KOLMAS VAATUS Jaaniõhtu metsa ääres lagendikul. Kui võimalik, siis näitelavale maha tehtud tuli. Eespool püsti pandud varras tõrvapütiga, mida näha ei ole. Nooremad poisid kannavad tule jaoks hagu kokku, vanemad poisid peavad tõrvatünni all nõu. Elav liikumine, kõnekõmin ja naer läbisegi, inimesi tuleb üha juurde. HAOKANDJAD (läbisegi). 1) Teeme ikka jaaniku, mis jaanik on! 2) Missugust enne ei ole olnud! 3) Mis üle kolme valla näha! JASS (ogar, alati teistel ees ja tikub rääkima). Täna teeme jaaniku jah! Mis üle kolme valla näha jah! I HAOKANDJA. Jass, kanna hagu! JASS. Mina toon hagu kah jah! (Ei lähe aga kuhugi. Naer. Eemalt kostab tulevate tüdrukute laul.) TÜDRUKUTE PARMAS (tulles, läbisegi). 1) Tere! 2) Tere, poisid! 3) Tere läbisegi puha! (Teretamine ja naljatamine.) LAPSED (kilgates laiali). Toome meie kuivi kadakaid! VANATÜDRUK EPP (tõrvatünni varrast katsudes). Kas see varras ka peab? POISID (naerdes läbisegi)
Mees, kes teadis ussisõnu – märkmed *minategelane = mt. = Leemet 1. - mets on vaikseks jäänud, vaevu kohtab kedagi, kui minna allikale vett tooma - minategelane oskab ussisõnu ehk loomadekeelt, uued loomad on kartlikud ja pelgavad teda tema oskuse pärast, eelistaksid põgeneda, kuid ussisõnad ei luba - mt. sisistas neid nimme korduvalt, et loomi enda juurde kutsuda ja nendega vanadele kommetele vastavalt rääkida, ussisõnu aga uued loomad ei teadnud ning see vihastas mt.-d nii, et ta sõnu veelgi tugevamini sisistas ja loomad pingest lõhki läksid, ta polnud oma teo üle uhke - ühel korral oli aga teisiti, kui allikalt tulles mt. põtra nägi ja teda ussisõnadega kutsus, reageeriski loom sellele ja tuli aupaklikult mt. juurde nagu vanadel headel aegadel, mil niiviisi perele toitu hangiti – kutsudes sõnadega looma alistunult enda juurde ja lõigates tal kõri läbi - mt.-le tundus naeruväärne, kuidas külainimesed jahti pidasid, vahel koguni päevi, kui oleks
muuks kui toiduks. Ta alustab meenutusi. Kõik algas Manivaldi matustest, kes oli sõjamees, kes näinud veel Põhja Konna. See on suur madu, nii suur nagu mets, ja oskab lennata. Ta hävitas maale tunginud vaenlasi. Nüüd aga magab ja teda ei suudeta äratada, sest pole enam 10 000 meest, kes teda korraga kutsuks. Manivald valvas mererannas ja tegi tuld, et kuulutada- Põhja Konnal on aeg ärgata! Manivald põletati hiies tuleriidal. Leemet kohtus Meemega, kes ilmus alati ootamatult välja ja oli rohu sees pikali, juues alati raudmeestelt ja munkadelt varastatud veini. Ta kingib Leemetile väga õhukese nahkkoti sees sõrmuse. Lõpus tuleb välja, et sõrmus on väärtusetu, aga nahk on pärit Põhja Konna seljast. Meeme ongi Põhja Konna valvur, aga see selgub alles viimases peatükis. 2.peatükk Lugu sellest, kuidas L sündis tegelikult külas, sest isa kolis sinna elama. Ta arvas, et inimene peab palehigis tööd tegema, leiba ja körti sööma
Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku! Elu tundus Tomile tühjana ja olemasolu lausa koormana. Ohates kastis ta pintsli värvi sisse ja tõmbas sellega ülemist lauda mööda; kordas seda operatsiooni; tõmbas veel korra; võrdles tühist 'lubjatud riba kaugeleulatuva lupjamata plangupinnaga ja istus löödult tünni otsa. Väravast tuli Jim, plekkämber käes, kareldes ja «Buffalo neiusid» lauldes. Linnakaevult vee toomine oli Tomi meelest alati vastik töö olnud, kuid nüüd ei tundunud see talle enam nii. Talle meenus, et kaevul oli ikka seltskonda. Valged, mulatid ja neegripoisid ning -tüdrukud ootasid seal alati järjekorda, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja. Ja tal tuli veel meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles: «Kuule, Jim
" "Tead ta pole küll meie sugulane ent on väga Michell Wolfwood'i moodi, aga minu teada tal pole ei tütart ega ka õde." "Okei, äkki oskad öelda kuidas see sattus mu fotode hulka." "Ei, kallis seda ma ei oska öelda. Kas sööd hommiku sööki ka?" "Ma ei taha. Mina pean minema." "Särgita või?" "Mul pole aega seda otsida.Tsau!" "Tsau, siis!' Juba oligi Ethan väljas ning kõndis kooli poole. Kooli aktusel oli oli igav nagu alati. Dire rääkis midagi kooli uuest häire signaalist ja varuväljapääsust. Kui direktoril sai kõik räägitud, luges ta ette millisesse klassiruumi milline klass peab klassijuhatajatundi minema. Noormehe kohale jõudmise ajaks oli ainult üks vaba pink. Ta kõndis rahulikult pingi poole, istus maha ning võttis välja oma märkmikku ja pastaka. Umbes viie minuti pärast astus klassi üks tütarlaps. Tal oli seljas must kleit, mis
Nägin unes, et olin veel pisike trull ja keksisin kodumäe nõlvakul, mu ümber lambad ja kadarik ning mänguks õhtuni aeg nii pikk. Oli kevad ja taevas nii sinine, all orus niit lillist kuldsilmine. Ei häirinud mõtteid päevade rutt, veel kastena kerge nii naer kui nutt... Muri ja Mall Õues kõndis väike Mall, leivapäts käes oli tal. Ja kui Muri nägi Malle, haukus, nurus, ütles talle: ,,Minu kõht on tühi ka, luba leiba hammusta!" Väike Mall oh hää ja pai: Muri tüki leiba sai. Korstnapühkija Korstnapühkija imelik mees: nägu must, pool pääd kübara sees, kõnnib tänaval, redel õlal, luud kaenla all... Hoia, Mann, ta tuleb ligi: tõuseb käsi lai, teeb sulle pai -- ning oled must kui pigi! Kiisu Õues jooksis kiisuke, meie Tiisu-Miisuke, luusis üksi pisi poju. Kes viiks kiisukese koju? Varblane Varblane, pisike linnuke, õue pääl nokitseb kaeru, Nakitseb, nokitseb
ja saksa soost isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks. Tal poleks tarviski olnud seda teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud. Hirmus oli veel hiljuti meie valgustatud päevil päris- 8 orja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust pimestatud keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid. Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele. Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: «Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.» II
kamandas ühe vaskussi seda otsime munga kõhus, Leemet lõikas siis sisikonna mungal lahti seal kus vaskuss oli sõrmuse leidnud ning järgnised veel mitmed korrad kus sõrmust käidi proovimas Põhja Konna otsingutel, kuid iga kord asjatult. Rännakutel aga sattuti tihti (omaliigi viimased) inimahvide Pirre ja Räägu juurde kes elasid veel iidsemate kommete järgi kui inimesed metsas ja lommulikult külas. Nende juures sai alati öömaja ja süüa kuna nad lahkesti kõrvetasid sulle sööki, sest ise nad ju sõid liha toorelt ning nad olid tuntud tegelased metsas. Inimahvidele meeldisid ka hirmsasti igasusgused mutukad ja putukad ja nende lemmikud oli täid, nad olid lausa ühe täi suutnud kasvatada kitse suuruse täi. Kui inimahvid palusid Leemetil, Intsul ja Pärtelil temaga jalutama minna, ei olnud Leemetil süda ei öelda ehki ta pelgas neid elukaid
Kõik kommentaarid