käteosavusele said merehädalised üksikul saarel päris hästi hakkama. Ta oli meestele juht ja liider. Gideon Spilett oli üsna pikka kasvu, 40 aastane ja ta kandis punakat põskhabet. Tal oli rahulik, terav ja kõike märkav pilk. Ta oli harjunud hetkega haarama kõike vaatevälja üksikasju, sest ta oli juba 10 aastat ,,New – York Heraldi’’reporter . Spilett oli tugeva kehaehitusega ja ta ei kohkunud millegi ees. Ka tema oli võtnud osa kõigist lahinguist nagu Cyrus Smithki. Pani oma märkmikusse reisi märkmeid kirja, tegi saarest kaardi. Nabuchodonose ehk Nab. Nab oli umbes 30 aastane, tugev, kiire, osav, tegus, rahuliku iseloomuga, vahest lihtsameelne, alati naeratav, teenistus valmis ning heasüdamlik. Nab oli Cyrus Smithi teener, kes oli talle elu lõpuni ustav. Nab oli inseneri maaomandil sündinud neeger. Peale orjuse kaotamist ei tahtnud ta oma peremehest lahkuda. Ta armastas oma Cyrust niivõrd, et oli valmis tema eest
üksikul saarel. Kolm kõrvaltegelast ja iseloomustus: Gidion Spilett oli pikka kasvu, 40 aastane, ta kandis punakavardjundiga põskhabet.Ta pilk oli rahulik, terav ja kõike märkav.Ta oli harjunud hetkega haarama kõike vaatevälja üksikasju.Spilett oli tugeva kehaehitusega. Ta oli juba 10 aastat ,,New York Heraldi''reporter, kes ei kohkunud millegi ees, kui oli vaja saada täpset informatsiooni. Ka tema oli võtnud osa kõigist lahinguist nagu Cyrus Smithki. Käsitsedes pliiatsit niisama osavalt kui sulge, saatis ta ajalehele mitte ainult reportaaze, vaid ka pilte. Mulle meeldis Gidion Spilett väga, kuna ta oli väga julge ja abivalmis. Nabuchodonose ehk Nab. Nab oli umbes 30 aastane, tugev, nobe, osav, andekas, rahuliku iseloomuga, vahest lihtsameelne, alati naeratav, teenintusvalmis ning heasüdamlik, Nab oli Cyrus Smithi teener, kes oli talle kõigest hingest ustav. See kartmatu mees oli inseneri maaomandil sündinud
Langes alamkapten Vreeman ja kaks õppursõdurit. Kaks ohvitseri ja kuus õppursõdurit said haavata. Peale lühikest puhkust saadeti rood uuesti rindele, kus nad vahetasid Pangevitsa juures välja soome Põhja Poegade pataljoni. Aprilli lõpul, kui vaenlane ähvardas vallutada Võru ja oli juba tunginud Võru raudteejaamani, saadeti 2. diviisi staabi komandandi rood koos Tartu koolipoiste reservrooduga uuesti rindele. Rood võttis osa raskeist lahinguist Kasaritsa piirkonnas, kus vaenlane tagasi löödi. Tartu Koolipoiste Pataljoni formeerimisega koondusid sinna ka Võru õppursõdurid, moodustades Võru õppurite roodu. Sügisel, kui algas koolitöö, viidi rood tagasi Võrru, et võimaldada õpilastel jätkata õppetööd. 5 Vabadussõjas langenud Vabadussõja võidu eest jätsid oma elu kümned Tallinna koolipoisid. 1927. aasta 13. novembriks,
Kuramaa kubermangust, sealsetele elanikele pandi kohustus tasuda 2 000 000 franki kontributsiooni. 7/19. juulil toimus vene vägede, mida juhatas Friedrich von Löwis of Menar ja Preisi vägede vaheline Iecava lahing (Gross-Eckau lahing) Bauska maakonnas asuva Iecava jõe ääres, 9/21. juulil ületasid Preisi väed Daugava jõe ning ähvardasid Liivimaa kubermangukeskust – Riia linna. Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Michael Andreas Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks 20. augustil jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi.
ettevalmistusi Eesti, Liivi ja Ingerimaa ründamiseks. Lootes seni käest libisenud alasid lõpuks vallutada, alustas tsaar 1656. aasta suve hakul sõda. Et oma tahtmist saavutada, juhtis ta Riia piiramist isiklikult. Suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. aasta sügisel. Venelaste kätte langesid ka Vastseliina ja Vasknarva linnus. Sõja ajal hävisid Võrumaal Kirumpää linnus ja selle juures olnud asula. Eesti pinnal toimunud lahinguist oli olulisim Valga lahing 8. juunil 1657. 1658. aasta lõpus sõlmiti Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu. Kui aga rootslased vabanesid teistest vaenlastest lõuna pool ja ähvardasid rünnata, ei jäänud Venemaal muud üle, kui sõlmida 1661. aastal Laiuse kihelkonnas Kärde mõisas lõplik rahu (Kärde rahu). Sellega tuli venelastel loobuda oma vallutustest Eesti ja Liivimaal ning taastada endised piirid. Rootsi oli saavutanud oma ajaloo suurima võimsuse.
ründamiseks. Lootes seni käest libisenud alasid lõpuks vallutada, alustas tsaar 1656. aasta suve hakul sõda. Et oma tahtmist saavutada, juhtis ta Riia piiramist isiklikult. Suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. aasta sügisel. Venelaste kätte langesid ka Vastseliina ja Vasknarva linnus. Sõja ajal hävisid Võrumaal Kirumpää linnus ja selle juures olnud asula. Eesti pinnal toimunud lahinguist oli olulisim Valga lahing 8. juunil 1657. 1658. aasta lõpus sõlmiti Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu. Kui aga rootslased vabanesid teistest vaenlastest lõuna pool ja ähvardasid rünnata, ei jäänud Venemaal muud üle, kui sõlmida 1661. aastal Laiuse kihelkonnas Kärde mõisas lõplik rahu (Kärde rahu). Sellega tuli venelastel loobuda oma vallutustest Eesti ja Liivimaal ning taastada endised piirid. Rootsi oli saavutanud oma ajaloo suurima võimsuse.
Vene vägede peajõud hõivasid juulis- augustis Dünaburgi ja Kokenhuseni, aga augusti lõpus hakkasid Liivimaa pealinna Riiat piirama; et oma tahtmist saavutada, juhtis Riia piiramist Vene tsaar Aleksei Mihhailovits isiklikult. Suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. aasta oktoobris, Vene vägede kätte langes ka Vastseliina linnus. Sõja ajal hävisid Võrumaal Kirumpää linnus ja selle juures olnud asula. Eesti pinnal toimunud lahinguist oli olulisim Valga lahing 8. juunil 1657. 8 Vene väed ei suutnud Riiat vallutada ja oktoobri lõpus lõpetati Riia piiramine tulemusteta, kuid sõjategevus jätkus veel Põhja-Eestis, 1658. aasta alguses hõivasid Vene väed Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet. 1658. aasta lõpus sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu.
naise. Menelaos otsustas Helena tagasi tuua ja kätte maksta solvamise eest. Tema poolt olid kõik Kreeka kuningad; nad otsustasid minna sõtta troojalaste vastu ja kogu sõjaväe ülemjuhiks sai Mükeene kuningas Agamemnon, Menelaose vend. Kümme aastat kestis see sõda; sellest võttis osa palju Kreeka kui ka Trooja kangelasi. Kuulsaimad kangelased olid kreeklaste poolel Peleuse poeg Achilleus ja troojalaste poolel Priamose poeg Hektor. Sõja algul, senikaua kui lahinguist võttis osa Achilleus, oli kreeklased troojalasist üle ja viimased ei söandanud oma linnuse müüride vahelt välja tulla. Aga kui Agamemnon haavas Achillust, võttes talt ära naisvangi, siis loobus Achilleus edasisest sõjast osavõtust. Troojalased muutusid südikamaks ja hakkasid kreeklasi võitma. Nad lähenesid juba kreeklaste laevadele ja ähvardasid need ära põletada, kuid Achilleus, vaatamata kõigile palvetele, haudus ikkagi veel viha Agamemnoni vastu ega tahtnud teda aidata
põgeneda Läände. Jaan Kruus sündis 27.veebruaril 1884 Läänemaal Sooniste vallas taluperemehe pojana. Andmed ta esialgsete koolituste kohta puuduvad. Aastail 1906-1909 teenis ta sudnaega Vene sõjaväes 189. Belgeraiski jalaväepolgus. Õppis seejärel Soome põllutöökoolis. I maailmasöjas alates mobiliseerti J. Kruus allohvitserina 3. Soome laskurpolku; selles väeosas võitles ta kuni sõja lõpuni austerlaste ja sakslaste vastu, võttes osa lahinguist Poolas ja Ida-Preisimaal. Allohvitserina sai ta vapruse eest Püha Georgi IV järgu medali, Püha Georgi IV, II, II ja I järgu sõduriristid ning Prantsuse Medaille Mimitaire'i. 1915.aasta aprillis ülendati J. Kruus vapruse eest lipnikuks, seejärel käis ta 22.korpuse ohvitserikursustel, millised lõpetas sama aasta 11.septembril. 1916.aastal määrati ta rooduülemaks, hiljem pataljoniülemaks kapteni auastmes. Ohvitserinagi teenis J. Kruus lisa oma autasudele- ta sai vapruse eest Püha
juunit 1812 ületas 640 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa-Venemaa piiri. Prantsusmaa lõi suure Euroopa armee Venemaa vastu, tahtes teda suurusega lüüa. 700 000 meest, mis oli tol ajal harukordne, see oligi Grande Armée. Napoleon lootis, et Venemaa tahab läbirääkimisi, kuid Venemaa saatis ka 450 000 meest vastu, kuid samas ei olnud seal eriti osavaid sõjardeid. Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks 20. augustil jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi.
mitu korda järjest läbi. Möödus veidi aega ja nende kangelaslike aastate ajajärk sai minu jaoks 5 kõige kallimaks. Nüüdsest unistasin ma kõige rohkem asjadest, mis olid seotud sõjaga ja sõduri- eluga. Kuid see sai ka muus mõttes minu jaoks eriti suure tähenduse. Esimest korda terendas mulle seni veel ebaselge mõte sellest, milline vahe on nende sakslaste vahel, kes osalesid neis lahinguis ja nende vahel, kes jäid neist lahinguist kõrvale. Miks siis, küsisin ma eneselt, ei võtnud Austria neist lahinguist osa, miks minu isa ja kõik ülejäänud jäid neist kõrvale? Kas me pole siis samuti sakslased nagu kõik ülejäänud, kas me siis ei kuulugi ühte rahvusse? See probleem hakkas esmakordselt uitama minu väikeses ajus. Vargse kadedusega kuulasin ma vastuseid minu ettevaatlikele küsimus- tele, kas siis mitte iga sakslane ei võiks omada õnne kuuluda Bismarcki impeeriumi juurde. Sellest ei suutnud ma aru saada.
annaabi.ee 
