Liikumise konspekt (0)

Keha mehaaniliseks liikumiseks nimetatakse selle asukoha muutumist ruumis aja jooksul teiste kehade suhtes. Jäiga keha liikumist nimetatakse kulgliikumiseks, siis kui keha punktid läbivad ühesuguse kuju ja pikkusega trajektoori. Keha, mille mõõtmeid võib antud liikumistigimuste korral mitte arvestada, nimetatakse punktmassiks. Keha, mille suhtes määratakse punkti asukoht ruumis, nimetatakse taustkehaks. Taustkeha , sellega seotud koordinaadistik ja aja arvestamiseks valitud alghetk moodustavad koos taustsüsteemi, mille suhtes keha liikumist vaadeldakse.
Keha nihkeks nimetatakse suunatud sirglõiku, mis ühendab keha algasukoha tema asukohaga vaadeldaval ajahetkel. Ühtlaseks sirgjooneliseks liikumiseks nimetatakse sellist liikumist, mille puhul trajektoor on sirge ja keha nihked mistahes võrdsetes ajavahemikes on võrdsed. Liikumist, mille puhul keha kiirus mistahes võrdsetes ajavahemikes muutub võrdsete suuruste võrra nimetatakse ühtlaselt muutuvaks liikumiseks.
Mehaanika osa, milles uuritakse kiiruse tekkimise põhjusi ning vaadeldakse selle arvutamise viise nimetatakse dünaamikaks. Newtoni esimese seadus ütleb, et vastastikmõju puudumisel või vastastikmõjude kompenseerumisel on keha kas paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt.
Newtoni II seadus, kehale mõjuv jõud võrdub keha massi ja selle jõu poolt kehale antud kiirenduse korrutisega. Newtoni III seadus Jõud, millega kaks keha mõjutavad teineteist, on suuruselt võrdsed ja suunalt vastupidised.
Keha liikumist saab iseloomustada füüsikalise suurusega, mida nimetatakse impulsiks ehk liikumishulgaks . Impulsi väljendatakse massi (m) ja kiiruse (v) korrutisena ja tähistatakse tähega p . Mõõtühikuks 1 kgm/s.
Keha mehaaniliseks energiaks nimetatakse suurust, mis võrdub maksimaalse tööga, mida keha antud tingimustes võib teha. Potentsiaalseks energiaks nimetatakse energiat, mida kehad omavad nendevahelise vastastikuse mõju tõttu. Energiat, mis kehal on tema liikumise tõttu, nimetatakse kineetiliseks energiaks.
Kesknurga  (fii ), mille võrra pöördub ringjoonel liikuvat keha ja ringjoone keskpunkti ühendav raadius ( r ), nimetatakse raadiuse pöördenurgaks. Ringliikumise perioodiks T nimetatakse ühe täisringiks sooritamiseks kulunud aega. Keha poolt ühes ajaühikus sooritatud täisringide arvu nimetatakse sageduseks f. Jõudu, mis põhjustab kesktõmbe kiirenduse, nimetatakse kesktõmbejõuks ( F ) ning ta on samuti suunatud ringjoone keskpunkti poole.
VALEMID:
v = s / t A = F s cos  v=vo+at
a =( v - vo) / t A = Fs GMm/r2=ma → G*M/r2=v2/r
v = vo + at N = A/t
g = (v - vo)/ t Ep = mgh
s = vot + at2/2 Ek = mv2/2
F = ma Ep + Ek = const .
F = (Gm1 m2)/r2 = /t
P = m ( g+a ) T = 1/f
g = v2/r f = 1/ T
N = mg F = mv2/ r
Fh =  N a = v2/r
p = mv x=xo+vot+at2/2
m1v1 = - m2v2 s=vot+at2/2