GITIS- ele järgnevad näitlejapraktika Tallinna Riiklikus Draamateatris kus ta tööta kaheksa aastat. 1961. aastal läks ta Leningradi, kus stazeeris aasta rezisöörina M. Gorki nimelises Riiklikus Akadeemilises Suures Draamateatris Georg Tovstonogovi juhatusel. Seejärel töötas A. Kruusement peanäitejuhina Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris. Seal sai ta oma esimese preemia Rozovi näidendi ,,Rõõmu otsinguil" lavastamise eest. Kuigi ta tegeles näitlemise ja lavastamisega, meelitas teda endiselt filmikunst. Nii saabki Arvo Kruusemendist ,,Tallinnfilmi" kollektiivi liige. Seal oli ta kõigepealt teine rezisöör mängufilmile ,,Kirjad sõgedale külast" ja ,,Viini postmark". 1968. aastal soovitab Lembit Remmelgas Arvo Kruusemendile võtta ,,Kevade" oma esimeseks iseseisvaks lavastustööks ekraanil. Sella üle mõtles ta pikalt ja hoolikat kuni ütles jaatava vastuse. Lisaks on ta olnud stsenarist filmidele ,,Don Juan Tallinnas" (1971),
tõsine teos on kirjutatud 18-aastaselt Varajane elu ■ Astus 1898. aastal Peterburi ülikooli juurat õppima ■ 1901. aastal vahetas ta eriala juuralt vene keele filoloogiale ■ Abiellus 1903. Aastal Ljubov Mendelejevaga ■ Avaldas 1904. aastal „Стихи о прекрасной даме“, mille pühendas oma naisele ning mis oli koheselt ka edukas ■ Lõpetas ülikooli 1906.aastal juba tunnustatud luuletajana Hilisem elu ■ Kirjutas näitekirjandust ja tegeles lavastamisega ■ Ühines 1916.aastal Kommunistliku Parteiga ja läks sõtta ■ Teenis inseneriüksuses I Maailmasõjas 1916-1917 ■ Toetas tulihingeliselt 1917.aasta revolutsiooni. Pidas seda värskendavaks ja vabastavaks ning see andis talle palju insipratsiooni. Just sellel perioodil kirjutas Blok ka oma kuulsaima luuleteose „Kaksteist“ ■ Blok vabanes Bolshevike ideoloogia pettekujutlusest ja lõpetas luule kirjutamise ■ Oma viimastel eluaastatel töötas pigem esseisti, tõlkija
suurde saali. Hiljem tunnistas ta oma emale, et tegelikult ta ainult teeskles vaimuhaiget aga ema , kas ei usu või ei reeda oma poja saladust kuningale ja on vait sellel teemal. Mina arvan, et Hamlet oli ka tegelikult mingil määral vaimselt ebastaabiilne, sest kui ta oma ema kambris läbi rippuva vaiba Poloniuse surnuks mõõgaga torkas ,ei olnud tal mingit võimalust ette teada, keda ta tappab. Kanga taga võis ju olla ükskõik kes. Hamleti kavalust võis näha ka näidendi lavastamisega. Kui ta ei oleks hullu teeselnud ,oleks võinud tema näitemangu käsitleda kui riigireetmist. Hamlet järeldas kuninga reaktsioonist näidendile, et vaim rääkis tõtt. Kui Hamlet hiljem kuningat kirikus nägi arvas ta, et kuningas on Jumalalt oma teo andeks saanud. Hamlet sai surma, sest ta pani käima Poloniuse tapmisega sündmuste ahela, mis viis duellile Laertisega. Kuid surmapõhjus ei olnud mitte saadud surmavast haavast, vaid hoopis mürgist, mis oli
Lavastajaks oli Ain Prosa. Talle usaldatud ülesannetega tuli ta toime. Lavastus oligi see, mis ta olema pidi. Näidati pidalitõvelisi ja nendega seotuid inimesi tõetruult. Tal õnnestus vaatajatele edastada mitmeid emotsioone ja tegusid, milleks olid näiteks armastus, kartus, meeleheide, viha, eneseohverdus ja lootusetus. Arvan, et sõnum mida ta edastada tahtis oli, et tuleb loota ja kartus tuleb seljataha jätta ning aidata inimesi, kes on maailma poolt hüljatud. Ain Prosa tuli lavastamisega toime. Mulle lavastus ,,Tuli sinu käes" meeldis. Vaatasin selle algusest lõpuni ära ilma, et oleksin vahepeal igavust tundnud või lasknud mõtteid mujale uitama minna. Sain teadmisi pidalitõve ja ajaloo seisukohalt. Tegelaskujud olid huvitavad, erinesid üksteisest ja mis peamine elasin neile ka kaasa. Loo edenemine kuni lõpuni oli kergesti jälgitav ja huvitav. Erilisi üllatavaid kohti ei esinenud, oli suht ette oletatav. Tegelaste tekstid panid kuulama ja kaasa mõtlema
Samal ajal säilitas Pinna tohutu töövõime: ta lavastas igal hooajal kümneid tükke, lõi neis kõigis kaasa, lahendas teatri majandusküsimusi ja tegeles veel paljude muude asjadega. 1927 läks Rahvateater pankrotti ja Karl Jungholz kutsus Pinna "Estoniasse". Siin muutus Pinna mängulaad tõsisemaks, ta loobus osaliselt senistest ülepakkumistest. Enamat süvenemist võimaldas ka tööhulga vähenemine - nüüd tegeles Pinna lavastamisega vaid aeg-ajalt ja pühendus esmajoones näitlemisele. Üksteise järel sündisid Pinna hiilgerollid: Protassov L. Tolstoi "Elavas laibas", Cesar Marcel Pagnoli triloogias, linnapea Nikolai Gogoli "Revidendis", Vestmann Eduard Vilde "Pisuhännas". Lisaks tööle "Estonias" lavastas ja esines Pinna aeg-ajalt pea kõigis Eesti teatrites, aega jätkus ka memuaaride kirjutamiseks ja Eesti Näitlejate Liidu juhtimiseks. Tema saavutusi hinnati ka ametlikult -
kavasse XX sajandi teosed, tema lavastustest kujunesid tippudeks Štšedrini ja Bizet’ „Carmen” (1969) ja Štšedrini „Anna Karenina” (1973). EESTI OOPERILOOMING Algupärane ooperilooming on nooremaid zanreid eesti muusikas. Ehkki algupäraseid oopereid kirjutati juba käesoleva sajandi algusaastail, saab rahvuslikust ooperiloomingust kui iseseisvast, kindlailmelisest loominguzanrist juttu olla alles seoses Evald Aava "Vikerlaste" (1928) lavastamisega. Esimeseks katsetuseks algupärase ooperi alal võime lugeda Miina Härma poolt loodud "Murueide tütart", (1902 mille aluseks on rahvamuistend Murueide tütrest Hiljast, kelle naib nooruk Ilo. Pärast kümneaastast ühist elu soovib Hilja taas näha kunagisi kaaslasi Murueide võluriigist. Ta pääseb küll sinna, kuid teadmata võlutava, ei pääse enam kunagi tagasi oma armastatu Ilo juurde. Kõrvuti mitmete rahvalauludega, nagu "Meie elu"; "Lauliku lapsepõli"; "Kallis Mari"; "Vares vaga
Aastal 2005 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika. Unt sai oma loomingu eest kokku viisteist erinevat auhinda ja tunnustusavaldust, sealhulgas Poola Vabariigi Kultuuriteenete orden(1990), Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi orden(1999) ning ENSV teenelise kirjaniku aunimetus(1980). Peale kirjutamise tegeles ta väga aktiivselt ka lavastamisega, lavastades nii eesti kui ka välismaa autorite teoseid. Kokku tegi ta üle 80 lavastuse. Ta on lavastanud palju tuntud teoseid nagu näiteks Shakespeare`i ,,Suveöö unenägu", D.H Hwangi ,,Madame Butterfly" ja G. Boccacio ,,Dekameron". Mati Unt elas teatrile. Aasta peale tema surma ilmus raamat ,,Undi-jutud", mis sisaldab mälestusi paljudelt inimestelt, kes temaga elu jooksul kokku puutusid. Raamat on koostatud Kalev Kesküla poolt.
Valgustusaeg – 18. saj, esitati realistlikkuse ja loomulikkuse nõuet, teater peaks olema elulähedane, 60-aastane ei peaks last mängima (nt enne oli ampluaasüsteem, kus 1 näitleja terve elu samas rollis) Misansteem – pr k lavale pandud, nt näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis Lavastajateater – Saxe Meingeni hertsog Georg II oli esimene lavastaja- produtsent, hakkas massiliselt töötama massistseenidega, antiigi taaslavastamisega ja tekstide lavastamisega tekkis eristav nihe, et lavastused pidid olema antiigitäpsed 8. Tegelane Põhimõtted, mille alusel tegelane luuakse: personifikatsioon – isikustatud idee v nähtus mask – commedia dell'arte tüüpkuju ampluaa – tüüptegelane melodraamas ja operetis, näitleja ''amet'' tüüp – üldistatud tegelane, täidab kindlat funktsiooni, tüüpkuju karakter – mitmeplaaniline ja dünaamiline tegelane Commedia dell'arte – praeguseks hääbunud teatriliik, seotud Itaaliaga,
stada. Hoolimata arvamustest, et selle tööga tegi Pinna oma nimele häbi, lõbus- tas see teda. Ta nautis boheemlaslikku tööelu. Samas säilis tema suur töövõi- me,ligi kümme lavastust hooajal, kusjuures lõi igas lavastuses ise kaasa ning la- hendas majandusprobleeme. 1927.aastal läks Rahvateater pankrotti ja Paul kut- suti tagasi ,,Estoniasse". Seal muutus tema mängulaad tõsisemaks. Ka sai ta roh- kem süveneda, sest tema töökoormus vähenes märgatavalt. Lavastamisega tege- les ta nüüd haruharva ja pühendus näitlemisele. Veel kirjutas ta memuaare ja juhtis Eesti Näitlejate Liitu. 1937. aastal toimus Pinna elus suur muutus, kuna suri tema abikaasa Netty Pin- na. Abielust Nettyga oli Paulil ka kaks last poeg Paul ja tütar Signe. Tütar Sig- ne võttis samuti näitetööst edukalt osa. Netty surma ajal olid lapsed juba täiskas- vanud. Aasta pärast abiellus Paul oma sõbra Theodor Altermanni lese, Milly Al-
Würtzburgi ooperiteatri juures, kus tema vend oli lauljaks ja lavastajaks. Innustatuna Weberist, asus Wagner kirjutama muinasjutulise sisuga esikooperit "Haldjas". Kaasaegse ooperi kriisiküsimust püüdis helilooja lahendada ooperiga "Armastuse keeld" (1834-1836). Teos põhineb Itaalia eeskujudel. Vahepeal oli helilooja elutee kulgenud Magdeburgi, kus ta 1834. aastal sai linna ooperiteatri muusikadirektori ja dirigendi ametikoha. Siin kiirustas ta ooperi "Armastuse keeld" lavastamisega. Väheste proovide tõttu ebaõnnestus teose ettekanne. "Ma lootsin etteütlejale ja oma dirigendikepile," rääkis autor. Muusikadirektorit Wagnerit aga jälitasid võlausaldajad. Lootes leida soodsamat teenust suundus helilooja algul Köningsbergi, sealt aga 1837. aastal Riiga ooperiteatri muusikadirektori ametikohale. Wagner oli 1836. aastal ka abielusse heitnud, aga laskis end 1861. a. jälle lahutada. Ent ka siine tegevus ei tõotanud rahulolematule ja terava kriitikaga noormehele head
Weber lõpetas ooperi 1820.a. ja 18.juunil 1821.a. tuli see Berliinis lavale. "Nõidküti" erakordne menu esilavastusest peale on seletatav patriootiliste tunnete tõusuga sel ajal. Berliinis võidutses tollal preisi aristokraatia poolt sinna kutsutud itaalia päritoluga prantsuse helilooja Spontini, kelle kärarikkad ja ülespuhutud ooperid püüdsid kuulajaid köita dekoratiivsuse ning hiilgavate massistseenide efektiga (kuulus saksa kirjanik Heine märkis pilkavalt, et Spontini ooperite lavastamisega taheti proovida teatrihoonete seinte vastupidavust). Patriootiliselt häälestatud kuulajaskond (eriti noorus) asus sellega opositsiooni ja nägi "Nõidkütis" tõeliselt rahvuslikku teost, sellest ka tormilised ovatsioonid "Nõidküti" esietendusel, mis tegid Weberi rahvuskangelaseks. Ooperi sisu: Noor kütt Max ja krahvi metsaülema tütar Agathe armastavad teineteist. Et omada õigust Agathega abielluda, peab
Niisuguste tõendusliku tähtsust omavate erinevuste leidmisel tuleb kasutada nii võrdlus kui ka stereomikroskoopi ning teha ka mikrofotosid. 6. Kriminalisti töö sündmuskohal a) tulirelva vaatlus kõige sagedamini satub tulirelv uurija kätte sündmuskoha vaatlusel ja isiku või ruumi läbiotsimisel. Sündmuskohalt leitakse tulirelv tavaliselt siis kui on tegemist enesetapuga või enesetapmise lavastamisega. Fikseeritakse täpselt: · relva asukoht laiba ja püsivate orientiiride suhtes, vaatlusprotokolli lisatakse skeem ja fotod · kontrollitakse relva kaitseriivistuse, vinnastatuse ja laetuse olukorda Seejuures tuleb relva hoida osades, kuhu sõrmejälgi ei jää (nt püstoli pära rifeldatud põsed) Revolvri puhul tuleb pöörata tähelepanu trumli asetusele ja selgitada, kas vintraua vastas asetsev padrunipesa on tühi või leidub seal padrun või padrunikest.
Repertuaaris ka Tolstoi, Strindberg, Zola, Hauptmann, Holz. 1890 loodi Freie Volksbühne (Vaba Rahvateater), mis oli seotud sotsiaaldemokraatliku parteiga. Liikmed olid põhiliselt töölisklass. Liikmete arv suur ja piletihind odav. Mängiti ka Hauptmanni, Schillerit, Lessingut, Ibsenit repertuaar laiem kui Freie Bühnel. Selle teatri edu ergutas ka kommertsteatreid lavastama uusi näidendeid. Moodsa näitekirjanduse eeskuju oli Ibsen, kelle loomingu lavastamisega käisid kaasas pidevad skandaalid ja vaidlused. 1870ndatest alates etendati Saksamaal Ibsenit, aga ,,Norat" näiteks õnneliku lõpuga. Põhiskandaalid ,,Kummituste" ümber, mida etendati suletud ringile Meiningeinis. Ka Berliinis valitud publikule. Ei mahtunud ilusa kunsti raamidesse. Juhtuvad autorid Sudemann jt. Ibsen kajastas uusi ideid kunsti ülesande kohta, suundumust, mida selle liikumise üks pioneere
Dramaatiliste situatsioonide hügoolik eredus ja elamuslikkus aitasid muusika ja tegevustiku haakumisele jõudsalt kaasa. Ent siis tuli kvalitatiivne seisak. "Ernanile" lühikese ajavahemiku kestel järgnenud arvukad ooperid olid oma eelkäijast kahvatumad, väljendusvahendite otsing jäi realiseerimata, 9 üks ebaõnnestumine järgnes teisele. Palavikuline töö ja ooperite lavastamisega seotud pidevad reisid ühest linnast teise laastasid noore komponisti nõrka tervist. Ta haigestus sageli ja pikaajaliselt ning eks kõik see koos üleelatud kaotuste valuga mõjutas Verdi karakterit sedavõrd, et temast kui tormakast ja karmivõitu inimesest rääkima hakati. Tundub, et Verdi teoseid tabanud fiaskode peapõhjused olid siiski loomingulist laadi. Halvasti mõjusid ooperite kvaliteedile ka ülinapid, kiirustama sundivad tähtajad.
Aastal 2005 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika. Unt sai oma loomingu eest kokku viisteist erinevat auhinda ja tunnustusavaldust, sealhulgas Poola Vabariigi Kultuuriteenete orden(1990), Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi orden(1999) ning ENSV teenelise kirjaniku aunimetus(1980). Peale kirjutamise tegeles ta väga aktiivselt ka lavastamisega, lavastades nii eesti kui ka välismaa autorite teoseid. Kokku tegi ta üle 80 lavastuse. Ta on lavastanud palju tuntud teoseid nagu näiteks Shakespeare`i ,,Suveöö unenägu", D.H Hwangi ,,Madame Butterfly" ja G. Boccacio ,,Dekameron". Mati Unt elas teatrile. Aasta peale tema surma ilmus raamat ,,Undi-jutud", mis sisaldab mälestusi paljudelt inimestelt, kes temaga elu jooksul kokku puutusid. Raamat on koostatud Kalev Kesküla poolt. Looming:
annaabi.ee 
