Leidsid 12 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lambakasvatus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tall, poegimis, lammaste, lambad, utte, talled, lambaid, söötmine, aastaringselt, kergehitis, veis, silo, kadastik, kitsed, poegimise, kehamassi, toiteväärtus, lambakasvatus, talvisel, hoones, vastsündinud, eelduseks, võsa, tallede, jalgadega, fotol, elektriga, veetoru, eripärad, tarbijana, animal, valides, veised, kitsede, puisniidud, põhk, kaerLammaste pidamistehnoloogia Dots. Peep Piirsalu, EMÜ Fotod: Peep Piirsalu Tüüpilised pidamistehnoloogiad lammaste pidamisel Eestis 1. Loomad peetakse talvel sügavallapanuga laudas, suvel karjamaal 2. Lambad peetakse aastaringselt väljas, kus neil võimalus vajadusel varjuda hoonesse (poegimisperioodil paigutatakse sinna sulud poeginud uttedele koos talledega) 3. Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse Sel juhul sagedasti rohusööda (silo või hein) söötmine väljas, teravilja ja mineraalide söötmine laudas, kergehitises Talvisel laudaperioodil peetakse lambaid rühmasulgudes sügavallapanul Talvise laudaspidamise puhul võivad lambad pääseda laudast vabalt jalutusalale, kus toimub ka lammaste söötmine
LAMBAKASVATUS Lammaste lihajõudlus ja selle hindamine Lambaliha võib eristada loomade vanus järgi, kusjuures lambaliha on lammastelt saadud liha üldmõiste. Täpsem määratlus on talleliha (alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisest saadud liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha (uted, jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1
1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Villa hind on jäänud samale tasemele ning pidevalt on probleemiks olnud toodetud villa realiseerimise võimalused. Suurenenud on huvi tõuloomade ostu vastu ning hetkel ei jätku uttesid
LOOMAKASVATUS Lambakasvatus 1) Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis (lammaste arvukus, karjade suurus, lambakasvatuse suunad). Aasta Lammaste arv (tuh) 1992 123,1 2000 29 2010 78,6 Viimastel aastatel on probleemiks tõusnud lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Aastal 2010 moodustasid sellised karjad 59% lammaste üldarvust. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres, kus OÜ Kopra Karjamõisa kuuluvas mahefarmis peetakse 2300-2400 põhikarja utte. 2010 Lammaste arv kokku 87140 Karjas 1-2 lammast 0,3% Karjas 3-9 lammast 3,2% Karjas 10-19 lammast 7,3%
LOOMAKASVATUS Lambakasvatus Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast.
Lammas (tõud) Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm
Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4
Lambakasvatus Eestis Arvukus, saaduste tootmine Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1). Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu
piima jahuti-säilitisse. Torusselüpsiseadmete põhilised koostisosad on vaakumseade, lüpsimasinad, piimaliin ja puhastusseade. Lüpsimasinates on võrreldes ämbrisselüpsiga rohkem automatikaelemente. Lehmade lüpsmine võib lüpsirobotiga laudas toimuda looma vaba tahte alusel või sunduslikult. Viimasel juhul pääsevad lehmad sööma ainult läbides lüpsiroboti koosseisu kuuluva automaatvärava. Üldjuhul peetakse lehmi lüpsirobotiga laudas aastaringselt sees. Automaatseid lüpsisüsteeme toodetakse ühe- ja mitmekohalistena. Mitmekohalistel on üks robot tavaliselt kolme või nelja lüpsilatri kohta, kusjuures loomade udarate pesuks on spetsiaalne pesuboks. Ühekohalise robotlüpsiplatsi kohta arvestatakse kuni 60 lüpsilehma (koos kinnislehmadega ca 70). Nelja lüpsikohaga robotlüpsiplatsi kohta arvestatakse ca 160 lehma. Piima jahutamiseks paigutatakse automaatse lüpsiseadmega laudas enne põhijahutit eeljahuti
kohti on ka Kesk-Euroopa. Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna-Euroopa rahvastele. Koduveis kodustati 7000 ekr Põhja-Kreekas ja Anatoolias. 2. Veisekasvatuse areng maailmas (alljärgnevad on 2012 loengu andmed) Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias. · Veiste arv maailmas on üle 1,4 mld, millega ületab 10-kordselt hobuste ja eeslite arvu ja sigade arvu 2 korda. · Ainult lammaste arv on sarnane. · Loomade arv · Esmane toodang · Lõpptoodang · Piima kogutoodang maailmas aastal 2010 oli 83,2 %. · Euroopas 34,5% kogu maailma veisepiima toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima. · Veiseliha kogutoodang maailmas 2010 aastal oli 21,2 %. · Lõuna-Ameerikas 24,1% kogu maailma veiseliha toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 9,2 kg veiseliha. (vanad andmed) Maailmas on üle miljardi veise
Suuruselt keskmised. Värvuselt põhiliselt mustad, vähesel määral ka punaseid, kollakashalle ja pruune. Hiljem ilmus Uus-Meremaale eksporditud loomadel kere ümber lai valge triip, arvatavasti ristamisel geneetilise mutatsiooni tulemusena. Esimene tõuraamat ilmus 1877. aastal, valge triibuga loomadel 1921. aastal. Loomadel on aluskarv tihe. Pealiskarv pikk. Loomad külmakartmatud. Pikaealised. Lehmadel palju piima. Iseloomult vaiksed ja kuulekad. Tõelised karjaloomad. Võivad olla aastaringselt karjamaal. Sobivad ristamiseks. Liha kvaliteetne. Marmorjas. Õrn. Mahlane. Eestisse osteti esmakordselt 2006. aastal Lihatõugu veiste erinevused piimaveistest *Lihaveistel on kõrge karjainstinkt (elavad karjana, kus on nn tööjaotus); Loomad on sõbralikud, kuigi vahel tõrjuvad võõraid inimesi; Puudub lehmade lüpsmise vajadus, sest kogu piima tarbib vasikas (6...8 kuud); Ristandeid tuleb teinekord peale poegimist lüpsta, sest annavad enam piima. Vasikad kasvavad kiiremini
a. Paljundamine: Karpkala kudemine üle 20 kraadise vee juures, loote kiire areng, lühike inkubeerimiseaeg (4päeva), vajab hormonaalset stimulatsiooni, suur viljakus, peen mari, kleepuv mari. Vikerforell kudemine 10 kraadise vee juures, aeglane loote areng, pikk inkubeerimisaeg (üle kuu aja), mari hõlpsalt lüpstav, väike viljakus, suureteraline mari, mari ei ole kleepuv. b. Söötmine: Karpkala taimse valgu osatähtsus suur, söödetakse teraviljaga, kasutab tiigi looduslikku söödabaasi, söödakoefitsent 3-4. Vikerforell loomse valgu vajadus suur, vajalik punase pigmendi lisamine, sööda energiasisaldus kõrge, söödetakse ainult kuivsöödaga, loodusest lisa ei saa, söödakoefitsent ligikaudu 1. c. Pidamine: Karpkala võimalik nii ekstensiivne kui intensiivne. Vikerforell ainult intensiivne
annaabi.ee 
