Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana– 19.saj lõpp kuni 1918 (0)

Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana– 19.saj lõpp kuni 1918
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut
Mai-Liis Paenurm
Esimene ametlik laulupidu leidis aset aastal 1869 ning on olnud alates sellest ajast Eesti üks kõige tähtsamaid traditsioone. Laulupeo traditsioon ei ole päris meie enda tekitatud, vaid tegu on laendtraditsiooniga.
Rahvusliku identiteedi kandjana kestavad need tänini, kuigi laenati esialgselt Saksamaa kultuurist. Esimese suure tõuke põhjustas Tallinnas 1857 peetud baltisakslaste laulupidu, mis leidis suurt kajastust Perno Postimehes. Johann Voldemar Jannsen kiitis üritus, kirjutades, et Saksamaal on igas külas lauluseltsid , võttes käibele ka uue termini „eestirahvas“ eelmise „maarahva“ või „talurahva“ asemel.
Esimesed tänapäevase laulupeo-sarnased üritused toimusid laulupüha termini all Põlvas aastatel 1855 ja 1857. Kuid esimese suurema kihelkondliku laulupüha kutsus kokku Ansekülas kohalik pastor Martin Körber, kus osales umbes 500 lauljat.
Olgugi et eelmise sajandi lõpul valitses Venemaa karm tsensuur ning tegevusloa saamiseks tuli kasutada poliitilisi keerdkäike, osutusid laulupeod kõige massiivsemaks rahvaüritusteks. Näiteks esimese üldlaulupeo korraldamise luba rajati faktile, et pärisorjuse kaotamisest on möödas 50 aastat ning selle tänuks korraldatakse laulupidu. Korralduskomisjoni eesotsa ei kirjutatud aga peakorraldajat J. V. Jannsenit vaid sisuliselt mitte asjassepuutuv Tartu Maarja kiriku baltisaksalsest praost A. H. Willigerode. Maa laulukoore juhatasid köstrid ning pillimeesteks olid õpetajad, vanemad koolilapsed ja ümbruskonna talurahvas . Niisugune organiseeritud muusikaharrastus on esteetilise ja emotsionaalse eneseväljenduse kõrval ka sotsiaalne tegevus, mille tulemusena laulukooridest arenesid sajandi kolmandal veerandil muusika -, heategevus - ja karskusseltsid.
Esimesel laulupeol esines kokku 51 koori ning puhkpilliorkestrit ehk kokku 851 esinejat. Kokku käis kahe päeva jooksul läbi 15 000 kuulajat . See võimendas eestlaste rahvuslikuse tunnet. Uueks sihiks seati rahvusluse edendamine ning rahvuslik ühtsus. Sai alguse „vabaks laulmise“ põhimõte, kus saadi aru, et lauluga on võimalik Eesti vabadusele kaasa aidata.
1910 . aastal peetud VII üldlaulupidu andis tunnistust eestluse selgroo tugevusest - pidustuste kava sisaldas vaid eesti heliloojate loomingut, kokku tuli juba 527 koori ja puhkpilliorkestrit ligi 10 000 esinejaga (sealhulgas esmakordselt ka lastekoorid), ning peo korraldajad pühendasid oma ettevõtmise "Estonia" seltsi teatrimajale nurgakivi panemisele.
Peale Eesti iseseisvumist ning rahvusvahelist eestlaste rahvusena tunnustamist muutus hulgalise ühislaulmise eesmärgiks rahvusterviku loomine ja eesti muusika propageerimine. Eesti Vabariigi aegsete laulupidude organiseerijaks ja koorilaulu-harrastuse edendajaks oli 1921. aastal loodud Eesti Lauljate Liit, alates VIII üldlaulupeost 1923. a. otsustati suurejoonelisi ühislaulmisi korraldada iga 5 aasta tagant.
Nüüdseks on jaotatud laulupeod üldlaulupeoks, noorte laulu- ja tantsupeoks ning tantsupeoks. Tegemist on Eesti ühe kõige massiivsema üritusega, mis näitab hästi meie riigi ühtekuuluvustunnet ning defineerib meid hästi vabariigina.