Lastevaatlus Tartu Lasteaias (0)

Tunnis oli kümme last ja osalenud lapsed olid vanuses neli kuni viis aastat, õpetaja sõnul võis mõni ka noorem olla. Taustainfona sain õpetajalt teada, et tegemist on võrdlemisi vaiksete lastega, sest nende oma õpetaja palub neil muuhulgas ka tasa olla ja vaikselt liikuda .
Tundialustas õpetaja laste rivistamisega, paludes seda esmalt verbaalselt. Üks lastest ei püsinud rivis eriti hästi, peale seda, kui õpetaja tema poole nimeliselt pöördus ja ütles, et ta rivvi läheks, tegi laps seda. Rivistamisele järgnes mäng, kus lapsed pidid ükshaaval koonuseni rivist jooksma , seda puudutama ja rivvi tagasi tulema . Mäng meeldis silmnähtavalt lastele ja enamus lastest tuli see korrektselt välja. Kui laps unustas koonust puudutada, pööras õpetaja lapse tähelepanu sellele ning seejärel puudutas laps koonust ning läks rivvi tagasi. Õpetaja tegi mängu raskemaks liigutades ühe koonuse kaugemale ja palus lastel tulevase mängu käigus puudutada. Kuigi tegemist oli esimese harjutusega tunnis ning sissejuhatava harjutuse puhul ei pea olema tegemist intensiivsema harjutusega, oleksin ise rajale kasvõi ühe takistuse pannud . Hinnates seda, kui hästi lapsed antud harjutuse ära tegid, ei oleks veidi keerukam väljakutse neil üle jõu käinud.
Eelneva harjutuse ajal andis õpetaja lastele pidevalt tagasisidet nii naeratades, suuliselt kui ka kiites. Laste poole nime pidi pöördudes lõi õpetaja kindlasti personaalsema sideme kui oleks võimeline olnud „sinatades“. Näiteks kui üks poistest muutus liiga kärsituks manitses õpetaja teda öeldes „Erik oota“. Distsipliin oli paigas ja midagi ebatavalist tunni jooksul ei juhtunud, siiski pöördus õpetaja mõnel korral üksikute õpilaste poole nime pidi (näiteks: „Ingrid käitu ilusasti“, kui tüdruk natuke liiga pööraseks läks mängu käigus.
Esimesele mängule järgnes „Hargikull“, mis sobib suurepäraselt selles vanuses lastele, millele viitas ka see, et lapsed võtsid selle teate soojalt vastu. Mängu taustaks lasi õpetaja klassiruumis olevast makist aktiivset, inglisekeelset popp või indie-rock muusikat. Siin kohal usun, et kui muusikat kasutada, oleks nii vanade laste puhul parem kasutada eestikeelset lastele sobivat rõõmsameelset muusikat. Muusika muutis harjutuse lastele kindlasti lõbusamaks, aga inglise keelest ei saa nad aru, aga kui lugu oleks neile paremini mõistetav (eesti keeles), ei imestaks ma, et mõne lapse puhul võiks see tekitada suuremat uudishimu eesti muusika, muusika ja ka kultuuri vastu tulevikus või luua selleks paremad eeludsed, kui neile arusaamatus keeles kõla ja tempo poolest sobiv lugu.
Kullimängu puhul oli märgata, et üks tüdruk mingil hetkel enam mängus ei osalenud. Õpetaja pöördus kohe tema poole ja eeldatavasti eeldas, milles probleem. Ise vestlust ei kuulnud, aga laps läks peale õpetajaga vestlemist mängu tagasi.
Peale kullimängu küsis õpetaja lastelt, kas nad tahavad juua vett vahelduseks? Alguses andsid üksikud lapsed teada, et tahavad, seda nähes lisas õpetaja meisterlikult , et „sportlased ikka joovad vett treeningu vahel“ ning siis olid vee joomisest huvitatud enamus, kui mitte kõik. Sel ajal kui õpilased jõid vett, seadis õpetaja valmis järgmise harjutuse jaoks vajaliku takistusraja. Lapsed pidid selle läbima ja tegid seda edukalt. Läbisin ka ise antud raja ning lõbus oli, kui oleksin 40 kilo kergem, oleks kindlasti veel mõnusam olnud. Rada pakkus lastele võimalus roomata, ronida kõrgema objekti peale, rakendada tasakaalu hoidmist pikliku pingi peal kõndides, redeli peal edasi liikumist ja hüppamist matile. Ainsa pisieksitusena jäi mulle silma, et kuigi õpetaja oli raja enne valmis seadnud, oli ta unustanud redelite juurde ühe mati panna. Seda viga märkas ta, kui esimene laps oli redeli peal ning viis kiiresti alla mati, et juhuks kui laps kukub, ta viga ei saaks. Keegi siiski ei kukkunud ja rada oli lastele väga põnev. Antud raja puhul oli minu arust väga hästi puudutatud erinevaid liikumisvõimalusi. Kui ma ei teeks täpselt samasugust rada, teeksin midagi analoogset või
antud raja variatsioone (vähem roomamist/ rohkem hüppamist/ rohkem tasakaalu/ ehk natuke jooksmist lisada jne).
Tund lõpetati rivistusega, millele järgnes see, et lapsed heitsid põrandale selili, kus nad natuke aega lesisid. Üks laps pakkus välja, et võiks mati alla panna, õpetaja ei teinud seda, viidates sellele, et kõik lapsed ei käitu korralikult ja ei heitnud pikali (üks seisis püsti).
Lõpetuseks ütlen, et see oli väga tore võimalus näha, mida tänapäeval tegelikult Tartu lasteaedades ja kuidas õpetatakse. Õpetaja tundus väga asjatundlik ning ka lastele meeldiv ning suunas neid suurepäraselt.