Neil on tütar Noora, kes sündis 5.juunil 2010.Robert Annus tunnistas, et kuigi tal oli valida nii näitlemise kuimuusiku karjääri vahel, valis ta lavakunstikooli astudes esimese tee."Klassikalise muusiku elus on rohkem üksindust, teater on oma olemuselt kollektiivsem, kuid meistriks saamisel määrab tegelikult ikka harjutatud tundide hulk - kui palju oled pilli harjutanud," arvas Annus Kroonikale antud intervjuus.Nüüdseks on Annus jõudnud hetke, kus ta eelistab näitlemist rohkem lavastamisele. Robert Annuse elu kõige esimene mälestus on pärit Vigalast, kui ta umbes kolmene oli. Nende majahoovis oli olnud metallist suur kollane mänguauto, kuhu sisse sai istuda. Mäletan imeilusat ilma ja ennast selles autos. See seostub hästi suure hooviga, hästi suure köögilauaga, millel on valge lina. Pannkoogid ja mina seal laua kõrval autos.Lavastajaks õppimise soov tärkas tal Kanuti gildi saalis Eike Ülevainugatantsulavastust tehes. Sealt edasi Annuse sõnul ,,kõik lihtsalt juhtus"
Ent ta ei osanud ette aimata, et maailmas on ka ebaausaid ning omakasupüüdlike inimesi. Seepärast ta ei kahtlustanudki, et keegi tema isa surmas süüdi võinuks olla. Alles peale oma isa vaimuga kohtumist, mil too talle üksikasju oma surma kohta selgitas, hakkas ta asju selgemini taipama. Ta plaanis oma isa julma mõrva eest auahnele onule, Claudiusele kätte maksta. Hamlet pidi olema kaval ning viima uue kuninga nii kaugele, et ta ennast välja reedaks. Tänu teatrietenduse lavastamisele sai ta teada oma isa mõrvari. Hamletil oli võimalus saada omale armastatud naine Ophelia ning ta oleks saanud oma eluga rahumeeli edasi minna. Ent ta oli kahjuks niivõrd kättemaksuhimuline, oli ta valmis loobuma oma õnnest ja armastuses, et saaks oma isa mõrvarit piinlemas näha. See saigi noorele Hamletile saatuslikuks. Claudius, Taanimaa kuningas oli nii auahne, et ta tappis oma venna, eelmise kuninga, tema tiitli nimel
5 Kevade valmimine ,,Kevade" lavastamisele eelnes pikk lugu. Tegelikult kirjutas Oskar Luts juba 1926. aastal stsenaariumi " Joosep Toots", kuid siis ei saanud filmist asja. Ligi 40 aastat hiljem kirjutasid Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk stsenaariumi eesmärgiga ise film lavastada. Kuid aja möödudes plaanid muutusid ja hiljem ei tahtnud kumbki ,,Kevade" lavastajaks hakata. 1968. aastal võttis Arvo Kruusement enda jaoks suure riski ning otsustas ise filmi stsenaristiks hakata. Pärtast filmi rezissööriks kinnitamist hakkast ta
Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid, Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989). Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art nouveau stiilis Saksa teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950
õppima. Kodumaal hakati nähtud tehnikat ka enda näitlejatele õpetama. Nii sündis Draamastuudio teatri Nukuteater. Teater oli välja kasvanud nn lapsekingadest ja Draamastuudiost sai Eesti Draamateater. Teater rekonstrueeriti ning sellest pidi saama Eesti kõige moodsam ja mugavam teatrihoone. Oluline verstapost tema biograafias on 1938. aasta, kui loodi Riiklik Lavakunstikool, mille direktoriks ta kutsuti, olles ka näitlejameisterlikkuse õppejõud. Ühtlasi tekkis tal ka võimlus rohkem lavastamisele keskenduda. Siin väljendub otseselt Eesti teatri järjepidevus - üks õpilastest oli hilisem lavakunstikateedri looja Voldemar Panso. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. Lisaks jätkus LK teatripedagoogitee Eesti Riiklikus Teatriinstituudis direktor P. Põldroosi asetäitja ja õppejõuna. 1950. aastaks oli lõpetanud kolm lendu ja kool suleti. Algab rängimaid perioode L K-i elus, ta arreteeriti 1950. aastal ning ta pidi veetma 5a venemaal., vanglas.
kooseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Olulisematel lavastustel on sünkroontõlge vene keelde. Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950
Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950
Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950
organisatsiooni. Säilisid üldlaulupeo traditsioonid. Need toimusid iga 5 aasta tagant. Tegevust jätkasid heliloojad J. Aavik, H.Eller, A.Kapp, C. Kreek, M. Saar, P. Süda. Valmis esimene ooper, tegeleti sümfooniliste suurvormide loomisega ning viljeleti orelimuusikat. Teatrikunst Teatris tõusis esile realism. Ainuvalitsevaks keskuseks kujunes Tallinn. Seal tegutsesid ,,Estonia", Draamateater ja Töölisteater. Draamateater pühendas erilist tähelepanu eesti algupärandite lavastamisele. Seal tegutsesid L. Reiman, A. Teetsov, R. Tarmo, M. Möldre. Tallinna Töölisteater loodi 1926, lavastajana tegutses seal Priit Põldroos. ,,Vanemuine" põdes pärast K. Menningi lahkumist tekkinud kriisi ega suutnud tõusta Tallinna teatrite tasemele. Väikelinnades tekkis hulk näitetruppe, mis tegid teatrit asjaarmastajalikul tasemel. Neid abistas Eesti Haridusliit. Tunduvalt arenes ka filmikunst. Saavutati edu filmidokumentalistika alal. Kehakultuur ja sport
Baumaniga, kelle novelle ta hiljem eesti keelde tõlgib. Äkitselt aga siirdub noorkirjanik koos oma noore kaasaga 1890. aastal Berliini, kus ta jätkab ajakirjandusliku tööga. Berliinis saab tema peamiseks produktsiooniks naljajutt ning avaldab palju humoreske. Berliinis teeb Vilde tutvust nn ,,vaba teatriga". Seal esitati kinnisele haritlaspublikule tolleaegseid moodsaid naturalistlik-realistlikke näidendeid. Avalikes teatrites tsensori takistuse tõttu need lavastamisele ei kuulunud. Ajakirjanikuna käis ta tihti teatrietendustel, mis mõjutasid suunavalt tema kui tulevase näitekirjaniku kunstimaitse kujunemist. Berliinis veedetud aastad (1890-1892) olid Vildele tõhusaks enesetäienduseks ja kooliks. Saksamaal astus ta esimest korda kontakti realistliku ja naturalistliku kirjandusega läbi E. Zola, H. Balzaci jt. Võib liialdamatult väita, et Berliini-aastad olid pöördelise tähtsusega Vilde loomingulise meetodi väljakujunemisel
Lavastuste tunnuseks oli igasuguse dekoratsiooni puudumine. Säilitas teksti algupära, lastes stseenil kasvada välja sõnast ning võimaldades tegevusel vabalt voolata, ilma et seda katkestaksid lavapildi keerukatest muutustest tingitud pikad vaheajad. Alustas tudengiteatrist. Eelistas platvormlava, mida ääristaks publik kolmest küljest. Tema lavastused võisidküll olla vahepeal ülipedantsed ja ekstsentrilised, ometi avaldas ta tohutut mõju Shakespeare'i loomingu edaspidisele lavastamisele. 28) Frank Benson kuulub Inglise rahvusteatri struktuuri väljatöötajate hulka. Oli teatrijuht ja näitlejaeesmärk kaugeneda historistlikest lavakujundusega lavastustest. Bensoni ja Poeliga seostatakse ka inglise rahvusliku teatri diskussiooni algatamist. Kujundas ansamblimängu. 1883. aastal asutas ta rändtrupi, mis esitas peamiselt Shakespeare'i loomingut. trupp esines igasuvisel Shakespeare'i festivalil Stratford-upon-Avonis peaaegu 30 aastat järjest, ülejäänud aeg möödus
informatsiooni ja tähenduse vahel on range ja paratamatu korrelatsioon, kuivõrd informatsioon on otseselt tähendust ja mõtet hävitav ja neutraliseeriv. Tähenduse kadumine on otseselt seotud informatsiooni, meedia ja massimeedia lahustava, tõkestava toimega. Viimane on kõige huvitavam, kuigi käib vastu meie arusaamadele Informatsioon õgib omaenda sisu ja seda kahel põhjusel: selle asemel, et midagi edasi anda, kulutab ta jõu edasiandmise lavastamisele. Simulatsiooniprotsess. Kommunikatsioon ja ühiskond funktsioneerivad ühtmoodi, suletud ringis, peibutisena, millega kaasneb müüdi jõud (usk informatsiooni). kommunikatsioonilavastuse varjus jätkavad massiteabevahendid ja forsseeritud informatsioon vastupandamatu jõuga ühiskonna lagundamist. Informatsioon soodustab totaalset entroopiat. Mac Luhan Medium is message kui tähenduse implosiooni analüüsi alus
TEATRIKUNST Alguses valitses teatrikuntsi suudades kaos- eksprimenteeriti palju kui 1930a pääses esile realism mis tõrjus välja tol aegsed ekspressionistlikud taotlused. (Rahvale meeldisid väga algsed katsetused) Peamiseks keskuseks oli Tallinn oma „Estonia“ (K. Jugholz ja H. Kompus), Draamateatri ja Töölisteatriga. Lavale toodi operette, oopereid ja ballette. Draamateater pühendas erilist tähelepanu eesti algupärandi lavastamisele ja statsionaaride puudumisele kuni 1939a. Tuntus näitlejad olid L. Reiman, A.Teetsov, R. Tarmo, M. Mölder. Tallinna Töölisteater loodi 1926 ja repertuaar koosnes lihtsakoelistest rahvuslikest tükkidest, lavastusega tegeles P. Põldroos. Tartu „Vanemuine“ ei saanud jalgu alla ja kutselised teatrid Narvas, Pärnus ja Viljandis olid täbaras olukorras.
Teised inglise näitlejad näidendeid ei kirjutanud. Väitsid, et nende näidendid ei ole mõeldud laval esitamiseks (Byron ja Shelley). Byron ütles, et ta tunneb teatrimaailma liiga hästi selleks, et luua ambitsioone. Ta teadis, et tema teosed laval ei oleks leidnud adekvaatset väljundit. Nende kahe teoseid on nimetatud dramaatilisteks poeemideks, ehkki on kirjutatud kõigi draama reeglite järgi. Aeg-ajalt on neid püütud lavale tuua, kuid edutult, neis on midagi sellist, mis ei allu lavastamisele. Mõlemad kirjutasid näidendid elu lõpu poole, siis kui nad elasid Itaalias. Nad olid konfliktis kõrgseltskonnaga, seetõttu olid sunnitud Inglismaalt lahkuma. Melanhoolia Euroopas välja kujunenud uus olukord, mida lähemale nihkus Napoleni impeerium, kõike oli tabanud fiasko, kõikjal tugevneb poliitiline reaktsioon. Muutus veel suuremaks utoopiaks, maailm pöördus oma rööbastesse tagasi, keeras utoopiale selja. Uued olud olid kitsamad ja ebamugavad.
annaabi.ee 
