Mõnikord on kindlalt teada, millist näitlejat mingisse rolli tahaks. Lavastaja töö näitlejatega saab alguse esimeses proovis, kui lavastaja seletab näitlejatele oma esialgset nägemust tulevasest lavastusest ning laseb näitlejatel näidendi teksti ette lugeda (või loeb selle ise ette). Prooviperioodil saavad näitlejad ise arvamust avaldada, valida lavastusse muusikat, pakkuda välja omapoolseid ideid jne. Kui näitlejatele jääb midagi arusaamatuks, tekib ummik vm, saavad nad lavastajaga koos arutada probleemi üle ning analüüsida tegelasi, lugu tervikuna. Noormets loodab väga trupi peale, et koos teha ja rääkida, arutada, hakata koos kirjutama ja koos seda siis lõpuks mängida. Lavastuses "Üks mees: Roheline" oli see samamoodi loeti erinevaid muinasjutte, istuti muuseumis, suitsuruumis ja vaadati D-kategooria action-filme, räägiti arvutimängudest. See protsess oli põnev, aga... (Vridolin, Tarvo 2006: 208).
jäi Aleksandra hääl alla Don Jose rolli kehastavale Boldizsár Lászlóle, kes minu arvates oli pika puuga teistest solistidest seekord üle. Tahaksin ka välja tuua Läti Rahvusooperist tulnud laulja Janis Apeinisi kes sai samuti väga hästi oma rolliga hakkama ja tema esitlus oli väga meeldejääv. Kuigi Lászlólele jäi Apeinisi ikka kõvasti alla. Meeldis ka see, et etendust tõlgiti, sest muidu ei oleks ma ilmselt peale kauni muusika midagi osanud nautida. Kuigi võrreldes Eesti lavastajaga võiks Itaalia lavastaja puhul eeldada särtsakamat etendust, on Vanemuise etendus üllatavalt maitsekas ja väljapeetud lavastus. Alustades Carmeni tegelaskujust, keda on kujutatud lihtsameelse tütarlapsena, kes oma käitumise võimalikest tagajärgedest endale aru ei anna. Don José ei tundu samuti keevalise hispaania härjavõitlejana, vaid kõigest hoolimata üsna mõistliku inimesena, kes Carmeni just nimelt afektiseisundis tapab.
võetud väite, millega ma täielikult nõustun - töö võtab täpselt nii palju aega, kui tema teostamiseks on antud. See tähendab, et olenemata töö olemusest ja mahust röövib ta päris kindlasti kogu aja, mis tema tegemisele on võimalik kulutada. Lihtsa näitena lavakunstniku seisukohast võib võtta kavandite esitamise. Ei ole vahet, kas maketi ja kavandite üleandmine toimub kolm kuud või kolm nädalat peale esimest kokkupuudet teksti ja lavastajaga, sellel teemal mediteerimine, materjalide otsimine ja kogu krempli valmimine kestavad täiesti kindlasti kuni viimaste hetkedeni. Sama hea näide on mõni kirjatükk, mille esitamiseks on kindel tärmin näiteks see siin -; ükskõik, kas etteantud tähtaeg peaks lükkuma või, vastupidi, ettepoole nihkuma, on kindel, et enne seda hetke midagi lõplikult ei valmi. Meie loomingulised võimed näivad alati olevat piiratud mingi meile etteantud ajaga, kas see on siis tajutav või mitte
sind tundma ühest, teine jälle teisest kandist." Salme Reek vajas Lavastajat tema suunavaid nõuandeid, tähelepanekuid, julgustavat sõna. Ilmselt aitas tal paljude erinevate lavastajate tööriistaga kohaneda tema püüe nende taotlusi mõista. Reek oli paindlik näitleja, valmis lavastaja nägemustega õhinal kaasa minema ja vastavalt sellele oma lavakuju vormima. Reek: "Rolli teeb näitleja muidugi ise, aga see, mis kunstist kunsti teeb, tuleb vastastikusest mõistmisest lavastajaga." Noore näitleja jaoks pidas Salme oluliseks laval pausi pidamist. Salme Reek: "Mina olen seda õppinud Mari Mölderilt (ta oli suur pausimeister, eriti kui mängis koomilisi osi). Näitleja ja publik peavad mõlemad mängu mõnu kätte saama. Kui tuleb naerukoht ja hakkan kohe edasi rääkima, võtan publikult mõnu ära. Publik on ju ka partner, pean alati oskama minna tema liini pidi." Lasteteater ei tohtinud Reegi arvates olla rangelt didaktiline, näpuga näitamist ei pidanud ta õigeks
erinevatest lavateostest rolli täitmiseks ka vastav väljanägemine. Ta teeb erinevaid kaunistavaid ja korrigeerivaid jumestusi ning rolligrimme; loob, valmistab, värvib ja eemaldab rolli toetavaid ruumilisi grimme; viimistleb juukseid ja näokarvu ning teeb erinevaid karvtöid (postiche). Kuna grimeerijad töötavad põhiliselt teatrites, kontserdiorganisatsioonides, filmistuudiotes, tsirkuses (aga ka meedias, salongides), mis eeldab head koostööd nii artistide kui kostüümikunstniku ja lavastajaga. Grimeerija töö tulemuseks on isiku visuaalse välimuse rõhutamine, karakteri loomine ja rolli välise lahenduse teostamine. Jumestaja töö eesmärgiks on muuta kliendi välimus jumestusega isikupäraseks, kauniks ja stiilseks. Tema tööülesanneteks on näonaha ettevalmistamine jumestuseks, värvianalüüsi tegemine, õigete jumestustoodete valik vastavalt kliendi nahatüübile ja jumestuse eesmärgile ning jumestustööde teostamine. Töökohustuste hulka kuulub
Mõnevõrra vähem, ehk 13-15 on nõus teatripileti eest loovutama 25 vastanut (31%). 21 teatrisõpra on nõus tasuma etenduse pileti eest 10-12 (26%) ja kõige väiksem vastanute hulk (8 vastanut ehk 10%) maksaks etenduse pileti eest 21- 25. Joonis 11. Kui palju on teatrikülastaja nõus pileti eest maksma (eurodes ja protsentides). 2.3. Intervjuude tulemused Antud uuringus on läbi viidud intervjuud Rakvere Teatri kolme kõige vaadatuma etenduse lavastajaga. Tsitaadid on ära toodud nummerdatud respondentidena. Intervjueeritavatele oli tagatud konfidentsiaalsus. Üldandmed Ametinimetus Inspitsent-rekvisiitor R1 Näitleja R2 Näitleja R3 Haridustase R1 naine. Tallinna Pedagoogiline Instituut (praegune Tallinna Ülikool), kultuurharidus, näitejuht, 1992. aasta. R2 mees. EMTA Lavakunstikool, näitleja eriala, XV lend 1992. aasta. R3 mees. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, näitleja eriala, 2001. aasta.
,,Ja siis tegid nad mu koputajaks. Kop-kop! Kop-kop!" Näitekirjandus Andrus Kivirähk on Eestis ka väga populaarne näitekirjanik ning ta kirjutatud etendusi on lavastatud nii Nuku-, Noorsoo, Draama-, Raadiotearis, VAT teatris, Endlas ja Vanemuises. Tema koduteatriks on siiski Eesti Draamateater, kus etenduvad ka enamik tema näidentitest. Kivirähk on kätt proovinud ka lavastamises. Isegi, kui ta oma etendusi ei instseneeri, siis üritab ta kontsulteerida lavastajaga ning protsessis kaasa lüüa. Üks tuntumaid Kivirähe teatritükke on ,,Eesti matus", mis räägi ühest suguvõsast ja sellest, et tihti saadaksegi kokku ainult matustel. Suguluse ja inimeste suhete teemadel räägib ka lavastus ,,Vombat" Vombat ,,Vombat" on Kivirähki värskeim etendus, mis esietendus 29. märtsil 2009. Näidend oma humoorika sisuga viib inimesteni selle, millest tihti ei mõelda. Lugu paneb mõtlema mineviku
6 New York Times nimetasid oma arvustustes teost aegunuks ning zanriliselt ebamääraseks. "Vampiiride tantsu" Broadway debüüt jääb aga ajalukku selle poolest, et eel-esietendusi toimus isegi rohkem kui lõppkokkuvõttes ametlikke etendusi (57 eeletendust umbes 40 vastu) ning lavastust on rahalises mõttes nimetatud Broadway ajaloo üheks suuremaks krahhiks. Esietenduse õhtule lisas vürtsi seegi, et lavastajaga kontseptuaalsetel põhjustel tülli pööranud helilooja Jim Steinman esietendusele ei ilmunud, nimetades Broadwayl mängitut hiljem oma blogis "ülimaks kõntsaks". Esimene "Vampiiride tantsu" lavastus väljaspool Austriat ja Saksamaad toimuski Tallinnas, seejärel on teost mängitud veel USAs (Broadway), Poolas, Jaapanis ning Ungaris. Muusikal on püsivalt olnud Saksamaal laval alates selle Saksamaa esmaettekandest.
inimene ja armastus ning armastus kauni muusika vastu. ,,Üldjuhul loon muusikat ikka tellimuse peale, raha pärast töödest ära ei ütle küll aga aja pärast, mis tihti jätab sees midagi kripeldama. ,, Oma teoste hulgas Olkul lemmikut ei ole. ,,Kõik on ühtemoodi kallid.´´ Kuid kõige edukamaks võiks pidada ,,Nukitsameest" kus sees on laulud ,,Kodulaul" ja ,,Päikeseratas". ,,Ma olen igat teost teinud nii hästi kui oskan, vahest juhtub ka seda, et koostöö lavastajaga ei suju hästi, aga seda tuleb harva ette". Ehala pole ühtegi laulu otseselt laulupeo jaoks loonud aga oma tee sinna on leidnud kõigile tuntud ,,Kodulaul". Tuntuimateks filmideks, millele Ehala on muusikat kirjutanud peab ta ,,Nukitsameest", Priit Pärna animafilmi ,,Eine murul" ja animafilmi ,,Lotte". Priiduga on Ehala teinud koostööd mitmel korral, nii filmi ,,Karli ja Marliny" , ,,Eine murul", ,,Harjutusi isesisvaks eluks"puhul on nende kahe koostöö olnud väga hea ja sujuv
Külalised. 1974, Tallinna Draamateater. Kujundlikud misanstseenid. Süntees metafoorse ja psühholoogilise vahel. 10.Jaan Toominga teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. Jõudis publiku ette seoses teatriuuendusega. Tooming ja Hermaküla said mõjutusi maailmas esile tõusnud teatriideedest, nad jagasid loomingulisi põhimõtteid ning mängisid üksteise lavastustes. Ometi on tegu kahe täiesti erineva lavastajaga, kelle loomingus avaldusid sarnased ideed küllaltki erinevas vormis. Toominga teater andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejate emotsionaalsest kõrgepingest pompöössete lavaefektideni. Toominga lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel, rahvapärimuslikul ainesel. Tema 1976. aastal esietendunud ,,Põrgupõhja uus Vanapagan" oli üks Eesti teatriloo tähtlavastusi. Oma
Kõditati publiku närve uue saatuse liigiga. Kogu Prantsuse 19. saj dramaturgia viskles jõuetult vastu lavakunsti kaljut, iga uus idee pidi kohanema lava klizeedega. Selles kohanemisprotsessis ta kommertsialiseerus. Kui vahend mis kaitseb dramaturgi teatri eest nii tekib rezissuur. Lava kerkib seal kui figuur, kes peab ühte kaitsma teise eest. Lavastajateatris ei seisa lavastaja silmitsi kollektiiviga vaid lavastajaga (üks ühele). Inertsus väga suur kui kollektiiviga vastamisi seisab. Lavastaja on dramaturgi liitlane teatris, nagu dramaturgi käsilane. See kõik kehtib juba 20. saj kohta, 19. saj lavastaja oli teatrist väga sõltuv. Dramaturg oli igati seotud, tal ei olnud mingit vabadust. Tema vabadusetus kõikides vooludes kui inimeksistentsi tõlgendus. Kõikides vooludes oli inimene millestki sõltuv. Klassitsisimi ajal sõltus kohusest, tunded heidetakse kõrvale.
annaabi.ee 
