Tõeline lahus- lahus, milles lahustunud aine on ühtlaselt jaotunud ioonide, molek ulide või aatomitena,(10-7 ei ole nähtavad) ei kihistu, läbiva valguskiirte kimbu nähtavus ei ole näha, välimus- läbipaistev. Segusid milles üks aine on jaoutunud teises suhteliselt ühtlaselt, kuid jaotunud aine osakesed on palju suuremad kui lahustes, nimetatakse pihussüsteemideks, ehk pihusteks. Need koosnevad analoogiliselt pihustuskeskkonnast ja pihustunud ainest Kolloidlahus- kui pihustatud aine osakesed koosnevad sadadest või tuhandetest ioonidest või molekulidest, ning mõõtmed on vahemikus 10-7 kuni 10-5 cm siis on tegemist kolloidlahusega. Palja silmaga aine osakesi ei näe.filtrimisel ei saa kolloidlahusest eraldada pihustunud ainet.nähtavad ultramikroskoobiga, läbiva valguskiirte kimbunähtavus on nähtav Lahus on ühtlane segu, mis kooosneb lahustist ja selles ühtlaselt jaotunud ühest või mitmest lahustunud ainest. Suspensioon pihussüsteem, mi...
korral arvutatakse dissotsiatsiooniastmed ja –konstant, tugeva elektrolüüdi lahuse puhul leitakse katseandmete alusel ekvivalentjuhtivus lõpmatul lahjendusel. Aparatuur Vahelduvvoolusild P-38, juhtivusnõu, vesitermostaat, 100-ml mahuga mõõtekolvid, pipetid. Töö käik Töös kasutatakse juhtivusnõusse valatud elektrolüüdilahuse takistuse mõõtmiseks vaheluvvoolusilda P-38. Juhtivusnõu loputada paar korda uuritava lahusega ning seejärel pipeteerida vastavalt nõu mahule selline hulk, et elektroodod oleksid 3-5 mm ulatuses lahusega kaetud. Kõikide mõõtmiste puhul peab vedeliku hulk olema ühesugune. Juhtivusnõu asetada vesitermostaati, mille temperatuuri hoida püsivana 25°C. Juhtivusnõud hoida 10-15 min termostaadis, seejärel ühedada elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõta lahusekihi takistus. Kui nõu on puhas, siis määratakse nõu konstant kindla kontsentratsiooniga (tavaliselt kasutatakse
praktikumi juhendaja korraldusele lahuse: 5ml 3n HCl + 3ml etüületanaati + 2 ml etanooli Sulgesin kolvi kiiresti ning jätsin kaheks nädalaks seisma. Iga reagendi hulga määrasin kaalumise teel. Võtsin hulgad, mida kasutati lahuste valmistamisel ja lasin pipeti tühjaks voolata otse kaaluklaasi. Katalüsaatori (HCl) hulga uuritavates lahustes määrasin 5ml 3n HCl lahuse tiitrimise teel 0,5n NaOH lahusega fenoolftaleiini (ff) juuresolekul. HCl lahuse massi määrasin kaalumise teel. Kuna reaktsiooni tasakaal nihkub aeglaselt, on tasakaalu kontsentratsioonid määratavad tiitrimise teel. Pärast lahuse seismist tiitrisin kolvi sisu (otse kolbi) 0,5n NaOH lahusega ff juuresolekul. Katseandmed 5 ml 3n HCl + 4 ml etüületanaati + 1 ml etaanhapet (segu 6) Katseandmete töötlus HCl-ga sisse viidud vee hulga leidmine: 1)Tiitrimiseks kulunud NaOH moolide hulga leidmine (Antud juhul NaOH normaalne
viimase tilga lisamisel. Seda korrati kuni saadi vähemalt 3 0,1-0,15 ml erinevusega tulemust. HCO3- kontsentratsioon määrati valemiga Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine tiitrimisega Koonilisse kolbi pipeteeriti 100 ml vett, lisati 5 ml puhverlahust ning ~0,1 g indikaatorit ET-00, saadi lilla lahus. Bürett täideti 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitriti, kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima lahuse sinine värvus. Seda korrati, kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B koguste erinevus ei ole suurem kui 0,1-0,15 ml Vee üldkaredus määrati valemiga Katlakivi moodustumise uurimine 1. Kõigepealt pipeteeriti kahte koonilisse kolbi 100 ml vett ning kuumutati keemiseni. Ühes kolvis määrati HCO3- ioonide sisaldus, teises Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisaldus. 2
mõõtesilindriga vajalik kogus kontsentreeritud soolhapet. Kolb sulgeda korgiga (happe aurud) ja lahus segada tõmbe all ringikujuliste liigutustega. (Happe mõõtmisel kasutada katiseprille) Teha saadud soolhappelahusest viiekordne (5x) lahjendus. Selleks pipeteerida destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust, lisada vett kriipsuni, sulgeda korgiga ning loksutada intensiivselt. Pipetid ja bürett peavad olema eelnevalt loputatud töölahusega lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. Seega 20 ml pipett tõmbe all valmistatud HCl lahusega, bürett NaOH lahusega. See on vajalik selleks, et vee- või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse piisad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 10 ml 5x lahjendusega HCl lahust (pidades
• Mis on fiksanaal? - Fiksanaal on kinnistes ampullides, kus on kindel reaktiivikogus, mis on vajalik teatud koguses teatud normaalsusega lahuse saamiseks • Mis on mõõtlahus? - lahus, mille konsentratsioon on teada • Mis on indikaatori pöördeala? - Indikaator muudab oma värvi teatud pH piirkonnas • Mispärast annavad ff ja mo KOH lahuse tiitrimisel soolhappega erinevaid tulemusi? - sest on erinev pH • Miks tuleb märga büretti ja pipetti loputada selle lahusega millega need täidetakse? - Et nendel ei ole teised lahused • Kas tohib tiitritava lahusega loputada kolbi, milles hakatakse tiitrima? Miks? Ei tohi, sest pärast tuleb uuritava lahuse suurem konsentratsioon. • Miks pole KMnO mõõtlahuse valmistamiseks otstarbekas võtta selle aine täpset kaalutist? Ta 4 kiiresti oksüdeerub õhu käes • kuidas toimub a) oksüdeerijate b) redutseerijate jodomeetriline määtamine? Oksüdeerumine
Aparatuur. Töös kasutatakse juhtivusnõusse valatud elektrolüüdilahuse takistuse mõõtmiseks vahelduvvoolusild Töökäik. Juhtivusnõudel on jäigalt kinnitatud plaatinaelektroodid, mille pinna omadustest sõltub mõõtmise täpsu Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimulli (mitte varem kui 10 - 15 minuti pärast), ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi 1) sild ühendatakse vooluvõrku; 2) toitelüliti lülitatakse asendisse ~, seejuures süttib punane lamp;
SKEEM Tööülesanne: Töös määratakse elektrolüüdi vesilahuste eri- ja ekvivalentjuhtivus real kontsentratsioonidel, milleks mõõdetakse juhtivusnõus elektroodide vahel paikneva lahusekihi takistust. Mõõtmisel kasutatavate elektroodide konstant määratakse kindla kontsentratsiooniga teadaoleva eritakistusega KCl lahuse abil. Nõrga elektrolüüdi korral arvutatakse dissotsiatsiooniastmed ja -konstant. Töö käik: Esiteks loputasin elektroodi KCl lahusega ning seejärel täitsin nõu nii, et elektrood oleks lahuses. Asetasin elektroodi termostaati 25°C juurde ning märkisin üles vahelduvvoolusilla näidu. Seejärel täitsin nõu uuesti KCl lahusega ning märkisin üles teise näidu. Valmistasin 0,4000n HCOOH-st kolm eri kontsentratsioonidega lahust: 0,1 n (selleks panin 50ml kolbi 12,5 ml lahust ning täitsin dest veega kriipsuni), 0,05n (6,25 ml lahust, dest veega 50 ml kriipsuni), ning 0,025n (3,125ml lahust, dest veega 50 ml kriipsuni).
Jüriado Happelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisel põhineb selle happe ja leelise vahelisel neutralisatsioonireaktsioonil. Kindlale kogusele happe-lahusele lisatakse kindla kontsentratsiooniga leeliselahust seni, kuni hape on täielikult ära reageerinud. Sel juhul on happe kindlale hulgale lisatud temale reaktsiooni järgi vastav kogus leelist. See tehakse kindlaks värvusindikaatorite abil. HCl-lahuse kontsentratsiooni määramisel NaOH-lahusega toimub reaktsioon HCl+ 2NaOH → NaCl + 2H2O. Reaktsioonivõrrandist on näha, et n(HCl) = 2n(NaOH) Seega V(HCl) * c (HCl) = 2 V(NaOH) * c (NaOH) . HCl lahuse valmistamine: Vaja on 10 cm² 0,155M HCl lahust Meile antud lahuse tihedus on 1,032g/cm³ Tihedused(g/cm³) 6% - 1,028 8% - 1,038 x - 1,032 Tiheduste vahele 0,01 g/cm³ vastab protsendi erinevus 2%. Antud tiheduse erinevus lähimast tabelisuurusest: 1,038-1,032= 0,006
elektrolüütiliselt sadestatud plaatinamustaga. Mõõtmise järel hoitakse elektroode destilleeritud vees. Kui elektroodid on seisnud kuivalt, on raske kõrvaldada nende pinnalt elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri
kromogeenmust ET-00. Tiitrimine: 3. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine Loputasin pipetti (100 cm³) kaks korda uuritava veega. Uuritavaks veeks oli OÜ Saare Foods- i toode nimega Saaremaa Vesi. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Seejärel pipeteerisin koonlise kolbi 100 cm³ uuritavat vett. Lisasin kolm tilka indikaatorit (mp). Lahus muutus kollakaks. Seadsin büreti töökorda ja täitsin 0,1 M soolhappe lahusega mahuskaala nullini. Tiitrisin uuritavat vett 0,1 M soolhappe lahusega, vahepeal lahust segades, et lahuse pH tase oleks ühtne. Tiitrisin kuni lahuse värvus jäi ka peale segamist punakas. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm³. Loputasin koonilist kolbi destilleeritud veega ja kordasin katset kaks korda. B Üldkareduse määramine Loputasin koonlist kolbi destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett
1) Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valada seda büretti. Jälgida, et büreti väljalaskeava juures ei oleks õhumulle. Bürett valada täis kuni mahuskaala 0-märgini. Lahuse nivoo määramisel olgu silma optiline telg ühes tasapinnas meniski alumise osaga. Meniski alumine osa peab olema skaala 0-märgiga kohakuti. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. See on vajalik selleks, et vee või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse tilgad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. 2) Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisada 2 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). 3) Järgnevalt tilgutada büretist (büreti allosas kummitorus asuvale klaaskuulikesele
eritakistusega KCl lahuse abil. Katsetulemuste töötlus toimub kahes variandis: nõrga elektrolüüdi korral arvutatakse dissotsiatsiooniastmed ja konstant, tugeva elektrolüüdi lahuse puhul leitakse katseandmete alusel ekvivalentjuhtivus lõpmatul lahjendusel. Töö käik Töös kasutatakse juhtivusnõusse valatud elektrolüüdilahuse takistuse mõõtmiseks vaheluvvoolusilda P-38. Juhtivusnõu loputada paar korda uuritava lahusega ning seejärel pipeteerida vastavalt nõu mahule selline hulk, et elektroodod oleksid 3-5 mm ulatuses lahusega kaetud. Kõikide mõõtmiste puhul peab vedeliku hulk olema ühesugune. Juhtivusnõu asetada vesitermostaati, mille temperatuuri hoida püsivana 25°C. Juhtivusnõud hoida 10-15 min termostaadis, seejärel ühedada elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõta lahusekihi takistus. Samal viisil määrata ka lahjenduste takistused. Katsete lõpetamisel tuleb elektroodid jätta
Ba2+, Sr2+ ja Ca2+- ioonide eraldamine V rühma katioonidest põhineb nende ioonide rasklahustuvate karbonaatide BaCO3, SrCO3 ja CaCO3 moodustamisel (NH4)2CO3 toimel. Rühmareaktiiviks on ammooniumkarbonaat (NH4)2CO3, mis hürdolüüsub vesilahuses peaaegu täielikult: NH4+ + H2O NH3 H2O + H+ CO32- + H2O HCO3- + OH- (NH4)2CO3 + H2O NH4HCO3 + NH3H2O Rühmareaktiivi saamine: NH4HCO3 + NH4OH (NH4)2CO3 (NH4)2CO2 + H2O (NH4)2CO3 IV rühma katioonide Ba2+, Sr2+ ja Ca2+ sadestamine toimub (NH4)2CO3 lahusega ammoniaakhüdraadi ja ammooniumkloriid juuresolekul soojendamisega. P4.2 Analüüsi käik IV rühma katioonide (Ba2+ ja Ca2+) sadestamine Kuna lahusest puudusid eelmiste rühmade katioonid, siis lisasin 5 tilgale alglahusele 5 tilka NH4Cl lahust, leelistasin 2M NH3H2O lahusega, kuni ammoniaagi lõhn jäi peale loksutamist püsima. Lisasin 4 tilka (NH4)2CO3 lahust ja soojendasin veevannis 80 oC juures 3 minutit. Tsentrifuugisin tekkinud valge BaCO3 ja CaCO3 sademe ja kontrollisin sadestumise
1. Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valada seda burette. Jälgida, et büreti väljalaskeava juures ei oleks õhumulle. Bürett valada täis kuni mahuskaala 0-märgini. Lahuse nivoo määramisel olgu silma optiline telg ühes tasapinnas meniski alumise osaga. Meniski alumine osa peab olema skaala 0-märgiga kohakuti NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. See on vajalik selleks, et vee või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse tilgad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. 2. Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisada 2-4 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). 3. Järgnevalt tilgutada büretist (büreti allosas kummitorus asuvale klaaskuulikesele
MÄÄRAMINE Skeem: ei ole Töö ülesanne ja töövahendid Töös määratakse tasakaalukonstant lahuses toimuvale reaktsioonile CH3COOH + C2H5OH ↔ CH3COOC2H5 + H20. Bürett, pipetid, 100 või 250-ml mahuga lihvitud klaaskorgiga suletav kolb, kaaluklaas. Töö käik e Panin kaaluklaasi sisse 5 ml 3N HCl lahust, seejäärel 4 ml etüülatsetaadi ja 1 ml vett. Kaalusin enne iga aine juurde lisamist. Tiitrisin 0,506 M NaOH lahusega, et pärast määrata vee sisaldust HCl lahuses. Pärast seda valmistasin sama lahuse kahes koonilises seisukolvis ja jätsin seisma av kolb, järgmise nädalani. Järgmisel nädalal tiitrisin neid sama NaOH lahusega. ülatsetaadi ja 1 ml ust HCl lahuses. vis ja jätsin seisma lahusega. 1. Kadsin üle praktilised andmed. Arvutasin H2O massi HCl lahuses. Uuritud segu 5 ml 3N HCl + 4 ml etüülatsetaat + 1 ml vett 3N HCl lahus
· Puhverlahus (NH4Cl + NH3H2O) · Indikaatorid metüülpunane (mp) ja metüüloranz (mo) · Kromogeenmust ET-00 · 10% BaCl2 lahus · ~0.5M HCl lahus Töö käik HCO3- - iooni sisalduse (KK) määramine 1. Lopudata 100ml pipett 2-3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destileeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100ml uuritavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett 0.025M HCl lahusega. 3. Tiitrida 0.025M HCl lahust koonilisse kolbi ja seda ringjate liigutustega. Lõpetada, kui viimase tilga lisamisel lahuse värv jääb püsima. 4. Korrata vähemalt kolm korda ja jälgida, et kulunud HCl-i ruumalade erinevus ei ületaks 0.05ml. Katse Tiitrimiseks kulunud 0.025M HCl 1 11,25ml 2 11,20ml
elektrolüütiliselt sadestatud plaatinamustaga. Mõõtmise järel hoitakse elektroode destilleeritud vees. Kui elektroodid on seisnud kuivalt, on raske kõrvaldada nende pinnalt elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri
valatud elektrolüüdilahuse takistuse mõõtmiseks vahelduvvoolusilda P-38. Variant 1: mõõtmine juhtivusmõõtja MC226 abil Lahuste kontsentratsiooni määrab praktikumi juhendaja. Lahused valmistataks laboratooriumis olevast tiitritud lahusest selle kvantitatiivsel ja järkjärgulisel la (bidestilleeritud veega). Lahuseid tuleb valmistada hoolikalt, vastasel korral läheb katseviga suureks. Katseklaas koos mõõteelektroodiga loputatakse paar korda uuritava lahusega j vastavalt katseklaasi mahule selline lahuse hulk, et mõõteelektroodi ava oleks Soovitav on alustada mõõtmisi kõige väiksema kontsentratsiooniga lahusest. Katseklaasi täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks ve gaasimullide eraldumist asetatakse katseklaas koos mõõteelektroodiga vesiter hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja po lahus on saavutanud termostaadi temperatuuri (mitte varem kui 10 - 15 minut
H3PO4 H+ + H2PO4- Kh,1= 7,5 10-3 H2PO4- H+ + HPO42- Kh,2= 6,2 10-8 HPO42- H+ + PO43- Kh,3= 2,2 10-12 Kuna Kh,1 << kui Kh,2, Kh,2, siis võime põhimõtteliselt lahuse ligikaudse kontsentratsiooni määrata lahuse pH järgi. Samas põhjustab siin väike muutus pH näidus suure vea kontsentratsioonis. Seetõttu on usaldusväärsem arvutada fosforhappe kontsentratsioon kasutades tiitrimist. Tiitrimisel KOH lahusega peaks teoreetiliselt tiitrimiskõveral olema kolm potentsiaalihüpet vastavalt igale dissotsiatsiooniastmele. Kuna tiitrimisel esineb tugev lahjenemine ja kolmas dissotsiatsiooniaste on väga väike, siis tavaliselt esineb kõveral vaid kaks hüpet. Praktikas kasutatakse tiitrimist esimese lõpp-punkti määramisega H3PO4 + KOH = KH2PO4 + H2O Töö käik. Määratakse kontsentreeritud fosforhappe kontsentratsioon. Selleks tuleb lahjendada fosforhapet 100 korda
(NH4)2CO3 toimel sadestuvad liigaluselises keskkonnas ka Mg2+ -ioonid valge aluselise magneesiumhüdroksiidkarbonaadina: 2Mg2+ + CO32 + 2OH Mg2(OH)2CO3 Et seda vältida, tuleb lahusele enne sadestamist lisada NH4Cl lahust, mis vähendab lahuse pH vajaliku väärtuseni pH~9, mille juures ei sadene Mg2+-ioonid magneesiumhüdroksiidkarbonaadina. Seega toimub IV rühma katioonide Ba2+, Sr2+ ja Ca2+ sadestamine (NH4)2CO3 lahusega ammoniaakhüdraadi ja ammooniumkloriidi juuresolekul soojendamisega. P4.2 Analüüsi käik Käesolevas töös võivad katioonidena sisalduda IV rühma katioonidest Ba2+ ja Ca2+ ning V rühma katioonidest Mg2+ ja NH4+- ioonid. Kuna analüüsi käigus lisatakse analüüsitavale lahusele ammooniumisoolasid, siis tõestatakse NH4+-ioonid alati alglahusest. NH4+- ioonide tõestamine Ühele tilgale alglahusele lisatakse 1...2 tilka Nessleri reaktiivi. NH4+ -ioonide
väikese mõõtesilindrigga vajalik kogus kontsentreeritud väävelhapet. Kolb sulgeda ja lahus segada ringikujuliste liigutustega. Tõmbe all soolhapet mõõtes ja valades kanda kaitseprille! Teha saadus soolhappelahusest viiekordne (5x) lahjendus. Selleks pipeteeritda destilleeritud veega koputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust, lisada vett kriipsuni, sulgeda korgiga ning lokustada intesiivselt. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. Seega 20 ml pipett tõmbe all valmistatud HCl lahusega, nürett NaOH lahusega. See in vajalik selleks, et vee- või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse piisad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 10 ml 5x lahjenudsega HCl lahust (NB! Ära unusta pipetti selle lahusega loputamist
Mõõtmise järel hoitakse elektroode destilleeritud vees. Kui elektroodid on seisnud kuivalt, on raske kõrvaldada nende pinnalt elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Joon. Näited juhtivusnõudest Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri
1) Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valada seda büretti. Jälgida, et büreti väljalaskeava juures ei oleks õhumulle. Bürett valada täis kuni mahuskaala 0-märgini. Lahuse nivoo määramisel olgu silma optiline telg ühes tasapinnas meniski alumise osaga. Meniski alumine osa peab olema skaala 0-märgiga kohakuti. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. See on vajalik selleks, et vee või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse tilgad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. 2) Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisada 2 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). 3) Järgnevalt tilgutada büretist (büreti allosas kummitorus asuvale
lisatakse tõmbe all väiksese mõõtesilindriga vajalik kogus kontsentreeritud soolhapet. Kolb suletakse korgiga ja lahus segatakse tõmbe all ringikujuliste liigutustega. Saadud soolhappelahusest teha viiekordne lahjendus, milleks pipeteeritakse destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust, vett lisatakse kriipsuni, suletakse korgiga ning loksutatakse intensiivselt. Pipetid ja bürett loputatakse eelnevalt töölahusega pipett HCl lahusega ja bürett NaOH lahusega, et vee- või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse piisad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määratakse tiitrimisega. Destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi pipeteeeritakse 100ml 5x lahjendusega HCl lahust ja lisatakse 2-3 tilka fenoolftaleiinilahust. Bürett täidetakse nullini täpse kontsentratsiooniga NaOH lahusega ja tiitritakse, kuni roosa värvus jääb püsima
indikaatorid fenoolftaleiin ja metüülpunane. Katseseadmed: koonilised kolvid (250 cm 3), 2 büretti (25 cm3) , pipett (10 cm3). 3. Töö lühikirjeldus I KATSE Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtsime kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valasime selle büretti, jälgides, et väljalasekava juures ei oleks õhumulle.Seejärel valasime büreti täis kuni mahuskaala 0-märgini. Pipetid ja büreti loputasime eelnevalt lahusega, mida hakkasime pipeteerima või büretist lisama, et lahuse kontsentratsioon ei muutuks. Pipetile panime otsa pipetipumba ja mõõtsime selle abil puhtasse koonilisse kolbi 10 cm 3 hapet ja lisasime 3 tilka fenoolftaleiini. Siis tilgutasime büretist leelise lahust happesse, kuni lahuse värvus muutus ühe tilga lisamisel punaseks (neutraliseerus). Lugesime büretis oleva leelise nivoo asukoha ning leidsime happe neutraliseerimiseks kulunud leelise mahu cm 3- tes
Hakkan vaikselt lisama NaOH-d kolbi nii kaua kuni segu muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks, sel juhul on hape neutraliseeritud. Loen büretilt palju leelist lisasin. Puhastan kolvi destileeritud veega. Kordan kastset nii kaua kuni tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse vahe ei ületa 0,1 cm3 ( vähemalt 3 korda). Saadud tulemusest võtan aritmeetilise keskmise ja arvutan välja happe molaarsuse. B) Kontroll-lahuse kontsendratsioon on leelis (NaOH). Pipeti loputan läbi leelise lahusega ja täidan pipeti 10 cm3 kontroll-lahusega ja tühjendan selle puhtasse kolbi. Lisan kolbi metüülpunast mis muudab lahuse kollaseks. Täidan HCl-le mõeldud püreti HCl-iga 0-jooneni. Hakkan vaikselt püretist lisama HCl-i kolvis olevasse lahusesse. Lisan hapet nii kaua kuni kollane lahus muutub ühe tilga lisamisel punaseks. Kordan katset kolm korda. Saadud tulemusest leian artmeetilise keskmise. Arvutan lahuse molaarse kontsendratsiooni ja leian mõõtekolvis oleva lahustunud NaOH massi. 4
c) Kaalanalüüs 2. Kontsentreeritud lämmasikhappe lahus on 69,0 massi%-line ja selle tihendus on 1,41 g/ml. Kui palju seda lahust tuleb võtta, et valmistada 10 milliliitrises mõõtkolvis 3M HNO3 lahus? Aatommassid: H 1,01; O 16,00; N 14,00 (20p) 3. 30 l NaOH vesilahus on molaarsusega 2M. Kui viia selle lahuse ruumala 100 mikroliitrini lisades vett, siis milline on saadud lahuse molaarsus? (20p) 4. 50 ml 0,2M NaOH lahust tiitriti 0,25M HCl lahusega. Leidke: a) Ekvivalentpunkti saavutamiseks kulunud HCl lahuse maht b) Lahuse pH kui on lisatud 50 ml HCl lahust, aktiivsusi mitte arvestades. (20p) 5. 50 ml 0,100M aniliini lahust tiitritakse 0,080M HCl lahusega. Leidke: a) Aniliinium iooni molaarsus ekvivalentpunktis b) pH ekvivalentpunktis. (20p) 6. 500 ml äädikhappe puhvrile, mille pH on 4,8 lisati 500 ml vett. Leidke tekkinud lahuse pH. (5p)
See on väga tundlik reaktsioon. Nessleri reaktiiv on kompleksühendi K2[HgI4] ja leelise KOH segu, mis ammooniumioonidega reageerib järgmise võrrandi kohaselt NH4+ + 2[HgI4 ]2 + 4OH [NH2Hg2O] I + 7 I + 3H2O Tekkis oranzikas NH2+ sade, mis hiljem värvus punakaspruuniks. IV rühma katioonide (Ba2+ ja Ca2+) sadestamine Kui eelmiste rühmade katioonid analüüsitavas lahuses puuduvad, siis lisatakse 4...5 tilgale alglahusele 4...5 tilka NH4Cl lahust, leelistatakse NH3 · H2O lahusega kuni ammoniaagi lõhn jääb peale loksutamist püsima, lisatakse 3...4 tilka (NH4)CO3 lahust ja soojendatakse vesivannis 80°C juures 2...3 minutit. Tekkinud valge karbonaatide BaCO3 ja CaCO3 sade tsentrifuugitakse ja kontrollitakse sadestumise täielikkust. Tsentrifugaat jäetakse V rühma katioonide analüüsiks. Pestud karbonaatide sade lahustatakse äädikhappes ja saadud lahusest tõestatakse Ba2+ ja Ca2+ -ioonid. Ba2+ + (NH4)2CO3 BaCO3 + NH4+ Ca2+ + (NH4)2CO3 CaCO3 + NH4+
Mõõtmise järel hoitakse elektroode destilleeritud vees. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi need katse vältel teineteise suhtes nihkuda. Oluline on, et lahuse nivoo oleks 3 - 5 mm üle elektroodide. Kõikide määramiste puhul peab vedeliku hulk olema ühesugune. Märkus: Lahuseid tuleb valmistada ja elektroode loputada hoolikalt, vastasel korral läheb katseviga väga suureks. Seega tuleb juhtivusnõu alati loputada mitu korda lahusega, mida mõõtma hakatakse. Katsetes kasutatakse soovitavalt kahekordselt destilleeritud vett (erijuhtivus alla 5 · 10-4 S·m-1). Esimesena määratakse nõu konstant kindla kontsentratsiooniga (tavaliselt kasutatakse 0,02 M KCl) lahuse abil, mis on laboratooriumis valmistatud kahekordselt kristallitud ning temperatuuril 600°C kuumutatud KCl-st ning juhtivusveest. Nõu täidetakse pipetiga või fikseeritud kõrguseni ja mõõdetakse takistus. Katset korratakse uue KCl lahusega.
väikese mõõtesilindriga vajalik kogus kontsentreeritud soolhapet. Kolb sulgeda korgiga ja lahus segada tõmbe all ringikujuliste liigutustega. Tõmbe all soolhapet mõõtes ja valades kanda kaitseprille! Teha saadud soolhappelahusest viiekordne (5x) lahjendus. Selleks pipeteerida destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust, lisada vett kriipsuni, sulgeda korgiga ning loksutada intensiivselt. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. Seega 20 ml pipett tõmbe all valmistatud HCl lahusega, bürett NaOH lahusega. See on vajalik selleks, et vee- või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse piisad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. S o o l h a p p e l a h u s e k o n t s e n t r a t si o o n i m ä ä r a m i n e t i i t r i m i s e g a. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 10 ml 5x lahjendusega HCl
mõõtesilindriga vajalik kogus kontsentreeritud soolhapet. Kolb sulgeda korgiga ja lahus segada tõmbe all ringikujuliste liigutustega. Tõmbe all soolhapet mõõtes ja valades kanda kaitseprille! Teha saadud soolhappelahusest viiekordne (5x) lahjendus. Selleks pipeteerida destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust, lisada vett kriipsuni, sulgeda korgiga ning loksutada intensiivselt. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega – lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. Seega 20 ml pipett tõmbe all valmistatud HCl lahusega, bürett NaOH lahusega. See on vajalik selleks, et vee- või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse piisad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega. NaCl+NaOH→NaCl+H2O CM(NaOH)=0,1004 mol/l Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 10 ml 5x lahjendusega HCl lahust (NB
kaetud elektrolüütiliselt sadestatud plaatinamustaga. Mõõtmise järel hoitakse elektroode destilleeritud vees. Kui elektroodid on seisnud kuivalt, on raske kõrvaldada nende pinnalt elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus
Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi need katse vältel teineteise suhtes nihkuda. Oluline on, et lahuse nivoo oleks 3 - 5 mm üle elektroodide. Kõikide määramiste puhul peab vedeliku hulk olema ühesugune. Joonis. Näited juhtivusnõudest Märkus: Lahuseid tuleb valmistada ja elektroode loputada hoolikalt, vastasel korral läheb katseviga väga suureks. Seega tuleb juhtivusnõu alati loputada mitu korda lahusega, mida mõõtma hakatakse. Katsetes kasutatakse soovitavalt kahekordselt destilleeritud vett (erijuhtivus alla 5 · 10 -4 S·m-1). Esimesena määratakse nõu konstant kindla kontsentratsiooniga (tavaliselt kasutatakse 0,02 M KCl) lahuse abil, mis on laboratooriumis valmistatud kahekordselt kristallitud ning temperatuuril 600°C kuumutatud KCl-st ning juhtivusveest. Nõu täidetakse pipetiga või fikseeritud kõrguseni ja mõõdetakse takistus. Katset korratakse uue KCl lahusega.
Ekvivalentmass sõltub nii ainest kui konkreetsest reaktsioonist ja sisaldab sisuliselt moolvahekorrale vastavat informatsiooni. Kontsentratsiooni määramine tiitrimisega – tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse konts. lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse konts. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Nt soolhappe tiitrimisel täpse kontsentratratsiooniga NaOH lahusega toimub reaktsioon Vastavalt HCl ja NaOH moolsuhtele 1:1 saab soolhappe otsitava kontsentratsiooni leida Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit. Stöhhiomeetriline punkt – hetk, mil kogu soolhape on ära reageerinud ja indikaator muudab juba ühest liiaga lisatud NaOH tilgast tekkinud aluselises lahuses värvust. Eksperimentaalne töö 1 NaCl sisalduse määramine liiva ja soola segus Töö eesmärk: Lahuste valmistamine tahketest ainetest, kontsentratsiooni
2 dm mmol 2,36 dm 3 mmol KK : = 1,18 3 2 dm B Üldkareduse määramine. · Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100cm3 uuritavat vett. · Lisada 5cm3 puhverlahust (mõõta 25cm3-lise mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (0,1g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. · Seada töökorda bürett 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamiselt jääb püsima sinine värvus. · Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,10- 0,15cm3. Katse andmed. 1. Vtriloon-B = 8,29cm3 2. Vtriloon-B = 8,40cm3 Aritmeetiline keskmine: 8,29 + 8,40 = 8,345 2 Katse arvutus. 1. Paremini kokkulangevate tiitrimistulemuste keskmise põhjal arvutada üldkaredus järgmisest valemist:
· Uuritava kontsentratsiooniga HCl lahus; · Täpse kontsentratsiooniga NaOH lahus; · Indikaatorid fenoolftaleiin (ff); · Metüülpunane (mp). Töö käik. A. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega 1. Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valada seda büretti. Bürett valada täis kuni mahuskaala 0- märgini. 2. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. 3. Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm 3 hapet ja lisada 2-4 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). 4. Järgnevalt tilgutada büretist (büreti allosas kummitorus asuvale klaaskuulikesele surudes) leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värvus muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks. Sel juhul on hape neutraliseeritud.
Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Töövahendid: Koonilised kolvid (250 mL), mõõtkolb (100 mL), lehtrid, 2 büretti, pipetid (10 ja 20 mL). Kasutatud ained: tundmatu kontsentratsiooniga HCl ja NaOH lahused, täpse kontsentratsiooniga NaOH lahus, indikaatorid fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp). Töö käik • Soolhappe lahuse lahjendamine Tegin soolhappelahuse 5 kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin (pipetiga, mida olin eelnevalt lahusega kokku teinud, et lahuse konsentratsioon säiliks) 100 mL mõõtkolbi 20mL lahust, lisasin destilleeritud vett, kuni mõõtejooneni (ehk kuni mõõtekolbis oli 100mL täitunud). Mõõtekolbi sulgesin korgiga ning loksutasin, et aine seguneks destilleeritud veega. • Soolhappe lahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega 𝑚𝑜𝑙
lisatakse tõmbe all väiksese mõõtesilindriga vajalik kogus kontsentreeritud soolhapet. Kolb suletakse korgiga ja lahus segatakse tõmbe all ringikujuliste liigutustega. Saadud soolhappelahusest teha viiekordne lahjendus, milleks pipeteeritakse destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust, vett lisatakse kriipsuni, suletakse korgiga ning loksutatakse intensiivselt. Pipetid ja bürett loputatakse eelnevalt töölahusega – pipett HCl lahusega ja bürett NaOH lahusega, et vee- või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse piisad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määratakse tiitrimisega. Destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi pipeteeeritakse 100ml 5x lahjendusega HCl lahust ja lisatakse 2-3 tilka fenoolftaleiinilahust. Bürett täidetakse nullini täpse kontsentratsiooniga NaOH lahusega ja tiitritakse, kuni roosa värvus jääb püsima
takistust. Mõõtmisel kasutatavate elektroodide konstant määratakse kindla kontsentratsiooniga teadaoleva eritakistusega KCl lahuse abil. Katse käik Katses kasutatakse juhtivusnõusse valatud elektrolüüdilahuse takistuse mõõtmiseks vahelduvvoolusilda P-38. Enne katset loputatakse elektroode mõned korrad juhtivusmõõtmiseks kasutatava kahekordselt destilleeritud veega. Juhtivusnõu tuleb eelnevalt loputada paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse lahust nõusse nii et elektroodide otsad oleksid kaetud. Kõikide määramiste puhul peaks vedeliku hulk olema ühesugune. Juhtivusnõu asetatakse veritermostaati ja temperatuur hoitakse 25C juures. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri, ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi takistus. Tehakse 3 nõrga elektrolüüdi lahust (0,1927 m ja kaks lahjendust 1:2) ning katset korratakse
Mõõtmise järel hoitakse elektroode destilleeritud vees. Kui elektroodid on seisnud kuivalt, on raske kõrvaldada nende pinnalt elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Joon. Näited juhtivusnõudest Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri
elektrolüütiliselt sadestatud plaatinamustaga. Mõõtmise järel hoitakse elektroode destilleeritud vees. Kui elektroodid on seisnud kuivalt, on raske kõrvaldada nende pinnalt elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri
elektrolüütiliselt sadestatud plaatinamustaga. Mõõtmise järel hoitakse elektroode destilleeritud vees. Kui elektroodid on seisnud kuivalt, on raske kõrvaldada nende pinnalt elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri
2)Valmistasin propanooli kuue erineva kontsentratsiooniga vesilahust (50 ml ig 3)Pindpinevuse määramiseks tõmbasin uuritava vedeliku kummiballooni abil st oleks kõrgemal ülemisest märgist stalagmomeetri kaelal (joonisel märgistatud 4)Seejärel eemaldasin kummiballooni. 5)Lasin vedelikul tilkuda statiivi alla pandud keeduklaasi. 6)Loendasin vedeliku tilkade arvu vedeliku nivoo langemisel stalagmomeetri ü märgini B. 7)Katset kordasin esimesel korral destilleeritud veega ja seejärel iga lahusega lõpetades kõige kangemaga) vähemalt 2-3 korda. 4)Seejärel eemaldasin kummiballooni. 5)Lasin vedelikul tilkuda statiivi alla pandud keeduklaasi. 6)Loendasin vedeliku tilkade arvu vedeliku nivoo langemisel stalagmomeetri ü märgini B. 7)Katset kordasin esimesel korral destilleeritud veega ja seejärel iga lahusega lõpetades kõige kangemaga) vähemalt 2-3 korda. t lahuse kontsentratsioonist. Pindpinevuse isotermist ada molekuli pindala ja pikkus monomolekulaarses
Meie kordasime seda 5 korda. Saadud lahuse üldmaht oli 86 ml. 2. -karoteeni sisalduse kvantitatiivne määramine Töö käik: -karoteeni kvantitatiivseks määramiseks proovis mõõdetakase eelmises punktis saadud lahuse optiline tihedus spektrofotomeetril lainepikkusel 450 nm. Võrdluslahusena kasutasime n- heksaani ehk lahust, milles -karoteeni lahustasime. Täitsime 1 cm laiuse võrdlusküveti puhta n-heksaaniga ja 1 cm laiuse mõõteküveti eelmises punktis saadud lahusega ning asetasime mõlemad küvetid spektrofotomeetrisse. Täitsime küvetid pipeti abil. Kordasime protseduuri 3 korda. Saime kõigil kolmel korral absorpatsiooniks 0,218 ABS Lahendus: Taimse materjali kaalutis (g) : 1,99 g Lahuse üldmass (V) : 86 ml Lahuse absorpatsioon (A) : 0,218 ABS E-1% -karoteeni ekstinktsioon lainepikkusel 450nm ehk 2600 Ekstrahendi tihedus (d) : 0,6548 g/cm3 103 - tegur üleminekuks milligrammidele 3 Valem: AVd10 K=
punaseks. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4. Kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületanud 0,10...0,15 mL. B ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipteerisin destileeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100mL uuritavat vett, lisasin 5mL puhverlahust ning natukene indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. 2. Seadsin töökorda büretti 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni jäi püima sinine värvus. 3. Kordasin tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B ruumalade erinevus ei ületanud 0,1 mL. 2 C Katlakivi moodustumise uurimine 1. Pipteerisin 100mL uuritavat vett kahte koonilisse kolbi ja kuumutasin vett kuni keemiseni. Seejärel jahutasin kolbides oleva vee ja määrasin ühes kolvis ÜK ja teises KK. 2. Pipteerisin 100 mL uuritavat vett kolme kolbi
elektripliit Kasutatud ained: 1%-ne Na2S2O3 lahus, 1% H2SO4 lahus, destilleeritud vesi Katse 1. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad Meetod: Erinevate kontsentratsioonidega lähteainetega reaktsiooni kiiruse mõõtmine ja tulemuste võrlemine Metoodika: 8 katseklaasi jagada neljaks paariks. Ühes katseklaasis igast paaris on väävelhappe lahus, teises naatriumtiosulfaadilahus, mille kontsentaratsioon paariti erineb. Algul täita neli katseklaasi H2SO4 lahusega igasse katseklaasi 6 cm3. Erineva kontsentratsiooniga Na2S2O3 lahused valmistada järgmiselt: 1. Katseklaasi mõõta 6 cm3 Na2S2O3 lahust 2. Katseklaasi 4 cm3 Na2S2O3 ja 2 cm3 destilleeritud vett 3. Katseklaais 3 cm3 Na2S2O3 lahust ja 3 cm3 vett 4. Katseklaasi 2 cm3 Na2S2O3 ja 4 cm3 vett Katses mõõta aega lahuste kokkuvalamise momendist kuni hetkeni, mil lahus on muutunud häguseks. Selleks võtta esimene paar, valada lahused ühte katseklaasi kokku, sulgeda korgiga
· Loputada kolb dest. Veega ja korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 Katseandmed: Katse arvutused 1) Arvutada ioonide konsentratsioon 2) Karbonaatne karedus KK: B) Üldkareduse määramine · Pipeteerida koonilisse kolbi 100 uuritavat vett. Lisada 5puhverlahust ning indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks · Seada bürett 0,025 M triloon-B lahusega töökorda, tiitrida kuni jääb püsima sinine värvus · Korrata tiitrimist kuni mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 Katseandmed: Katse arvutused 1) Üldkaredus Järeldus tabeli alusel: mõõdukalt kare vesi C) Vee pehmendamine ja jääk-üldkareduse määramine · lasta uuritav lahus Na-kationiitfiltrist läbi ning koguda pehmendatud vesi keeduklaasi või koonilise kolbi
Mida suurem on gaasi rõhk, seda suurem on lahustuvus vees. Ja mida kõrgem on temperatuur, seda rohkem väheneb ta lahustuvus vees. Hästilahustuvad ained (2) HCl (keedusool), NaOH Praktiliselt lahustumatud ained (2) CaCO3, Al(OH)3 Lahustunud aine on aine mis on gaasilises,vedelas või tahkes olekus. Lahusti on aine milles lahustunud aine on ühtlaselt jaotunud. Aine lahustuvus väljendab aine sisaldust küllastunud lahuses. Kui ainet saab lahuses veel lahustada on tegemist küllastumata lahusega;kui lahustunud aine sisaldus lahuses on maksimaalne on tegemist küllastunud lahusega. Aine lahustuvus sõltub temperatuurist lahustuva aine iseloomust anuma suurusest lahusti kogusest lahustuva aine kogusest. Tahkete ainete lahustuvus vees temperatuuri tõstmisel enamasti kasvab.Gaaside lahustuvus vees temperatuuri tõstmisel kahaneb.Gaaside lahustuvus vees rõhu tõstmisel tõuseb. Miks kraanivee soojendamisel keeduklaasis tekivad anuma seintele gaasimullikesed?
reaktsiooni järk ning koostada graafikud. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Mõõteseadmed: termomeeter. Töövahendid: büretid, katseklaasid, kummikork, pesupudelid, keeduklaas, elektripliit. Kemikaalid: 1%-ne Na2S2O3 lahus, 1%-ne H2SO4 lahus. Kasutatud uurimis-ja analüüsimeetodid ning metoodikad Katses 1 jagasin 8 katseklaasi 4-ks paariks. Igast paarist täitsin ühe katseklaasi 6 cm 3 H2SO4 lahusega. Teise katseklaasi täitsin Na2S2O3 lahusega, mille kontsentratsioon igas paaris erines. Siis valasin esimese paari lahused kokku, sulgesin katseklaasi korgiga, segasin ning mõõtsin stopperiga aega lahuse häguseks muutumiseni, sama tegin ka ülejäänud paaridega. Katses 2 võtsin samuti 4 paari katseklaase. Igast paarist täitsin ühe katseklaasi 4 cm 3 HCl lahusega, teise 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Siis täitsin keeduklaasi poolenisti veega, asetasin vette kõik katseklaasid ning termomeetri ja tõstsin keeduklaasi elektripliidile
annaabi.ee 
