keha. Elektrilaeng näitab, kui tugevasti osalevad laetud kehad elektrilises vastastikmõjus. Elektrilaenguid on kahte liiki – positiivselt laetud kehad (+) ja negatiivselt laetud kehad (-). Samaliigilise elektrilaenguga kehad tõukuvad, eriliigilise elektrilaenguga kehad tõmbuvad. Joonis 2 Elekrtroskoop. Juhid ja mittejuhid Elektroskoop on lihtne elektromeeter. Tuntuim elektroskoobi tüüp on metall-lehekestega elektroskoop. Sageli on need lehekesed kullast. Elektroskoobiga saab kindlaks teha, kas keha on elektriliselt laetud või mitte. Elektroskoobi töö põhineb samaliigiliste laengutega kehade tõukumisel. Elektrijuhiks nimetatakse ainet, või ainete segu, mida mööda elektrilaeng võib kanduda ühelt kehalt teisele. Mittejuhiks ehk dielektrikuks (isolaatoriks) nimetatakse ainet või ainete segu, mida mööda elektrilaeng ei kandu ühelt kehalt teisele.
leiduvate umbrohuseemnete liiga võimsat tärkamist kuna linataim ei ole tugeva konkurentsivõimega. Seemned idanevad juba esimeste plusskraadide juures, 710 päeva jooksul külvist. Tärganud linataimed on öökülmale keskmiselt vastupidavad. Idulehti võib aga -3 kraadine külm pigem kahjustada. Esimese pärislehe arenedes on taim vastupidav ka 78 kraadisele külmale. Lina kasvab kasvutingimustest ning sordist lähtuvalt 20 kuni 100 cm pikkuseks hõredalt lehekestega kaetud taimeks. ... Linapõld vajab umbrohutõrjet. Pikematel põuaperioodidel tuleks lina kasta. Sademete vähesus vähendab kiudude arvu. Lina kastmine tuleks lõpetada mõned nädalad enne saagi koristamist, sest muidu võib linataim hoogsalt õitsema jäädagi. Lina on isetolmlev. Tolmlemine leiab aset väga lühikese aja jooksul peale tolmuka avanemist hommikul, kuni kroonlehtede vabanemiseni keskhommikul (4 kuni 7 tundi) ehk hiljemalt keskpäeval
Põldhernes Pisum sativum Hernes on üks tähtsamaid liblikõieliste sugukonna esindajaid. Kasutatakse nii inim kui loomatoiduna, sisaldades keskmisena: · mineraalaineid 2,5 ....3,5% · valku 22...34% · rasvaineid 0,7...1,5% · tärklist 20...48% · tselluloosi 5,2...7,7% Nagu kõik liblikõielised kultuurid, on ka hernes mullaviljakuse tõstja, sest tema juuremügarad seovad õhulämmastikku. Herne tavasortidel on 2...3 paari lehekestega liitlehed, mille ladvas on vähesed köitraod ja alusel ümbritsevad taime vart kaks suurt abilehte. Poollehetutel sortidel on lehekesed muutunud tugevateks köitraagudeks, säilinud on abilehed. Lehetutel sortidel need puuduvad. Nii suureneb taimede omavaheline kokkuhaakumine köitraagude abil, mis parandab taimiku seisukindlust. Sobivaim eelvili hernele on teraviljad, olles ka ise heaks eelviljaks, kuna katkestab teraviljade haigustsüklid, aktiviseerib mulda ja
karvane roots · Läikiv tuhkpuu · Cotoneaster lucidus Ovaalne, teritunud tipp lehe serv terve või madalalt saagja servaga Külgrood väga peened ja tihedad Pikk roots · Harilik pirnipuu · Pyrus communis Kitsas elliptiline kuni laielliptiline, karvane (eriti alt küljelt), serv täkilissaagjas · Aedõunapuu · Malus domestica Borkh. Lehed on 5...7 paari lehekestega paaritusulgjad liitlehed. Lehekesed on saagja või kahelisaagja servaga ja terveservase alusega, allküljelt hallikad ning karvased. · Harilik pihlakas · Sorbus aucuparia Lihtleht Madalate hõlmadega 6-9 Pealt tumerohelised, alt hallikad, viltjalt karvased, lehelaba laikiiljas või ümardunud · Pooppuu · Sorbus intermedia Laielliptiline või äraspidimunajas, peensaagja servaga.
Varrukad on pihaga ühendatud sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla on õmmeldud nelinurksed kaenlalapid. Varrukad on õla kohal volditud, suus kurrutatud. Käistealasel on 8 cm laiune musta villase lõnga ja punakasroosa linase niidiga tikitud madal-, vars-, võrk-, sämp- ja täitepistes lillkiri. Tikandile on valge linase niidiga kinnitatud 1 cm laiuse läbimõõduga vasklitrid. Õlalappidele on musta villase lõngaga õmmeldud madal- ja varspistes lookleva varre motiiv koos lehekestega. Varrukasuu kurrutada tihedalt, iga üksik varrukasuu nõelakurd õmmelda värvli külge. Varrukavärvlid on kahekordsest riidest, äärestatud valgest linasest niidist tagidega, mis on nii kaunistuseks kui ka kaitseks kulumise vastu. Värvli keskele on valge linase niidiga õmmeldud kaks paralleelselt kulgevat eesnõelapistete rida (kaugus 1 cm), mille vahe on täidetud musta villase lõngaga õmmeldud ristpistereaga. Varruka värvel
madalakarvalised. Pyrus communis – harilik pirnipuu Lehed on ovaalsed, teritunud tipuga, terve või nõrgalt saagja servaga, 3..6 cm pikad, pealt läikivad, paljad. Leheroots on 2,5...5(6) cm pikk. Malus domestica– aedõunapuu Lehed on väga mitmesuguse kujuga, peamiselt laielliptilised, mõlemalt, eriti aga altküljelt karvased, täkilissaagja või saagja servaga, 5...10(12) cm pikad. Leheroots on karvane. Sorbus aucuparia – harilik pihlakas Lehed on 5...7 paari lehekestega paaritusulgjad liitlehed. Lehekesed on saagja või kahelisaagja servaga ja terveservase alusega, allküljelt hallikad ning karvased. Sorbus intermedia – pooppuu Lehed on munajasovaalsed, 6...9 paari hõlmaga, pealt tumerohelised, alt hallviltjad, 7...10 cm pikad ning 4...7 cm laiad. Aronia melanocarpa var. grandifolia– must aroonia Lehed on laielliptilised või äraspidimunajad, peensaagja servaga, pealt läikivad, alt karvased, sügisvärv punane, 5...8 cm pikad ja 3...5 cm laiad. NB
kuni seitsmetised sõrmjad või sulgjad Kesk-Euroopa; kahesugulised, valged ja liitlehed. Kaukaasia. roosakaspunased; Lehed vahelduvad paaritusulgjad, Ühekojalised. Õied üksikult või Kaug-Ida, saagjaservaste lehekestega ning väheõielistes õisikutes, Kaukaasias, Kesk- abilehtedega. Leherootsul sageli ogad. kahesugulised; lõhnavad. Eurpoopas. Õitsevad enne lehtimist või lehtede Lehtedel hammaste tipul, lehelaba alusel puhkemise ajal. Õied väheõielistes Kesk-Euroopas, ja leherootsul sageli näärmed. sarikates või kännasjates õisikutes Kaukaasias.
Siber, Kaug-Ida, Mongoolia põhjaosa, Kirde-Hiina, Korea, Jaapan Päritolu 1,5-2 m Kõrgus tugevate võrsetega rohkesti hargnev põõsas Kasvukuju võrsed valkjashallid, sageli nõrgalt kandilised Võrsed ladvapung puudub, külgpungad sageli 2 kuni 3-kaupa koos, piklikmunajad, tömbi tipuga Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed, püsivate abilehtedega. Lehed 20-30 cm pikad, 6-9 paari lehekestega. Lehekesed piklikmunajad või süstjad, peenelt kahelisaagja servaga, pikalt terava tipuga, hele-kollakasrohelised, 3-10 cm pikad, Lehed kuni 3 cm laiad Õied õied väikesed, valkjaskollased, 15-30 cm pikkustes püramiidjates pööristes vili on kukkurvili, valmib septembris Viljad Juuni, juuli Õitsemisaeg Kasvukoht: Talub ka varju, kuid siis õitseb vähem valgus niiskus
· Kaunviljade juurtel on väga suur toiteainete omastamise võime · Kaunviljade väetamisel ei pea kasutama lämmastikväetist · Põhiväetisteks on fosfor- ja kaaliumväetised · Kaunviljade vars on väga mitmesuguse mehhaanilise tugevusega, enamus vajab toestamist või tugikultuuri · Kaunviljade õitsemine pole üheaegne, seega nende valmimine on ebaühtlane ja koristusaja määramine Raskendatud Herne botaanilised iseärasused · Herne tavasordid liitlehed 2 -3 paari lehekestega, mille tipus on mõned köitraod, 2 suurt kokkukasvanud abilehte · Herne poollehetud sordid lehekesed on muutunud tugevateks köitraagudeks, abilehed säilinud · Herne lehetud sordid puuduvad ka abilehed · Determinantsed e. määratud kasvuga sordid - lõpetavad teatud arenguastmes õite moodustamise ja kasvu ning valmivad (uued keskvalmivad sordid) · Indeterminantsed e.määramata kasvuga sordid jätkavad õitsemist ja kasvu pikal perioodil kuni põud või külm selle lõpetab
servaga. Õied kahesugulised, valged kuni punased, kobarais, putuktolmleja. Vili ümar õunvili. Liike 35 (aed, mets). Kasvavad Põhja-Ameerikas, Euroopas, Aasias. Puitu kasutatakse tisleri- ja treimistöödel. Vilju toiduainetööstuses. Levinud haljastuses. 52. Harilik pihlakas ja pooppuu Harilik pihlakas Sorbus aucuparia Levinud Euroopas ja Siberis, Eestis sage. Kõrgus 4-15m. Mullastiku suhtes vähenõudlik, valguselembeline. Lehed 5-7 paari lehekestega paaritusulgjad liitlehed. Lehekesed saagja või kahelisaagja servaga. Pealt rohelised, allküljelt hallikad ning karvased. Õied valged, moodustavad pöörise, mis moodustub kuni 250st õiest, õitseb juunis, putuktolmleja. Vili kuni 1cm suurune oranž õunvili milles on seemned. Puit punakas. Puitu kasutatakse tisleritöödel ja masinadetailideks. Vilju kasutatakse toiduainetööstuses. Kasutatakse ka haljastuses. Poopuu: Sorbus intermedia Levinud Skandinaavia lääne- ja lõunaosas. Eestis
(Hansaplant Hulgi OÜ). 4.14. Sorbaria sorbifolia Harilik pihlenelas 4.14.1. Kirjeldus Harilik pihlenelas (Sorbaria sorbifolia) on rohkesti hargnevate tugevate võrsetega kuni 2 m põõsas. Harilik pihlenelas pärineb Siberist kuni Jaapanini, kasvades metsaservadel ja metsades tihedate põõsastutena. Võrsed on valkjashallid. Lehed on 6-9 paari süstjakujuliste peenelt kahelisaagjate servadega 3-10 cm pikkuste ja 1-3 cm laiuste heleroheliste pikalt teritunud tippudega lehekestega liitlehed. Liitleht kuni 30 cm pikk. Õied on väikesed, valkjaskollased, koondunud kuni 30 cm pikkustesse tipmistesse pööristesse. Põõsas õitseb juunis - juulis. Taimeliiki võib sagedasti kohata vanades mõisaparkides, kus ta kasvab metsikult ning paljuneb juurevõsudest. Muidu on taim külmakindel ja vähenõudlik. Ta on kiirekasvuline ning sobib parkmetsa alla põõsastutena, nõlvade kinnistajana jne. (Aiasõber) 4.14.2. Tagasilõikamine
Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) ja pooppuu (Sorbus intermedia) Sorbus aucuparia - Areaal: Euroopa, Siber; Eestis sage. Armastab päikesevalgust. Haljastuses kasutatakse alleepuuna ja vabakujuliste gruppidena. Teadaolev meie kõrgeim harilik pihlakas kasvab Valgamaal Otepää vallas Ando talumaal kõrgusega 21 m. Harilik pihlakas on tavaliselt madalalt haruneva tüvega puu, mille kõrgus jääb vahemikku 415 (20) m, kuid ta võib kasvada ka põõsakujulisena. · Lehed on 5...7 paari lehekestega paaritusulgjad liitlehed. Lehekesed on saagja või kahelisaagja servaga ja terveservase alusega, allküljelt hallikad ning karvased. · Puit lülipuiduline. Lülipuit punakaspruun, maltspuit punakasvalge. Aastarõngad hästi nähtavad. Kasutatakse tisleritöödel ning masinadetailideks. Puidust tehti ka tööriistavarsi samuti sobis ta ratta- ja reekodarateks ning vankri puutelgedeks. Sorbus intermedia - Skandinaavia lääne- ja lõunaosa
Mikaniitideks nimetatakse leht- või rullmater- ei töötaks tõmbeolukorras. jale, mis saadakse lõhestatud vilgulehekeste kokku- Sitallid ehk keraamilised klaasid on kristallilise kleepimisel mitmesuguste lakkide abil. Mõnikord struktuuriga. Viimane saavutatakse kristalliseeru- kleebitakse vilk ühelt või kahelt küljelt paberile või misstimulaatorite lisamise ja termilise töötlemisega. klaasriidele. Alusele kleebitud lehekestega materjali Sitallid on heade elektriliste omadustega, taluvad nimetatakse mikafooliumiks, kahe kihi vahele klee- kõrgeid temperatuure ja on tavalistest klaasidest bitud vilgulehekestega materjali mikalindiks. mehaaniliselt tugevamad. Nad sobivad kasutami- Sõltuvalt kasutusalast liigitatakse mikaniite: seks koos metallidega, kuna nende joonpaisumis- · kommutaatormikaniit, mis on mõeldud tegur on metallide omale lähedane.
annaabi.ee 
