Esimese maailmasõja aegsed lennukid (1)

Esimese maailmasõjaaegsed lennukid
Esimese maailmasõja alguses 1914. a. oli lennuk veel suur ime. Vaid 5 aastat varem oli suudetud aeroplaan esimest korda kindlalt lendama panna. Siiski paranesid lennukite omadused enne sõda kiiresti. Õnnestus suurendada lennukestust ja -kiirust. Palju muret tekitas kere ja tiibade nõrkus
Sõja alguseks olid lennukid siiski saavutanud kindralite tähelepanu ning sõjataevasse ilmusid tiivulised relvad. Esimese maailmasõja jooksul täiustati lennukeid, nende mootoreid, relvastust ja lennutaktikat suurel määral. Algul kasutati lennukeid peamiselt vaatluseks ja luureks. Sõja alguses olid lennukid ilma relvastuseta.
Üsna varsti hakkasid piloodid lennukisse kaasa võtma püstoleid ja püsse ning seejärel paigutati lennukitele kuulipildujad. 1915 leiutati sünkroon- kuulipilduja , mis võimaldas tulistada pöörleva propelleri labade vahelt ilma neid tabamata . See tõi kaasa lennukite tulejõu ja selle täpsuse suure kasvu. Loodi spetsiaalsed hea manööverdusvõimega ning kiired hävituslennukid, mitmemootorilised võimsad pommituslennukid ning suure lennulaega luurelennukid. Üha laienev sõda nõudis järjest uusi lennukeid. Suured olid ka kaotused lennukite osas. Seda nii vaenlase relvade kui tehniliste avariide läbi. Tihti tulistasid maaväed ka omi lennukeid alla, sest ei tuntud nende välimust. Vene soldatid tulistasid koguni kõiki lennumasinaid, sest nende meelest võisid vaid sakslased sellise imega hakkama saada. Kõik sõdivad maad asendasid lennumasinate üksiktootmise jõudumööda seeriatootmisega. Kokku ehitati Esimese maailmasõja jooksul umbes 200.000 lennukit ning üle 250.000 lennukimootori. Ülekaalus olid kahetiivalised lennukid - biplaanid, millel olid aeglase kiiruse juures paremad lennuomadused. Kuigi iga 16 õhulahingu kohta tuli vaid üks allatulistatud lennuk, hukkus kogu sõja jooksul üle 10.000 lenduri.
S-3B Viking
Merejärelvalve ja allveelaevade vastane võitlus on üks tähtsamaid suundi kaitsmaks laevu ja linnu. Ballistilised raketid allveelaevadel moodustavad USA enda Ohio klassi laevadel juba 50 % kogu Ühendriikide strateegiliste rakettide arvust (igal laeval 24 raketti ja kokku 18 laeva kahe kodusadamaga). Lisaks on ründeallveelaevad suureks ohuks pealveelaevadele. Nii on loodud merelennuväele S-3, mille uuem modifikatsioon on S-3B. Lennukil on suure võimsusega arvutisüsteem töötlemaks sensoritelt saadavaid andmeid. Andmed pärinevad akustilistelt ja mitte-akustilistelt senori süsteemidelt, kaasaarvatud uus ISAR (Inverse Synthetic Aperture Radar , otsetõlkes midagi sarnast nagu 'ümberpööratud tehisliku avause radar') ja muud tipptehnoloogial põhinevad süsteemid. Lisaks võimalus kanda relvastust. Tegu on ühe suurema lennukikandjatel baseeruva lennukiga, sammuti on tal üks suuremaid tegevusraadiusi lennukikandjalt startivate lennukite hulgas (4232 km). S-3B on loodud Lockheed'i kompanii poolt.
-2C Hawkeye
See on merelennuväe lennuk radariga õhuruumi jälgimiseks ja informatsiooni jagamiseks, koordineerib hävitajate tööd vaenlase tõrjumisel. Tema 'suurem vend' ehk lennuväe õhuruumi jälgija on E-3. Lennuk on tõestanud oma vajalikkust ka Liibüa kriisis 1986 aastal ja Pärsia lahe sõjas ning mujal.
E-3 Sentry
Lennuväe õhuruumi kontroll lennuk, koordineerib tegevust vaenlase lennukite vastu ja aitab kaasa navigatsioonile, kommunikatsioonile ja töötleb andmeid. E-3 on modifitseeritud versioon reisilennukist Boeing 707. Reisilennuk ise on juba aastaid kasutuselt maas . E-3'ele on peale monteeritud 9,1-meetrise läbimõõduga ja 1,8 meetrit kõrge kettakujuline radariantenn, lennuki kerest on see viidud 3,33 meetri kõrgusele. Lennuki radari tegevusraadius on rohkem kui 320 kilomeetrit. Seda madalal lendavatele lennukitele, keskmistel kõrgustel ja kõrgemal lendavad lennukid loomulikult veel kaugemalt . Radar on kombineeritud IFF (identification friend or foe) süsteemiga, mis identifitseerib, kas tegu on liitlase või vaenlase objektiga. Lennuki pardal olevatel töökohtadel näitavad monitorid arvutitel töödeldud andmeid graafiliselt ja tabelitena. Operaator teostab järelvalvet, identifitseerib, koordineerib relvastuse tegevust, juhib lahingut ja teostab sidet. E-3 on tähtis osa kogu NATO kaitsesüsteemis. Neid lennukeid on lisaks USA õhujõudude 33 lennukile (märts 1996) Suurbritannia kasutuses 7 ja Prantsusmaal 4. NATO kasutab 18 lennukit ja esimene jõudis neil kasutusse 1982 aasta jaanuaris. E-3 lendas Iraagi vastase tegevuse käigus operatsiooni 'Kõrbetorm' (Operation Desert Storm ) raames 400 missioonil kokku rohkem kui 5000 tundi positsioonil olles. E-3 operaatorid assisteerisid lahingulendureid 38 lennukilt lennukile suunatud eesmärgini jõudnud rünnaku juures, kokku oli selliseid rünnakuid 40. Niisiis on tegu tehnoloogilise sõja sõlmpunktiga, ühega võrgu keskpunktidest.