a) olemasolevasse Päikesesse langes täht või komeet ning tekkinud plahvatuse ainest tekkisis planeedid b) Planeetide aines rebiti Päikesest lahti teise tähe gravitatsiooni jõul 2. Nebulaarhüpotees (Kant 1775, Laplace 1830) Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest, mis iseenda raskusjõu mõjul kokkutõmbudes muutus üha kiiremini pöörlevaks ja lapikumaks kettaks ==>keerleva ketta keskele tekkis Päike, kuid gravitatsioonijõul aheneva ketta pöörlemiskiirus suurenes ning suurenev tsenrifugaaljõud rebis välja ainese, millest moodustusid planeedid MAA arengu etapid 1. algselt oli planeet Maa ühtlase koostisega keha 2. osakeste ja planetesimaalide liitumisel vabanev energia muutub soojusenergiaks 3. pideva kuumenemise käigus algas maad moodustava ainese ülessulamine 4
orgaanilised ühendid ( aminohapped, nukleotiidid, sahhariidid) 2. etapp toimub eelnevalt nimetatud ühendite polümeriseerumine. 3. etapp polümeeridest moodustuvad püsivad ja keskkonnast eristuvad molekulide kogumid e. mikrokerad. Keemiline evolutsioon ja Maa teke Tekkis gaasi ja tolmupilv. Raskemad ained ( Ni, Fe ) vajusid Gravitatsiooni tõttu muutus see Maa tuuma aina lapikumaks ja tihedamaks Vulkanismi periood. Tekkis kettaks, kuni selle keskele tekkis gaasikest ja arenes Päike. kasvuhooneefekt. Moodustusid esiplaneedid, Maakera jahenedes langes veeaur tükkide ühinemine. Tahkiste Maale vihmana. moodustumisel algavad Happeline vesi oli söövitava keemilised reaktsioonid toimega ja muutis Maa
on püsivate detailide puudumise tõttu raske ülesanne, selle väärtuseks on eri aegadel pakutud 10 kuni 16 tundi. Kaasaegne väärtus -- 17,2 tundi -- vastab magnetvälja muutlikkusele ning kirjeldab tahke tuuma pöörlemist. Pilvekiht pöörleb aeglasemalt (14- 16 tundi). 14. Millest tekkisid planeedid? Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest, mis iseenda raskusjõu mõjul kokkutõmbudes muutus üha kiiremini pöörlevaks ja lapikumaks kettaks keerleva ketta keskele tekkis Päike, kuid gravitatsioonijõul aheneva ketta pöörlemiskiirus suurenes ning suurenev tsenrifugaaljõud rebis välja ainese, millest moodustusid planeedid.
jõudma ja siis üles leitama. Meteoriitide ainest moodustavad üle 90% raud, hapnik, räni ja mangaan;päikesesüstm kujunemine-Päikesesüsteemi hüpoteese on kaks põhilist klassi: 1) Päike oli enne ja planeedid tekkisid hiljem Päikese ainesest, 2) Päike ja planeedid on ühtse päritoluga s.t. arenesid koos ühtsest pilvest (neebulast). Nebulaar teooria a) Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest mis iseenda raskusjõu mõjul kokku tõmbudes muutus üha lapikumaks ning kiiremini pöörlevaks kettaks. b) keerleva ketta keskele tekkis päike, kuid gravitatsioonijõul aheneva ketta pöörlemiskiirus suurenes ning suurenev tsentrifugaaljõud rebis välja ainese pilve (protsess kordus 9 korda) millest moodustusid planeedid.
see moodustaks taeva kehale suunatud sirgega täisnurga. On olemas eliptilised , spiraalsed ja ebakorrapärased galaktikad. Linnutee-meie kodu galaktika, Linnutee on tähesüsteem, suuruselt teine galaktika Kohalikus Galaktikarühmas. 2. Päikesesüsteemi tekkimine (nebulaarhüpotees)- Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest, mis iseenda raskusjõu mõjul kokkutõmbudes muutus üha kiiremini pöörlevaks ja lapikumaks kettaks 3. Klassikalised planeedid (Merkuur,Veenus,Marss,Jupiter,Saturn) Kaasaegsed planeedid(Uraan,Neptuun) Maatüüpi e. kiviplaneedid 1.Merkuur 2.Veenus 3.Maa 4.Marss Jupiteri tüüpi e. gaasiplaneedid 1. Jupiter 2.Saturn 3.Uraan 4.Neptuun Lähisplaneedid-Merkuur;Veenus;Maa;Marss Kaugplaneedid-Jupiter;Saturn;Uraan;Neptuun Siseplaneedid-Merkuur;Veenus; Välisplaneedid-Marss;Jupiter;Saturn;Uraan;Neptuun 4. Asteroidid-nim
päikeseudukoguks nimetatava tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilve gravitatsiooniline kollaps. MAA teke ja areng 1. Esimene teooria a) olemasolevasse Päikesesse langes täht või komeet ning tekkinud plahvatuse ainest tekkisid planeedid b) Planeetide aines rebiti Päikesest lahti teise tähe gravitatsiooni jõul 2. Teine teooria Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest, mis iseenda raskusjõu mõjul kokku tõmbudes muutus üha kiiremini pöörlevaks ja lapikumaks kettaks keerleva ketta keskele tekkis Päike, kuid gravitatsioonijõul aheneva ketta pöörlemiskiirus suurenes ning suurenev tsenrifugaaljõud rebis välja ainese, millest moodustusid planeedid MAA arengu etapid 1. algselt oli planeet Maa ühtlase koostisega keha 2. osakeste liitumisel vabanev energia muutub soojusenergiaks 3. pideva kuumenemise käigus algas maad moodustava ainese ülessulamine 4. planeedi pinnalt eraldub soojusenergia, moodustub maakoor 5
Päikesesüsteemi tekkimine Päikesesüsteem tekkis umbes 5 miljardit aastat tagasi Galaktikas iseenda raskuse mõjul kokku tõmbuma hakanud gaasipilves. Pilve läbimõõt oli 4 valgusaastat. Umbes 70% sellest oli vesinik, 30% heelium, 1% moodustasid raskemad elemendid (peamiselt hapnik, süsinik, räni ja metallid). Suurem osa gaasist koondus pilve keskele, kus hakkas tekkima Päike. Et kokkutõmbuva pilve pöörlemiskiirus suurenes nagu piruetti sooritaval iluuisutajal ja pilv muutus üha lapikumaks, ei koondunud kogu gaas Päikesesse, vaid seda ümbritsevas kettas tekkisid väikesed tihendid, millest hakkasid moodustuma planeedid ja nende kaaslased. Planeetides koondusid raskemad aatomid keskele ning väikest tihedat tuuma jäi ümbritsema paks vesinikust ja heeliumist atmosfäär. Selleks ajaks oli Päike peaaegu valmis ja hakkas kiirgama. Päikesekiirgus (päikesetuul) hajutas planeetide tekkimisest üle jäänud gaasi ning
paksus Päikese kohal ~600 pc (~2000 LY) Päikese pöörlemisperiood ümber Linnutee tsentri ~225 miljonit aastat (220 km/s) 2. Päikesesüsteemi tekkimine (nebulaarhüpotees) Päikesesüsteem - Päikesekeskne taevakehade süsteem, mille ulatus piirneb Päikese gravitatsiooniväljaga 1,9*1013m Nebulaarhüpotees a) Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest mis iseenda raskusjõu mõjul kokku tõmbudes muutus üha lapikumaks ning kiiremini pöörlevaks kettaks. b) keerleva ketta keskele tekkis päike, kuid gravitatsioonijõul aheneva ketta pöörlemiskiirus suurenes ning suurenev tsentrifugaaljõud rebis välja ainese pilve (protsess kordus 9 korda) millest moodustusid planeedid. 3. Päikesesüsteemi planeedid. Planeetide liigitus PLANEEDID Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuu, Pluuto Planeetide liigitus *Klassikalised planeedid - Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn
küünlajalga valmistama. Sellest umbes ühe viiendiku panin esialgu kõrvale ning sellest voolisin hiljem eraldiolevaid figuurid. Siis võtsin kätte suurema savitüki ning pressisin selle kõvasti palliks kokku, et kuskile vahele õhumulle ei jääks. Kui see tehtud, asusin saadud palli mööda alust edasi tagasi rullima, et anda küünlajalale silinderjas vorm. Kui olin rahul saadud kujuga, tõstsin küünlajala püsti ning asusin voolisin selle alumise osa lapikumaks, et küünlajalg laua peal kindlamalt seisma hakkaks. Seejärel asusin silusin konarusi ja pragusid, et anda küünlajalale ühtlaselt sile pind. Kui olin saavutanud soovitult ühtlase pinna, voolisin küünlajala tüve ülemise osa ümaramaks voolima kuni see meenutas kujult kera
- kuju, - suurus, - koore omadused, - idu- ja nabaaukude sügavus, - defektide esinemine, - vigastused, - moonded jne. Välist kvaliteeti mõjutavad sordi geneetilised omadused ja kasvutingimused. Mugulate kuju ja värvus sõltuvad sordist. Kasvutingimuste halvenemine (kivised, tihenenud mullad) võib muuta mugula kuju ebanormaalseks. Mugul võib moonduda tavapärasemat: - lapikumaks, - piklikumaks, - ebasümmeetrilisemaks. Kuju võivad muuta: - haigused ja - kasvuseisakud. Põuaperioodide vaheldumisel vihmaste perioodidega tekivad tihti mugulatesse: - kasvulõhed, - paksendid, - laiendid, - tühimikud. Ebasoodsate kasvutingimuste korral ulatub ebatüüpiliste mugulate osakaal 14 22%-ni.
katastroofihüpoteesid, milledes seletati, et planeetide aines rebiti Päikesest teise tähe gravitatsioonijõu mõjul. Nebulaar e. udukogu (ladina k. nebula pilv, udukogu) teooria teoreetilised alused rajas Kant 1775 a. ning terviklik teooria tekkis Laplace´ilt 1830 a. a) Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest mis iseenda raskusjõu mõjul kokku tõmbudes muutus üha lapikumaks ning kiiremini pöörlevaks kettaks. b) keerleva ketta keskele tekkis päike, kuid gravitatsioonijõul aheneva ketta pöörlemiskiirus suurenes ning suurenev tsentrifugaaljõud rebis välja ainese pilve (protsess kordus 9 korda) millest moodustusid planeedid. Selles teoorias peitub pöörlemishulga vastuolu. Vastavalt Laplace´i nebulaarhüpoteesile peaks Päike tänapäeval pöörlema tsentrifugaaljõu piirilähedase kiirusega s.o. Päikese peaks tegema ühe pöörde
1. Päikesesüsteemi teke ja Maa oletatav vanus? Nebulaarhüpotees: (Immanuel Kant) Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest mis iseenda raskusjõu mõjul kokku tõmbudes muutus üha lapikumaks ning kiiremini pöörlevaks kettaks. Keerleva ketta keskele tekkis päike, kuid gravitatsioonijõul aheneva ketta pöörlemiskiirus suurenes ning suurenev tsentrifugaaljõud rebis välja ainese pilve (protsess kordus 9 korda) millest moodustusid planeedid. Maa vanus: ~4,6 miljardit aastat. 2. Maa gravitatsioonijõud, selle sisu ja sõltuvus Maa geoloogilisest ehitusest. Kõikide kehade (ka Maa) vahel mõjub vastastikune külgetõmbejõud mis on võrdeline nende
- idu- ja nabaaukude sügavus, - defektide esinemine, - vigastused, - moonded jne. Välist kvaliteeti mõjutavad sordi geneetilised omadused ja kasvutingimused. Mugulate kuju ja värvus sõltuvad sordist. Kasvutingimuste halvenemine (kivised, tihenenud mullad) võib muuta mugula kuju ebanormaalseks. Mugul võib moonduda tavapärasemat lapikumaks, piklikumaks, ebasümmeetrilisemaks. Kuju võivad muuta haigused ja kasvuseisakud. Põuaperioodide vaheldumisel vihmaste perioodidega tekivad tihti mugulatesse kasvulõhed, paksendid, laiendid, tühimikud. Suuremate mugulate eeliseks väiksem koorimiskadu. Mugulate suurus sõltub: - saagikusest, - mugulate kasvutihedusest. Saagikus oleneb: - kasvuperioodi pikkusest,
sarnased (esimesed 4) ja hiidplaneedid (kaugeimad 4)? Kuna Päikesesüsteemi tekkimise kirjeldust ei ole võimalik katseliselt kontrollida, siis peab tema tekkimist kirjeldav hüpotees rahuldavalt vastama vähemalt neile küsimustele. Kanti nebulaarhüpotees Saksa filosoof Immanuel Kant esitas 1755 aastal hüpoteesi, et Päikesesüsteem tekkis algselt suure ja hõreda gaasipilvena (ladina keeles nebula), mis iseenda gravitatsiooni mõjul kokku tõmbudes muutus üha lapikumaks ja üha kiiremini pöörlevaks kettaks. Ketta keskele tekkis Päike, tsentrist kaugemal kontsentreerusid planeedid. Laplace’i nebulaarhüpotees Prantsuse õpetlane Simon de Laplace esitas oma hüpoteesi 1796 aastal, selle kohaselt: tekkis Päike gaasipilve kokku tõmbumisel. Mida rohkem pilv kokku tõmbus, seda kiiremini Päike pöörlema hakkas. Teatud hetkel ei suutnud Päike oma välimisi kihte gravitatsiooni
(cornea) , silma sisevedelik, pupill ehk silmaava, mille moodustab iiris ("silma värvi" diafragma silmaläätse taga), lääts, edasi klaaskeha ja võrkkest (retina). Valguskiire fokuseerimise võrkkestal tagavad lääts ja pupill, valgusjõu muutmise tagab pupill oma ava diameetri muutmise kaudu. Läätse fokuseeriv toime realiseerub akommodatsiooni ehk läätse fookuskauguse muutmisega läätse ümaramaks tõmbumise või lapikumaks venitamise kaudu. Valgustundlikeks elementideks silmas on retseptorrakud võrkkestal, mis jaotuvad kepikesteks (ld bacillum; ingl rod), mida on umbes 125 miljonit ja kolvikesteks ehk koonusteks (ld conus; ingl cone), mille arvuks loetakse umbes 7 miljonit. Kepikeste valgustundlikkus realiseerub fotopigmentide opsiini + retinaali = rodopsiini (kr rhodon roos) molekulide abil. Kepikeste ja koonuste jaotus võrkkestal on ebaühtlane, kuna kepikesed paiknevad üle
annaabi.ee 
