.............................................................................................11 2.1. Jagamatu tähelepanu..................................................................................................11 2.2. Lapsele pühendatud aeg............................................................................................ 12 2.3. Lugemine koos lapsega.............................................................................................13 2.4. Raamatute tähtsus lapse mängumaailmas................................................................. 13 2.5. Peretraditsioonid........................................................................................................15 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................16 SISSEJUHATUS Suure osa oma aktiivsest ajast veedab laps väljaspool kodu ja perekonda. Sellest hoolimata
psüühiline küpsus. Arvatakse, et lapse psüühika areneb ja kujuneb iseenesest, aga tegelikult see areneb järkjärgult, etappidena, mille kõige olulisem mõjutaja on lapsevanem ise. Lapse terve psüühika arenguks on vaja arendada frustratsioonitaluvuse, südametunnistuse ja saavutusmotivatsiooni tegureid. Samuti on vaja arendada seoseid maailma tunnetuse ja enda tajumist selles. Winterhoff (2010) rõhutab, et positiivsed psüühilised funktsioonid kujunevad välja lapsepõlve jooksul ja saavad areneda ainult tänu emotsionaalsele sidemele oma vanematega. Emotsionaalseks sidemeks saame lugeda kõike seda, mida laps teeb ja kogeb koos vanemaga: raamatute ettelugemine, teatris käimine, külas käimine, lihtsalt koos mängimine jne. Sellest hoolimata, kui lapsevanem ise kasutab selle suhtluse juures valesid käitumismustreid, siis ei saa ka lapse psüühika positiivset signaali.
.......................................................................5 1.1 Vanemaks olemine.................................................................................................................6 1.2 Vanematevaheline suhe......................................................................................................... 8 1.3 Vanemate ja laste vaheline armastus..................................................................................... 9 1.4 Vanemate tähtsus lapse kujunemisel .................................................................................. 13 1.5 Lapsevanemate panusest lapse enesehinnangu kujunemises...............................................14 1.6 Vanemlikud lõksud.............................................................................................................. 16 1.6.1 Keskendumine lapse probleemsele käitumisele............................................................16 1.6
Laps vajab, et teda armastatakse, mõistetakse, tunnustatakse, austatakse (Lasteaed Lepatriinu 2009). Enesehinnang on inimese üldine arusaam endast ning kuidas ta ennast kui inimest hindab. Kui hinnang on negatiivse tooniga, siis saamegi rääkida madalast enesehinnangust ( Fenell, 2009). Enesehinnangu kujunemine algab juba lapsepõlves. Tähtsad on esimesed eluaastad. Lähedane suhe vanematega, piisavalt armastust, hoolivust ja otsustamisruumi kujundavad isiksuse, kes tunneb ennast väärtuslikuna, ilma et ta seda kogu aeg tõestama peaks (Rajaleidja 2009). 1.1 Enesehinnangu juurtest Baasi elik raamistiku inimese enesehinnangule annavad suhted esimeste eluaastate kestel vanematega- ema ja isaga. Siis pole veel tegu mitte niivõrd enese võrdlemisega teistega, kuivõrd enesele äratundmise loomisega- ,,Kes ma olen, millised on minu oskused, anded? Milline ma olen kas soovitud, vajatud, armastatud või vastupidi
seejärel eri tunnuste kogumit, mille abil oli võimalik esemeid omavahel eristada. Seega võis siis rääkida mis tahes esemete või nähtuste karakterist ehk esemetele omastest tunnustest. Järgnevalt tooksin välja erinevate autorite mõiste iseloom määratlusi. Aristotelese õpilane Theophrastos hakkas sõnaga "karakter" tähistama inimese omapära. V. N. Mjassistsevi järgi on karakter isiksus tema omapäras. V. A. Krutetski arvates on iseloom isiksuse oluliste joonte individuaalomapärane ühendus. K. K. Platonov loeb aga karakteriks kõige selgemini väljenduvate ja suhteliselt püsivate joonte kogumit, mis ilmnevad kõikides inimeste toimingutes ja käitumisaktides. K. N. Kornilovi järgi on iseloom indiviidi psüühiline iseärasus, mis väljendab inimese põhilist elulist hoiakut ja ilmneb inimese tegevuses. B. M. Teplov rõhutab aga, et karakteri määravad suhtumine maailma, teistesse inimestesse, töösse ja iseendasse. Tänapäeval
geneetiliste eelduste tõttu. Teised psühholoogid, kes peavad keskkonna mõju olulisemaks, väidavad, et sarnasus vanematega tuleb sotsiaalse keskkonna eripärast; hälbed perekondlikest tõekspidamistest ja väärtustest aga tulenevad iga lapse ainulaadsest suhtlemisoskusest eakaaslastega. Koos ja lahus üleskasvanud identsete kaksikute uurimused kinnitavad, et pärilikkusel on küllaltki suur osa konkreetsete isiksusejoonte kujunemisel.Väga palju isiksuseomadusi, mille alged on sünnipärased, kujunevad lõplikult välja sotsiaalse keskkonna mõjul. Tähtsamateks näideteks on sooroll, erksus ehk keskkonna suhtes tundlikkuse aste ja temperament. Need kõik on kaasasündinud, kuid nende avaldumisviis oleneb suuresti arengukeskkonnast ja kasvatusest. (Krull 2000: 136) Kaasasündinud bioloogilised eeldused ühe või teise isiksusejoone kujunemiseks teostuvad indiviidi ja tema sotsiaalse keskkonna vastastikuse toime tulemusena
..............................................9 2 SISSEJUHATUS Eeva Hujala (2004) väidab, et eelõpetuse aluspõhjaks on lapsevanemate ja eelõpetusega tegelevate õpetajate ühine, väärtustele tuginev arutelu elust, lastest, kasvatusest ja õpetusest, samuti põhisuundumustest ja vastutusest. Lähtealuseks on ühised seisukohad selles, milline on käsitlus lapsest, nägemuse kujundamine sellest, millisena näeme last ja lapsepõlve. Autor väidab, et eelõpetus kuulub alushariduse hulka. See on eelkoolipedagoogika ning sellest seisukohast lähtuvalt on eelõpetus kõikide koolieast nooremate laste õpetamise toetamine (Hujala, 2004). Hujala- Huttunen ja Nivala (1996) tõdevad, et vanemad ja õpetajad vaatavad eelõpetust igaüks oma vaatenurgast: õpetaja professionaalsest vaatenurgast ja lapsevanemad vanemaks olemise vaatenurgast. Mõlemal osapoolel on oma erilised rollid, mille taustaks on erinev suhe
nagu on teda kujundanud temas peituvad geneetilised pärilikkusetegurid. Vanemad ei suhtu temasse eelarvamustega või sooviga, et ta oleks keegi teine. Näiteks sünnib tüdruk, kuid vanemad ootasid nii väga poissi ning suhtuvad tüdrukusse tõrjuvalt ja ootavad temalt rohkem. Õigus hellusele – see õigus jõuab lapsele erinevate aistingute vahendusel: hella ja sooja pilguna, sõbraliku hääletoonina ning silituste kaudu. Õigus kasvamisele – sõprussidemete loomisele kogu lapsepõlve ja noorpõlve jooksul ilma, et teda piirataks usuliste, poliitiliste ja vanade mõtteharjumuste tõttu. Õigus kogeda, et temast hoolitakse – Igale lapsele on äärmiselt oluline teada, et vanemad temast huvituvad ja võtavad teda tõsiselt ning sellisena nagu ta on. Siinkohal on ka lapsele oluline kogeda, et vanemad seda talle ka väljendavad ja tunda huvi tema käekäigu üle. See kuidas vanemad seda välja näitavad tekitab lapsele turvatunde ja tugevdab kiindumussuhet
Kõik kommentaarid