taha. See on vist tõu viga." Kuid armastus muusika vastu olnud noorel Mardil määratu suur. Kui ta end kodus orelimängus harjutanud, pidanud teinekord isa ise orelit tallama. Tund möödunud tunni järel, mäng ei lõpe ega lõpe. Isa tüdinenud, ka olnud tal ajapuudus, ta tikkunud nurisema. Kuid seal hakanud närviline mängija omalt poolt ka tormama. Koolitee algas Kaansoo külakoolis, kuhu tulles oli M.Saar juba vilunud orelimängija.Ta mängis koolis hommikupalvustel ja laulutundides. Edasis läks Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. Kord tulnud tal tuju noore kunsti-jüngri armastust muusika vastu proovile panna. Ta öelnud: "Mina sind enam ei õpeta, kui sa mitte need noored kassipojad järve ei viska ja ei uputa." Ta teadnud, kui üliraske ja vastik säärase julma käsu täitmine õrnade närvidega poisile on. Mardi kiindumus muusikasse siiski võitnud ta jälkusetunde, ta viinud kassipojad järve.
tõsine, aga hiljem hakkas see erinevatesse ssundadesse arenama ning lihtsustuma. Veel on ta kirjutanud 2 orkestriteost ja 2 vokaal-sümfoonilist teost. Cyrillus Kreek Cyrillus Kreek(1889 - 1962) oli eesti helilooja, dirigent ja muusikapedagoog. Ta oli üks paremaid rahvalaulude tundjaid, kasutas ilmalikke ja vaimulikke rahvaviise oma kooriloomingus. Tema lapsepõlv möödus Läänemaal, kus ta käis laulutundides seal, kus isa tunde andis. Musitseeriti ka kodus vabal ajal. Natuke aega elas pere Vormsi saarel, kus nad ristiti ümber. Seejärel kolis ema lastega Haapsallu, et saada parem haridus lastele. Cyrillust huvitas puhkpillimäng. Peale seda läks ta Peretburi konservatooriumi trombooniklassi õppima ning jätkas kompositsiooni ja teooria alal. Kreek oli lühemat aega muusikaõpetajaks Rakveres ja Tartus, hiljem Haapsalus ja Tallinna Konservatooriumis. Tema muusikat tunnustati juba ta eluajal.
mitmel korral välja kroonilisest rahahädast. (Annaabi) Esimesed kooliaastad veetis Koort Orge koolis. Kuna õppetöö toimus vene kooliinspektori ja kohaliku vaimuliku range kontrolli all, siis õpiti hoolega vene keelt, usuõpetust, tuubiti pähe keiserliku perekonna liikmete nimesid, laulutundides aga õpiti koraale. Aastatel 18961900 õppis ta Tartu linnakoolis. Pärast seda läks veel aastaks H. Treffneri eragümnaasiumi sse, kus lõpetas viienda klassi. Tartu- aastatel tärkas tal ka huvi kunsti vastu. 1901. aastal osales Jaan Koort Saksa Käsitöölaste Seltsi joonistuskursustel. Seal õpiti tundma kujutavat geomeetriat, perspektiivi ja joonistamist.
Thamesis. Isa Ted Wells- raua- ja puutöö õpetaja. Ema Barbara - töötas pinaistina. Ema sai 1939 a pianistikoha varietees. Ema ja isa lahutasid. Ning ema abiellus Edward (Ted) Andrewsiga. Kasuisa perekonnanime võttis Julia endale ning Julia eesnime viimane täht muudeti e-ks. Tüdrukul oli täielikult väljaarenenud kõri, perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja oktaviga vokaal. Juba kahe aastaselt esines Julie laval. Käis vanematega turneedel kaasas. Kaheksaselt hakkas tüdruk laulutundides käima - omandas täpse diktisiooni. Kümneaastaselt oli tal ametlikult luba esineda vanematega koos laval. 1946. aastast esines Julie London Stage Door Canteenis iseseisvalt publikule, kelle hulgas olid kuninganna ning printsess Margareta. 12-aastasena osales ta 649 korda esitatud revüüprogrammis ,,Starlight Roof". Julie oma debüüt Londoni Palladiumi teatri programmis. Noorim esineja kuningas George VI ja kuninganna Elizabethi ees. 1947. aastal lükati tagasi stuudio Metro Goldwyn
1.1 LAPSEPÕLV Mart Saar sündis 28. septembril 1882. aastal Viljandimaal, Vastemõisa vallas. Saare sünnipaik asub Navesti jõe lõunakaldal laiuva Kuresoo Raba lähistel Hüpassaare talus. Sündis ta metsavahi perekonda. Oma esimese õpetuse sai Saar oma isalt, kes oli hea orelimängija ning improvisaator. Kogu tema pere oli muusikalembeline. 1.2 HARIDUSTEE Kooliteed alustas ta Kaansoo vallakoolis, kuhu tulles oli Saar juba vilunud orelimängija. Ta mängis koolis hommikupalvustel ja laulutundides. ja koolitee jätkus Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Suure-Jaani oli sel aja üheks väljapaistvamaks kihelkonnakeskuseks Eestis. Saare muusikaõpetajaks oli seal kihelkonnakoolis Artur Kapi isa Joosep Kapp. Suure-Jaani pakkus Saarele palju uut ja huvitavat, avardas silmaringi ning süvendas ja tiivustas tema püüdlusi. 1899. aastal läks Saar õppima kaheks aastaks Põltsamaale Eesti Aleksandri-linnakooli. Seal tugevnes tema huvi rahvusliku kultuuri vastu
Kuid kõik see oli juhuteenistus. Ta mõistis, et heliloojaks saamiseks on tal vaja visalt õppida. Tulusaks kujunes tal koostöö Kurz-Bernardoniga, kellega koostöös kirjutati muusika ooperile ,, Kõver kurat ,,. Need noodid ei ole tänapäevani säilinud. Haydni loomingulise viimase etapi- enne seda kui temas sai iseseisev helilooja moodustasid õpingud Napoli koolkonda esindava itaalia helilooja ja kapellmeistri Niccola Porpora käe all. Vastutasuks oli Haydn tema laulutundides klaverisaatja ja täitis koguni teenri ülesandeid. Tasapisi hakkas Haydni elus ja loomingus küpsema murrang. Tema majanduslik olukord oli vähehaaval paranemas, positsioon kindlustumas. 1750. aastal oli Haydn kirjutanud väikese missa, milles väljendus tolle zanri moodsate võtete oskuskilk valdamine ja kalduvus luua lõbusat kirikumuusikat. Sellest olulisemaks osutus tema esimene 1755. Aasta kirjutatud keelpillikvartett. Tõuke selleks andis tutvumine
tunnid. Vaesematest perekondadest pärit lapsed ,õppisid kodus. 18.aastaselt hakati õpetama poistele võitluskunsti ,et nad saaksid sõtta minna. Ka tüdrukud oskasid lugeda ja kirjutada ,aga see polnud nii oluline , kui see, et nad oskaks majapidamistöid. Spartas oli kord karmim , seal saadeti juba 7.aastaselt sõjaväebarakkidesse, seal anti nii vähe süüa ,et poisid pidid varastades süüa juurde teenima. Sparta tüdrukud käisid võimlemis-, tantsu-ja laulutundides. Roomas oli kolm koolide astet: 1) algkool 2) grammatiku kool 3) retoorika kool Algkool mindi 7.aastaselt , poisid ja tüdrukud olid koos. Peaaegu igaüks võis hakata õpetajaks , nende palk oli väga väike , ametlikku luba ei läinud vaja selle jaoks ,et olla algklassideõpetaja. Selle raha eest , mis õpetaja palgaks sai , pidi ka rentima ruumi ,kus õpetama hakkas . Algkool kestis 5 aastat ! Grammatiku kool- Et saada vägevaks poliitikuks , pidid poisid käima 3-mes kooliastmes
säilinud. Seda mängiti talvel 1751-1752 Kärnteni väravate juures asunud teatris ja sel oli menu. Haydn sai oma töö eest 25 tukatit ja tundis end väga rikka mehena. Haydni loomingulise nooruse viimase etapi- enne seda, kui temast sai iseseisev helilooja- moodustasid õpingud Napoli koolkonda esindava itaalia helilooja ja kapellmeistri Niccola Porpora käe all. Porporfa vaatas üle Haydni kompositsioonikatsetused ja jagas talle näpunäiteid. Vastutasuks oli Haydn tema laulutundides klaverisaatja ja täitis koguni teenri ülesandeid. Katesealuses külmas pööningukambris, klus Haydn endale peavarju oli leidnud, mängis ta vanal katkisel klavikordil kuulsate heliloojate töid. ja rahvalaulud! Kui palju oli ta neid kuulnud, päeviti ja öösiti Viini tänavail hulkudes! Siin võis kuulda nii austria, tsehhi, ukraina, horvaadi kui ka tirooli laulukesi. Seetõttu kohtabki Haydni teostes sagedasti neid imepäraseid meloodiaid, enamasti ka lõbusaid ja elurõõmsaid.
aastatel mitmel korral välja kroonilisest rahahädast. Esimesed kooliaastad veetis Koort Orge koolis, mille hoone pole säilinud. Õpetajaks oli Jaan antik koloriitne kuju, kuid elust ja oludest araks löödud inimene. Kuna õppetöö toimus vene kooliinspektori ja kohaliku vaimuliku range kontrolli all, siis õpiti hoolega vene keelt, usuõpetust, tuubiti pähe keiserliku perekonna liikmete nimesid, laulutundides aga õpiti koraale. Järgmisena asus Koort õppima neljaks aastaks Tartu linnakooli, pärast seda läks veel aastaks H. Treffneri eragümnaasiumisse, kus lõpetas viienda klassi. Tartu- aastatel tärkas tal ka huvi kunsti vastu, mis teda juba 1902. aastal viib Stieglitzi kunstikooli Peterburis. Tartu oma ülikooli ja võrdlemisi intelligentse keskkonnaga mõjus soodustavalt eesti haritlaskonna esimese põlvkonna vaimsele arengule. Seal moodustati mitmesuguseid seltse,
laupäeviti koju. Koolis käia talle ei meeldinud ja ega tal peale muusika muudes ainetes hästi ka ei läinud. Olles 12 aastat vana, seisnud ta kord ema kõrval põlvili ja palunud: ,,Ema, otsi mulle rohtu. Teised tahavad koolis käia mina ei taha. See on vist tõu viga." Mitmeid kordi üritas Mart koolist ära joosta, kuid alati said suuremad poisid ta kätte. Kui kooli orel toodi hakkas ta sellel harjutama ja varsti esines ta hommikupalvustel ja laulutundides. Pärast seda hakkas poiss juba vaikselt koolis elavnema ja teistega sõbrunema. Pärast Kaansoo vallakooli läks ta Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve kappide perekond innustas Mart Saart muusikaga edasi tegelema. Hans Kapp õppetas talle klaverimängu ning Artur Kapp aitas tal suveti valmistuda Peterburi konservatooriumi astumiseks, kus ta ka ise üliõpilane oli. Enne konservatooriumi minekut õppis Saar veel kaks aastat (1899-1901
" Kuid armastus muusika vastu olnud noorel Mardil määratu suur. Kui ta end kodus orelimängus harjutanud, pidanud teinekord isa ise orelit tallama. Tund möödunud tunni järel, mäng ei lõpe ega lõpe. Isa tüdinenud, ka olnud tal ajapuudus, ta tikkunud nurisema. Kuid seal hakanud närviline mängija omalt poolt ka tormama. Koolitee algas Kaansoo külakoolis, kuhu tulles oli Mart Saar juba vilunud orelimängija.Ta mängis koolis hommikupalvustel ja laulutundides. Edasis läks Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. Kord tulnud tal tuju noore kunsti-jüngri armastust muusika vastu proovile panna. Ta öelnud: "Mina sind enam ei õpeta, kui sa mitte need noored kassipojad järve ei viska ja ei uputa." Ta teadnud, kui üliraske ja vastik säärase julma käsu täitmine õrnade närvidega poisile on. Mardi kiindumus muusikasse
tunnid. Vaesemast perest lapsed õppisid kodus. Kui noormehed said 18 aastat vanaks, hakati neile õpetama võistluskunsti, et nad oleksid valmis sõtta minema. Ka tüdrukud õppisid lugema ja kirjutama, kuid peeti olulisemaks, et nad oskaksid teha majapidamistöid. Spartas oli kord karmim, poisid saadeti 7-aastaselt sõjaväebarakkidesse. Seal anti neile nii vähe süüa, et poisid pidid varastades lisa teenima. Sparta tüdrukud käisid võimlemis-, tantsu- ja laulutundides. Rõivastus Kreeka naised ketrasid lambavilla peenteks lõngadeks ja valmistasid linast kangast. Nad värvisid riiet erinevate värvidega ja kaunistasid tikanditega, Sissetoodud siidriie oli väga hinnaline. Kreeklased kandsid korraga vaid 1-2 riideeset. Selleks oli alusrõivas e. kitoon, mis mässiti ümber keha, kinnitati vasaku õla pealt omapäraste õlanõeltega ja kinnitati keskelt vööga. Talvel kanti kitooni peal üleriidena suurt ristkülikukujulist kangatükki
Eriti seltsiv Mart ei olnud, kuid minuga sai ta peagi sõbraks, sest minul oli pardipill. Et Mart koolis väga suurt koduigatsust ei tunneks, tõi isa poisile kooli muusikariistu - pardipilli, vilepilli ja veel mingisuguse laste pasuna taolise pilli. Sügiseks muretseti koolile uus orel. Juba kooli tulles oli Mart Saar vilunud orelimängija ja kui ta nüüd mõned korrad orelil harjutada oli saanud, lubas õpetaja hakata tal mängima hommikupalvustel ja laulutundides. Muidu ta just vigurimees ei olnud ,aga oreli taga võis muutuda päris lõbusaks. Kord keeras ta näo klassi poole ja tegi õpetajat jäljendavaid grimasse. Ise ta küll segamini ei läinud, aga õpilased hakkasid naerma ja laul katkes.Vene keelega tuli Mart koolitöös päris keskmiselt toime, kuid rehkendamine oli talle äärmiselt vastumeelt. Huvitav oli veel ka see, et kuigi Mart oli kõva muusikamees, polnud ta üldse laulumees". H
annaabi.ee 
