rullitud, kogutud energiavarude arvel. KILETIIVALIS kaks paari haukamis- või Täismoondega Mõnel tagakeha Mesilased, ED kilejaid libamistüüpi. vastne:vagel tipus muneti,mis herilased, lennutiibu, vahel kimalased, mõnedel tiivad sipelgad, puuduvad. moondunud käguvaablased Enamikul astlaks, eluviis liikidel tiibadel mitmekesine,
Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad jne. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Neil on peenike piht ja emastel on tagakehal muneti, mis mõndadel on muunudnud mürgiastlaks. Sammuti on neil suised haukamiseks või mahlade imemiseks. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid.Vastsetele tuuakse toitu ning kogutakse toiduvaru.
Tiibu on kaks paari vaegmoone Tiivad on ühepäevikulistel kolmnurksed, vaegmoone tagatiivad on eestiibadest palju väiksemad. Tiivad on kilejad, tiheda soonestusega. vaegmoone Tiivad on nad kaotanud parasiitse eluviisi tõttu. Rindmikule kinnitub enamasti kaks paari tiibu. vaegmoone Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu täismoone eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. täismoone Tiibu on liblikatel kaks paari täismoone kaks paari kilejaid lennutiibu, täismoone mõnedel tiivad puuduvad. normaalselt arenenud ainult eesmine tiivapaar, täismoone tagatiivad on muutunud sumistiteks
Kiletiivalised Laura & Külli 8.KL Kehtna Põhikool Kiletiivalised on üks liigirohkemaid putukate seltse. Umbes 150 000 liiki. Kiletiivaliste ladinakeelne nimetus on Hymenoptera. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvaablased jpm. Pildi lisamiseks tee topeltklõps Kehaehitus Kõigil kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tiibadel võib näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste jaotus kehaehituse alusel Pidevkehalised (Symphyta) Munetilised (Parasitica)
Kiletiivalised Karmen Kallas ja Marii-Helen Horn Kehaehitus · Pea · Tundlad · Jalad · Tiivad · Ülalõuad · Paar liitsilmi ja 3 lihtsilma · Suised · Esi- ja tagakeha Kõige suurim odaherilane ja kõige väiksem munakireslane Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid läbipaistvaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad Eesmine ja tagumine tiivapaar omavahel väikeste konksukestega ühendatud, töötavad lennul ühtse kandepinnana Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda Sipelgad Mürmekoloogia. Enamik sipelgaid elab troopikas Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad
Ühiskondlikku eluviisi müüriherilased ei tunnista - igaüks on väljas vaid enda eest. Üldiselt kiletiivalistest Suurim kiletiivaline on 6 cm pikk Jaava saarel elav odaherilane, kõige väiksem on munakireslane pikkusega 0,21 mm. Viimane on üldse kõige pisem putukas. Peas on neil tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma, kuid mõned sipelgad on täiesti pimedad. Osadel kiletiivaliste sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Imikärssa kasutatakse nektari imemiseks õitest.
Arengutsükkel kestab 47 nädalat.Nukust koorunud lepatriinu on kollast värvi. · TALVITUMINE - Lepatriinude aeda meelitamiseks jäta aianurka väike lehehunnik, kus lepatriinudel on hea talvituda.Nad talvituvad täiskasvanud mardikana mullas ja lehekõdus. PÕHIFAKTID: Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: Coccinellidae Pikkus: 1,2-10 mm Värvus: tavaliselt oranzi, punase, kollase ja musta erksad varjundid Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu Paljunemise aeg: kevad ja sügis Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes
Kiletiivalised 2007 Üldiseloomustus Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvaablased. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Kõikidel kiletiivalistel on ülalõuad, millega tahket toitu närida või pesamaterjali koguda. Paljudel kiletiivalistel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke, millega õienektarit imeda. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded. Pered ehitavad endale pesad. Mesilase ehitus. Mesilase pea. Mesilased Mesilaste keha on karvane. Nad toidavad järglasi õietolmust ja nektarist
165 000, Eestis ligikaudu 2000 liiki. lepatriinuliigi, Eestis elab neid üle 50 liigi. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Lepatriinu keha on ümar ja külgvaates Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kumer.Tundlad ja jalad on lühikesed. kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu. Mõned lepatriinud on Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: ühevärvilised või siis vöödilised. pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja murravad valgust sees varjul. Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised küllalt liikuv. näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku
puruvana, liivavana lapsuliblikas, sirelisuru Kiletiivalised Kahetiivalised 712 liiki leitud 2200 liiki paar liitsilmi ja 3 lihtsilma suured liitsilmad, kaks või kolm täppsilma haukamis- või libamistüüpi kohastunud pistmiseks või vereimemiseks 3 kuni 70 lüliga tundlad niitjad või sulgjad tundlad jooksujalad jooksujalad kaks paari kilejaid lennutiibu eestiivad ja sumistid vaegmoone täismoone puudub puudub röövloom röövtoiduline hammustab või paiskab mürki imeb verd metsakuklane, vapsik toakärbes, toasääsk Kirbulised leitud 24 silmad onliiki Jalgu on kolm paari, nõrgalt arenenud kõik jalapaarid on pistmistüüpi hästi arenenud, suunatud alla lühikesed 5-lülilise käpa puuduvad tiivad, ja aga 2 küünisega neil on tiiva
Mardikalised 2007 Mardikad (1) Mardikaliste keha on kõva kattega. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Mardikad (2) Mardika vastsed ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades, söövad lehti ja jahivad väiksemaid loomi. Mardikalised arenevad täismoondega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Metsasitikas must kattetiibadel pikivaod tundlad tipul lehvikuga pikkus 13-20 mm ogadega varustatud laienenud kaevejalad liiguvad maapinnal ja
Maakimalane (Bombus lucorum) Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera) Alamselts: Rippkehalised (Apocrita) Sugukond: Mesilaslased (Apidae) Perekond: Kimalane (Bombus) Liik: Maakimalane (Bombus lucorum) Välimus Rindmiku eesosa on kollane, keskelt must Tagakeha eesosas hele vööt Kaks paari kilejaid lennutiibu. Tagatiivad on eestiibadest natukene väiksemad ja on eestiibadega konksukeste abil seotud. Käppadel on 5 lüli. 3. Siseehitus Keha on kaetud mustade ja kollaste karvakestega Keha toetab kitiinkest Mesilastel pole verd, mis kannab nii toitaineid kui ka hapnikku, vaid hemolümf o Hemolümf on läbipaistev veidi kollakas vedelik, milles ujuvad rakud Hingamiselundid kujutavad endast torukeste võrku, mis ulatub kõikide organiteni ja õhukottide süsteemi
Koosneb taandarenenud tagatiibadest, mis funktsioneerivad lennu ajal tasakaaluelunditena. Nad on pikliku kujuga ning esitiibade liigutamisel nad vibreerivad. Iga pendlikese paksenenud ots toimib ballastina, tasakaalustades esitiibade liikumist. Tänu sellele on sääriksääsk suuteline oma lendu juhtima. Vastsed: Elavad niiskes keskkonnas: pinnases, metsakõdus, kõdupuidus või magevetes. SUURUS Pikkus: Emasel kuni 26 mm, isasel 16 mm. Toitumisaparaat: Suised. Tiivad: Üks paar lennutiibu ning sumistid (tasakaaluelund). PALJUNEMINE Sigimisaeg: Kevad (esimene põlvkond), hilissuvi (teine põlvkond). Munade arv: Kuni 300. Arenguperiood: Mitu nädalat (suvine põlvkond) ja 7 kuud (talvine põlvkond). ELUVIIS Harjumuspärane eluviis: Elavad üksikult. Toitumine: Vaglad söövad taimede juuri ja võrseid, täiskasvanud sääriksääsed imevad taimemahlu. LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID Sääriksääski on 3300 liiki. ESINEMINE
........................ Kasutatud kirjandus........................................................................................................................ Põhifaktid Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: Coccinellidae Pikkus: 1,2-10 mm Värvus: tavaliselt oranzi, punase, kollase ja musta erksad varjundid Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu Paljunemise aeg: kevad ja sügis Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes Välimus
Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu. Põhitõed lepatriinust Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: Coccinellidae Pikkus: 1,2-10 mm Värvus: tavaliselt oranzi, punase, kollase ja musta erksad varjundid Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu Paljunemise aeg: kevad ja sügis Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes Elupaik Lepatriinud esinevad terves Euroopas.
31.Täis- ja vaegmoonde mõiste. Arenemist, kus moone jaguneb kolme etappi muna,vastne ja täiskasvanu. Putukate juures vaegmoondeks. Arengut, kus muna,vastse ja valmiku järgu kõrval esineb ka nuku järk, nimetatakse täismoondeks. 32.Mardika välisehitus ja elukeskkond. Mardikate keha katab tugev kitiin kest , keha eesosa kaitseb ülalt rindmiku kilp. Paksud ja läikivad ees ehk kattetiivad kaitsevad tagakeha ning kilejaid lennutiibu. Osa mardikaid on kohastunud elama vees. Üks osa mardikaid elab niitudel ja metsaservadel. On liike kes on elama asunud inimeste juurde. 33.Kiletiivalised elukoht,toitumine. Kodumesilased elavad inimeste ehitatud tarudes suurte perekondadena. Talvel toituvad mesilased kogutud meest. Sipeljapere elab mullast või taimejäänustest kokku kantud pesas ja selle maa alustes käikudes. Nad söövad mitmesuguseid putukaid ja nende vastseid. Kimalane
Putukate jalad tagakehalülidel on taandarenenud. (Teder) Enamik putukaid läbib elutsükli jooksul moonde. Moone on organismide käigus toimuv põhjalik kuju ja eluviisi muutus. Putukatel on kahte sorti moonet: täismoone ehk holometaboolia ja vaegmoone ehk heminetaboolia. Täismoone puhul läbib putukas järgmised faasid: muna, vastne, nukk ja valmik. Vaegmoone puhul võivad osad etapid vahele jääda. (Vikipeedia2) Kiletiivalised Kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu, tagatiivad on väiksemad ning seotud esitiibadega konksukeste abil. Tiiva soonestus on hõre ning sooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Kiletiivaliste suised on haukamistüüpi või libamistüüpi. Libamistüübi puhul on alahuul ning alalõuad veninud pikaks ja moodustanud imikärsa. Selliseid suiseid kasutatakse õitest nektari imemiseks. Kiletiivalistel on ülalõuad hästi arenenud ning nad on võimelised närima tahket toitu, kaevama või pesamaterjali koguma.
rööv- ja taim toidulised, vaegmoondega tirtsud, ritsikad, sirtsud, kilk, kaerasori Selts: Kiililised 4 pika tiiba, suurte silmadega pea. Taolistiivalisetel ees ja tagatiivad ühelaiused (liidriklased, kõrsiklased, vesineitsiklased Eristiivalistel tagatiivad eestiibadest laiemad, eriti alusel tondihobulased, hiilgekiillased, vesikiillased. Selts: Mardikalised keha kõva kattega. Kattetiivad kaitsevad lennutiibu, haukamisssuised, täismoondega Selts: Liblikalised tiibu katavad värilised soomused, toituvad õienektarist ja puumahlast, imilont, vastsed taimetoidulised röövikud Selts: Kiletiivalised 2p kilejaid lennutiibu, tagatiivad väiksemad. mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, vaablased. Selts: Kahetiivalised 2kilejat lennutiiba. kärbselised ja sääselised tagatiivad muutunud sumistiteks, vastseid nim vakladeks 10. Hõimkond Sammalloomad (Ectoprocta)
liblika keha katab karvad ja tiibu soomsued. Paljunemine Liblika arnegus on neli järku:muna,vastne,nukk,valmik.ta areneb täismoondega.nad munevad oma munad taimedele millest nende rõõvikud toituvad Toitumine Neil on toidu imemiseks pikk imilont,puhkeolekus spiraali keerdunud imilo MARDIKAD,KIILID,PURUVANAD Kehaehitus Mardikatele on iseloomikud tugevad kattetiivad,mis kaitsevad nende all olevaid lennutiibu ja tagakeha.kõik ei ole lennuvõimelised.keha katab tugev kitiinkest. Toitumine Nad sõõvad rööv-,taim-,sõnniku,-kõdu- ja laibatoidulisi liike.paljud neist on aia-,põllu- ja metsakahjurid paljunemine Neli eluetappi:muna,vastne nukk valmik.täismoondega areng Kehaehitus ja elupaik Suurte silmadega ning pika saleda tagakehaka putukad.oma silmadega näevad nad teravalt 10 m kaugusele.ehmestiivalised
ELUVIIS/KOHT Enamik öise aktiivsusega, lendavad valgusele; valmikud enamasti ei toitu; vastsed segatoidulised. Puruvanalased. Järvevanalased 23. O. Lepidoptera – liblikalised Eestis 2365 liiki 3-28 mm Erisoonelised kõrgemad liblikad. Pisisamasoonelised 24. O. Hymenoptera – kiletiivalised Eestis ~1600 (8000) liiki 0,2-110 mm Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad ja on eestiibadega konksukeste abil seotud. Mõnikord on tiivad taandarenenud nagu sipelgate töölistel. Tiiva soonestus on hõre. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. 25. O. Diptera – kahetiivalised Eestis ~ 4500 liiki 0.5-60 mm Siia rühma kuuluvatel putukatel on ainult kakas kilejat lennutiiba. Need on kärbselised ja sääselised. Kahetiivaliste tagatiivad on taandarenenud ja muutunud sumistiteks. Nende
Leidub ka selliseid liike, mille noored vastsed on taimtoidulised, vanemad aga röövloomad. Röövkärbeste vastseid esineb mullas, kõdupuidus jne. (Zooloogia ja botaanika instituut, 2010) Kiletiivalised Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks mesilased, kimalased, herilased, sipelgad , lehevaablased, käguvamplased. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus
Suu on haukamissuistega. Kui jooksiklane kätte võtta, võivad nad pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget. Rohkem kui kahe sentimeetri pikkune aiajooksik (Carabus nemoralis) on jooksiklaste hulgas üks suuremaid. Päeval seda peitu pugenud mardikat eriti ei näe, sest ta liigub ringi ja peab jahti öösiti. Sööb tigusid, putukaid, vihmausse, aga ei põlga ära ka seeni, mahavarisenud õunu ja marju. Lennutiibu tal pole, neid asendavad pikad, tugevad ja kiired jalad. Erinevalt aiajooksikust liigub pisike, vähem kui sentimeetri pikkune vask- kaldajooksik ringi päeval. See mardikas kütib tillukesi putukaid 69 põllukraavide, jõgede ja järvede märjal kaldal või pisemate varjuliste metsaloikude ligiduses. Ei ole kaitsealune liik. 5 Meemesilane (Apis mellifera) Rahvakeeles ka mesilind Meemesilase algne levila oli Euroopa, Aafrika ja Ees-Aasia
kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Kui mõnes kohas pole täiskasvanud mardikaid, võivad seal elada nende vastsed. Ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades, 14 söövad lehti ja jahivad väiksemaid loomi. Mardikalised söövad tahket toitu või joovad taimemahlu. Neil on haukamissuised, mis koosnevad kolmest paarist lõugadest. Kõige
annaabi.ee 
