"Kuritöö ja karistus" (0)

„Kuritöö ja karistus “
Fjodor Dostojevski
Raskolnikovi kuritöö motiiv oli peamiselt materiaalne. Ta oli eluteel alla käinud juuratudeng, keda ümbritsesid võlad. Ta oli omadega nii kitsikuses, et ei suutnud korteri üürigi tasuda. Viimases hädas leidis Raskolnikov lahenduse mõrva näol. Ta otsustas tappa liigkasuvõtja ehk pandimajapidaja Aljona Ivanovna , et oma rahaprobleemidele lõpp teha. Lisaks uskus ta, et teeb sellega inimkonnale head, kui üks kurjategija jääb vähemaks. Raskolnikov soovis end ka mõneti proovile panna seesuguse kuriteo sooritamisega, sest tema üks mentoritest – Napoleon , ei kohkunud ealeski ühegi takistuse ees ning ta tahtis temaga sarnaneda.
Sonja Marmeladova oli sügavalt usklik ning pooldas religioosset elukäsitust. Olude sunnil pidi ta aga minema prostituudi teed, et aidata oma perekonda rahaliselt. Põhjuseks oli eelkõige tema isa, kes perepeana ei tulnud toime oma kohustustega ning uputas muresid viinaklaasi. Seega ta pooldas ausat, valedeta eluviisi, mis ei läinud vastavusse Raskolnikovi omaga. Teose peategelasel oli oma teooria, kuidas ta lahterdas inimesed kahte tulpa: harilikud ja haruldased. Ta oli sügavalt veendunud, et haruldastel on suuremad eelised võrreldes harilikega sooritada kuritegusid ning astuda üle seadustest. Kuritegusid toime pannes näitavad nad oma suursugusust ja võimekust kõrvaldada nende jaoks tühised inimelud siit ühiskonnast. Kui Sonja teada sai Raskolnikovi kuriteost, suhtus ta sellesse külma närviga, kuigi see läks vastuollu tema põhimõtetega ning ta õhutas meest oma kuritegu üles tunnistama. Märkimisväärne on see, et üks tapetutest oli tema sõbranna, aga sellest hoolimata jäi ta kurjategija kõrvale tema moraalseks toeks .
Raskolnikovi käitumine pärast kuritegu näitas, et tema kirvehoobid on siiski mõttemängu vili, intellektuaalne mõrv. Need märgivad igavese kõhkleja üleminekut mõtetelt tegudele ja peavad tõestama teesi, et ebatavalisele inimesele on „kõik lubatud.“ Tema niisugune käitumine pärast kuriteo sooritamist näitab läbimõtlematut hetke ajendil tegutsevat käitumismustrit ning vaimset tasakaalutust. Ta ei olnud arvestanud sellega, et kuritegu nõuab rohkem kui ühe ohvri. Kogu aja vältel, mil peategelane saladust endas kandis , valitses tema sees piiritu süütunne ning hallutsinatsioonid. Apaatia võtab tema üle võimust, ta ei tee suurt vahet reaalsusel ja unenägudel.
Unenägu, mida ta näeb pargi pingil hetked enne mõrva toimepanemist. Katkend lapsepõlvest, kus ta oma isaga on teel kirikusse ning kõrtsist, mis jääb teekonna peale, möödudes silmab ta purjus talupoega, kes sunnib oma vana hobust rasket vagunit vedama, mis on inimesi täis. End naeruvääristanud, hakkab talupoeg oma jõuetut hobust peksma . Lõpuks hakkab ta kasutama raudkange ning taob seni, kuni hobune surnult maha kukub . Ise samal ajal karjudes, et võib oma märaga teha, mida iganes soovib. Uni on sümboolne ning keeruline. Kirik tähistab tema jaoks püha kohta maal. Kõrts aga kõike maailmas leiduvat negatiivsust. Poiss unenäos tunneb suurt kaastunnet surnud looma vastu teda kallistades ja suudeldes. See konkreetne unenägu annab mõista, et iseenesest pole Raskolnikov kuri ega julm.