1. 1) Ühiskonna mõiste. Nüüdisühiskonna kujunemine. Ühiskond tähendab kollektiivsel identiteedil põhinevat suhtlemist. Kollektiivne identiteet tähendab ühtekuuluvustunnet, mida jagavad ühesuguste rahvuslike, kultuuriliste, religioossete, ajalooliste, majanduslike ja/või poliitiliste väärtuhinnangutega inimesed. Nüüdisühiskonda ehk moodsat ühiskonda iseloomustavad tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonna valitsemises, vabameelsus inimsuhetes ning vaimuelus. AGRAARÜHISKOND->TÖÖSTUSÜHISKOND- >POSTINDUSTRAALNEÜHISKOND->INFO-JA TEADUSÜHISKOND 2) ''Manifest kõigile Eestimaa rahvastele'' Eesti Vabariik kuulutati 23. veebruaril 1918. aastal kell kaheksa õhtul esmakordselt välja Pärnus, kui advokaat Hugo Kuusner luges Endla teatri rõdult rahvale ette “Eesti iseseisvuse manifesti”. Pärnus toimus ka äsja väljakuulutatud riigi kaitseväe esimene paraad. Paraad toimus 24. veebruaril. Samal hommikul luges “Eesti iseseisvuse manifesti” teist
KEVAD Kuuekümnendad - sula. Stalinistlik periood, kõige esmalt tuleb teadvustada seda, et on tegemist eeltsensuuriga, see ei kao, vaid tema toimimine muutub leebemaks, teiseks stalinism tähendas suuri repressioone poliitilistel põhjustel. Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond, muutusteks
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
laulikudm kes kuulusid kuningate ja ülikute kaaskonda ning ülistasid nende kangelastegusid. Nad paistsid silma eriti arenenud värsikunstiga. On ka teooriaid, mis seostavad skalte ja trubaduure, sest viikingite retked ulatusid nii Prantsusmaale, Põhja-Itaaliasse kui ka Bütsantsini. Kangelaslauludes (11-13 saj) hakkab avalduma rahvusteadvus. Nad kuuluvad kristlik- katoliikliku kiriku suure mõjuvõimu ja ristisõjade aega, mistõttu tõuseb neis esile kristluse teenimise ja levitamise vaim. Laulude päristolu ei ole selge ning autoreid ei teata. Romantismiajastul alguse saanud teooria kohaselt kujunesid kangelaslaulud rahvaluulest, misjärel ühendati need mahukateks eeposteks. Ent allikaid oli ilmselt teisigi, näiteks proosapärimused ja saagad. Prantsusmaal levis seda laadi eepika kõige varem. Prantsusmaal kandisid kangelaslaule ette elukutselised laulikud e zonglöörid, Hispaanias huglaarid ja Saksamaal spiilmannid
Kõik kommentaarid