadil väliste ajadega seondumise mitmekesisus, sisemised omadused ja tegevused. Liitsubstants KEHA (o r g a a n i l i n e), monaadide kogum, paljune, looduslik masin, elussubstants, (liikmed ja organid).)] Leibniz (1646-1716) oli väga mitmekülgne, oluline panus loogikasse ja matemaatikasse. Rajab oma metafüüsika süsteemi monaadidele, vaimsetele punktidele (substantsid), mida on lõpmatult palju. Asuvad ettemääratud harmoonias ja on ulatuvuseta, vastasmõjuta ning jagamatud. Sõnastas ka küllaldase aluse printsiibi. Mitte miski ei ole ilma küllaldase aluseta
majaplaanile vastavalt materjalide kokkupanek, nt töömeeste poolt 4) eesmärk - peavari, võimalus maja sees elada 6. Millised on ja mida tähendavad küsimused oleva olemusest? Sõnastage mõni oleva olemust puudutav küsimus ja tooge näiteid võimalikest vastustest. Mis on olev (kui olev)? - 1) Olev on see, millest kõik tekib ja milleks kõik muutub 2) Olev on see, mis lähtub iseenesest. Mis on substants? - 1)Lihtsubstants -eidos/mateeria 2) Liitsubstants - vormi ja mateeria ühendus. 7. Milliste filosoofia tegemise tehnikatega te selle kursuse jooksul kokku puutusite? Erinevate arutluste/traktaatidega, aga ka metafooride/kujundite/allegooriatega ja dialoogiga. 8. Milline on filosoofilise teadmise loomus? Filosoofiline teadmine puudutab metafüüsikat, filosoofiline teadmine seab alati argiteadmise kahtluse alla seada. Tuleb mõista, et õppimine ei lõpe iial, see eeldab küsida suutmist. 1
Asjade arhetüüpe on võimalik ,,näha" mõtlemise, mitte meelte, vahendusel. Defineerib kui meenutamist. Mis on essentsialism? Õpetus asjade olemusest endast eeldades, et neil on mingisugune kindel ontoloogiline staatus. Kui saame asja olemusest aru, saame ka asjast aru. Mis on substants? Substants on eksisteeriv/olev asi. Iseendale ja enesekohaselt, seda mis on. On olemas ka lihtsubstants (eidos), mis siis koosneb üksnes ühest elemendist ja liitsubstants, mis on vormi ja mateeria ühendus. Selgitage Aristotelese substantsi-teooriat ühel näitel. Substants tekib või siis kaob, kui mateeria võtab vormi (või kui kaotab selle). Näiteks auto. Uus auto saab teoks vaid siis, kui on olemas aine( millest auto kokku pannakse), on olemas idee (plaan ), on liikumine ( töömehed, jms) ning on olemas eesmärk (mille jaoks seda vaja on). Millised on ja mida tähendavad küsimused oleva olemusest? Sõnastage mõni oleva
Etoloogiline antropoloogia – Inimese olemuse määratlemine lähtuvalt bioloogiast ehk tema võrdlemine loomadega ning kuidas mõistus ja keelekasutus meid loomariigist eristab. Küsib näiteks küsimusi, et kui šimpansid suudavad viipekeeles suhelda, siis mis teeb ikkagi ühest elusolendist inimese? Klassikaline filosoofiline antropoloogia – Antiikfilosoofiline määratlus, mille kohaselt on inimene keha ja hinge sümbioos ehk liitsubstants. Hing jaotatakse veel alamhingeks, mis määrab näiteks iseloomuomadused, ja Aristotelese järgi ka kosmiliseks hingeks, mis on seotud intellektuaalse mõtlemisega. Klassikaline filosoofiline antropoloogia määratleb inimest kui mikrokosmost, mis peegeldab suuremat maailma ja on sellega kas kooskõlas või vastuolus. Kristlik antropoloogia – Inimest mõistetakse kui jumala käe järgi loodud ülejäänud loodusest kõrgemat isendit, kes teeb vahet heal ja kurjal
arenenud aju eristab inimest loomadest. Keel on Aristotelese arvates oluline, eristab inimesi kõikidest teistest elusolenditest, ainult inimene on võimeline eristama ja mõistma sõnade kuri, hea, õiglus tähendust. Klassikaline filosoofiline antropoloogia- inimest on liitsubstantsi, mis koosneb kehast ja hingest, ühendades neid omavahel. Hing on keha elustav printsiip, elusas kehas on hing, surnud kehas hing puudub. Teine arvamus on, et inimene on liitsubstants, mis koosneb kehast, maisest ja kosmilisest hingest. Tuuakse välja arvamus, et inimene on mikrokosmos- inimene on väike maailm, võib oma mõistuse kaudu jõuda kõigeni, ta on inimlik jumal. Inimene suudab kontrollida paljusid asju enda juures- oma hingamist, mõtlemist, soove jne. Inimese alamosa on kehaline hing, mille hulka kuuluvad iseloomu omadused, intentsionaalseks objektiks on armastus ja tunnustus. Kõrgem osa mõistus ehk intellekt, mis on võimeline mõtlema ning
kuna see on vajalik meie kogemisvõime jaoks (analoogia: me ei näe vaadates oma silmi, kuid meil peab olema, millega näeme.) (ii) Kant kritiseerib eksistentsi-üldse metafüüsilist mõistet. Selleks esitas ta 4 antinoomiat, millest igaüks koosneb teesist ja antiteesist, mis üksteist loogiliselt välistavad. I: Tees: Maailmal on algus ajas ja ta on ruumiliselt piiratud. Antitees: Maailm on lõpmatu nii ajas kui ruumis. 24 II: T: Iga liitsubstants koosneb lihtsatest komponentidest, nii et kõik koosneb seega lihtsatest komponentidest. Antitees: Asjad ei koosne lihtsatest komponentidest ja lihtsaid komponente polegi olemas. III: Tees: Peale paratamatu põhjuslikkuse on maailmas veel ka tahtevabadus. Antitees: Tahtevabadust ei ole, kõik siin maailmas leiab aset põhjusliku paratamatusega. IV: T: Maailmas on olemas absoluutselt paratamatu olevus. Antitees: Absoluutselt paratamatut olevust ei eksisteeri.
annaabi.ee 
