Lennukikandja Nimitz (0)

Koos laevaehitustehnoloogia arenemisega asendusid algelised puutüvest õõnestatud või nahksed paadid sajandite jooksul roomlaste kolme aerureaga trireemidega, millel "mootoriks" kuni viissada orja. Praegusaja veepealses lahingu- ja kaitsestrateegias mängivad tõenäoliselt kõige olulisemat rolli hiiglaslikud lennukikandjad. Sest juba iidses Roomas sõnati, küllap tulevikupilgul: si vis pacem, para bellum (kui tahad rahu, valmistu sõjaks).
Nimitz on täiesti omaette mõiste ja sõjalaevade puhul käibel ammusest ajast. Legendaarne admiral Chester William Nimitz (1885–1966), kelle järgi nimetatakse teatavat Ameerika Ühendriikide sõjalaevade sarja , alustas kahurilaeva komandörina ja teenis seejärel allveelaevadel. Saatuse tahtel oli just tema see, kes pidi 26. novembril 1945 Pearl Harbouris langetama Ameerika Ühendriikide lipu.
Nimitz-klass
Sarja esimene alus, USS (United States Ship ) Nimitz alustas seilamist sellest täbarast sündmusest kolm aastakümmet hiljem ja seni viimane, USS Ronald Reagan alles äsja, 2003. aasta juulis. Järgmise lennukikandja, mis saab nimeks USS George H. W. Bush, pandi pidulikult paika möödunud aasta septembris ja laev peab valmima käesoleva kümnendi lõpuks.
Iga Nimitz-klassi lennukikandja on nagu kõigi vajalike mikrostruktuuridega väikelinn. Laeval ei puudu raamatukogu, haigla , hiiglakauplus, juuksurid, postkontor ning TV- ja ringhäälingustuudio. Ilmub isegi oma ajaleht.
Need hiidlaevad on ehitatud Virginia osariigis asuvas tehases nimega Newport New Shipsbuilding (nüüd Northrop Grumman Ship Systems). Iga aluse elueaks arvestatakse pool sajandit ja aastaseks ekspluatatsioonikuluks 160 miljonit dollarit.
Globaalne kohalolek
Ameerika Ühendriikide globaalse kohaloleku merel tagavad praegu eeskätt suured Nimitz-klassi lennukikandjad. Need suudavad koostöös teiste rühma kuuluvate laevadega hävitada vaenlase laevu, lennukeid, allveelaevu ja maapealseid objekte, paigaldada miine ning täita muidki kaitse- või ründeülesandeid.
2006. aastal hakati ehitama esimest lennukikandjat CVNX, kõige moodsamat ja täiuslikumalt varustatud ujuvat tehissaart. Valmima peab see aastal 2013 ja asendama praegu kasutuses olevat USS Enterprise'i. Stardiraja paiknemisviis ja konstruktsioon , nagu ka tehnovarustus, uuenevad oluliselt. Täiesti originaalne on idee muuta tüürpoordis stardikatapultide veeres asuv esimene tõstuk ehk elevaator raja elemendiks , mis kiirendab lennukite etteandmist trümmis asuvatest angaaridest. Lisaks elevaatoritele on uuele tasemele viidud ka lennukite püüde-pidurdusseadmed, mis saavad olema elektromagnetilised.
Imposantsed arvud
Nimitz-klassi lennukikandjad kui suurimad eales konstrueeritud sõjalaevad äratavad üldisemat huvi ka tehnoandmetelt. Maksimaalkiirus sellise hiiglase juures ületab 30 sõlme, mis maakeeles tähendab kiirust, millega meie autod linnas liiguvad. Uue CVNX-laeva stardiplatvormi pikkus ja laius on vastavalt 317 ja 40,8 ning 339 ja 77 meetrit. Sellele 26 000 ruutmeetri suurusele stardi-maandumisrajale mahuks vähemalt kolm jalgpalliväljakut!
Uued Nimitz-klassi lennukikandjad võtavad pardale kokku 80 lennukit seitsmest eri tüübist. Startimine ja maandumine on kui täiuslik koreograafia, sest lennukeid suudetakse vajaduse korral neljalt rööpselt rajalt välja saata viieteistsekundiliste vahedega!
Energiaallikad
Nimitz-klassi lennukikandjatel on kaks aatomireaktorit, mis käitavad sõukruvide jaoks nelja 194megavatist auruturbiini. Võimsust Eesti elektrijaamade suutlikkusest veerandi jagu! Elektrit tootvad kaheksa auruturbiini 8000 kilovatti annavad kolm korda suurema koguvõimsuse kui sama seeria laevadel varem.
Tänu niisugusele võimsusevarule saab edaspidi kasutada lennukite jaoks elektromagnetilisi stardikiirendus- ja pidurdussüsteeme, mida praegu viimistletakse; energiat piisab koguni täiesti uudsete nõelteravalt suunatud kiirgusega toimivate relvade ehk laserite jaoks. Teatavasti katsetas USA novembris 2004 sellist laserit väga edukalt ja kuigi see konkreetne laser oli mõeldud paigutamiseks lennukitele raketitõrjeks, on ta lennukikandjal veel lihtsamini pruugitav kui lennukil.
Relvastus ja varustus
Uutel Nimitz-klassi lennukikandjatel on kolm Raytheon GMLS Mk29 stardiseadet – igaüks lennutab välja kaheksa radarjuhitavat maa-õhk tüüpi ja 14,5kilomeetrise tegevusraadiusega raketti Seasparrow. Muidugi ei puudu varustusest lähivõitluse raketitõrjevahendid Raytheon RAM, mitmesuguse kaliibri ja laskekiirusega kuulipildujad- kahurid ja toimekas torpeedoturvesüsteem. Vastase radarikiire tuvastamisel rakendub automaatika , mis reageerib ründavatele rakettidele ning koordineerib laeva kõik relvad ja elektroonilised vahendid tõhusaks vastulöögiks.
Kuue toruga 20 mm kuulipildujad suudavad tulistada sagedusega 3000 lasku minutis ning on muidugi varustatud autonoomsete jälgimis- ja suunamisradaritega.
Tavaoludes suudab laev toidu ja muude varude osas toimida autonoomselt kolm kuud, kuid aatomkütust peaks reaktori kahe laadimise vahel piisama vähemalt kümme korda pikemaks perioodiks . Lennukikütust on kaasas peaaegu 10 000 tonni. Neli veedestillaatorit suudavad magestada 150 tonni merevett ööpäevas.
Startimine, maandumine
Ülivõimsad, praegu veel auruga käitatavad katapultsüsteemid suudavad 37tonnise massiga reaktiivlennukeid kiirendada lennukit õhus kandva stardikiiruseni 288 km/h nii efektiivselt, et selleks vajatakse stardiraja 300meetrisest pikkusest vähem kui kolmandikku – niimoodi saab ülejäänu jätta varuks . Uskumatuna tundub seegi, et startimine toimub napilt 3 sekundiga.
Maandumine on hoopis keerukam ja suuremat täpsust eeldav toiming. Naasmine peab toimuma ainusobiva langemisnurga all ja rattad puutuma rada täpselt õiges kohas. Kahetollistest teraskaablitest haardetrossid püüavad saabuva õhusõiduki kinni ja pidurdavad selle maandumiskiiruselt (240 km/h) lõpliku seiskumiseni 122meetrise teekonna järel. Trossid on ühendatud teki alla jäävate ülivõimsate hüdrauliliste amortisaatoritega.
Rohelised (ja mitte ainult rohelised…) mehikesed
Lennukikandja ühes servas kõrgub komandotorn, mille ülemisel, seitsmendal korrusel paikneb tehnika viimase sõna kohaselt sisustatud koordineerimiskeskus. Tekil tegutsevaid meeskonnaliikmeid eristatakse vesti värvuse järgi: ohvitserid , lendurid ja mehhaanikud on kõik tibukollased, kütusetarnijad kojameheoranzid, katapuldi - ja pidurdussüsteemide mehed marslaserohelised, traktoristid taevassinised, lennukite fikseerijad-vastuvõtjad šokolaadpruunid ja turvajad erepunased.
See on siis tehnika viimane sõna lennukikandjate osas. Kas see ka viimaseks jääb, on muidugi enam kui küsitav, sest (ja paraku) terves maailmas kehtib seniajani toosama tarkus: si vis pacem...