Kuritöö ja Karistus - Fjodor Dostojevski (18)

Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

Kas mõistan ning suudan põhjendada Raskolnikovi veendumusi ja kuritegu?

Dostojevski "Kuritöö ja karistus" räägib inimesest, kes peab end väga eriliseks . Tegelikult oli peategelane Rodion Romanõtš Raskolnikov üsna tavaline laiskvorst, kellel olid mõtetesegaduses ja rahapuuduses õpingud pooleli jäänud ja kes ei osanud midagi teha selleks, et tal läheks paremini. Kas olen maailmakirjanduse enimanalüüsitud tegelase suhtes liiga karm? See selgub järgneva paari lehekülje jooksul.
Romaani peategelane oli üks neid inimesi, kellele kogu elu vältel tundus, et talle on lubatud rohkem kui teistele inimestele. Ta teadis, et selle tunde olemasolu on aluseks ajaloo suurinimeste oskusele ja julgusele pöörata pilk ühiskonna stagnatismist välja, otsida uusi lahendusi ning neid katsetada, enne kui nende headus on kindel. Ainult et Raskolnikovil tõusis veendu­musest oma "äravalituse" kohta sama palju "tulu" kui Napoleonil või mõnel teadlasel, kes katoliikluse ainuvõimu ajal püüdis oma kaasaegsetele tõestada, et maakera on ümmargune. Rodioni pea oli täis uusi ideid ja vihkamist oma ajastu inimeste õeluse, pealiskaudsuse, materialismi, praktiliselt kogu nende loomuse suhtes. Ta põlgas korraga nii paljusid nähtusi, et see tundus juba naeruväärne ja muutis raskeks mõista, kas ta oli vaene seepärast, et seda kõike kritiseeris, või hoopis kritiseeris sellepärast, et oli vaene.
Raskolnikov oli üliemotsionaalne. See oli nähtavasti tingitud perekonnast, kus ta kasvas: proua Pulheeria Raskolnikova elas kõike lastega toimuvat sügavamalt läbi kui lapsed ise, kuid oli paindlik ja teistega arvestav : ei pärinud palju ja jäi oma tütart ja iseäranis poega tema tegude kiuste alatiseks armastama . Perekonnas pöörati hingelisusele tavapärasest rohkem tähelepanu ning Raskolnikov oli harjunud oma tundeid väljendama, peamiselt küll oma passiivsusega. Ainus, mida Raskolnikov kodust kaasa ei võtnud, oli naispere kummutamatu usk Jumalasse ja andeksandmisse. Ta vist pidas religioonigi vihatud inimhulga vananenud põhjenduste ja vabanduste otsimise allikaks.
Rodion Romanõtši keeruline natuur tegi nii lähedastele kui võõrastele inimestele temaga suhtlemise väga raskeks. Ta oli kasvanud perekonnas, kus tal oli õigus kurvastada, vihastada, armastada , tusatseda ja oma tundeid väljendada, ilma et keegi seda talle pahaks oleks pannud . Mitte keegi, ei ema ega õde Dunja , ei nõudnud Raskolnikovilt diplomaatilist ja tasakaalustatud käitumist, nad võtsid nurisemata omaks tema vaikimise ja nõudmise, et teda rahule jäetaks, ning põhjendasid seda austusega oma pere ainsa meesliikme suhtes, kes oli pealegi vaimselt nii võimekas.
Selline leplikkus ja vajaduse puudumine oma emotsioone talitseda kandus edasi ka Raskolnikovi üliõpilas- ja hilisemasse ellu. Dunja ja Pulheeria Raskolnikova hellusest ja kristlikust andestamisvõimest järeldan, et Raskolnikovi ei sundinud kodus keegi tööle, kui tal oli paha tuju või tahtmine hoopis midagi lugeda. Nii ei kujunenud tal välja ei tööharjumust ega oskust suhelda erinevast ühiskonna­klassist pärit inimestega. Nende oluliste võimete puudumine tõi kaasa Raskolnikovi languse: ta keeldus minemast tunde andma mingitel hägustel põhjustel, mis kõlasid umbes "mul on tähtsamatki teha, pean arutlema maailma hädade põhjuste üle, sest keegi teine niikuinii miskit asjalikku välja ei mõtle."
Sellest valikust tulenevalt ei jätkunud tal raha ei söögi ega korraliku eluaseme tarvis ning tunniandmisel sai takistuseks see, et Rodionil ei olnud korralikku särkigi selga panna, kuuest rääkimata. Ta oli nõiaringis, kuna ei söandanud räbalaisse riietatuna tänavatel käia, kartes seal kohata mõnd tuttavat. Ühest küljest oli Raskolnikov vaene nagu kirikurott, teisalt kogusid tema õpikud laual tolmu, kuna nende omanik ei vaevunud kirjutama mõnd võimetekohast artiklitki, mis aitaks luua sidemeid kirjastajatega ja tooks ta sedavõrdki kitsikusest välja, et oleks jälle jõudu edasi minna.
Raskolnikov oli elujõuetu. Kogu vaimne allakäik algas füüsilisest, see aga tulenes toitainetevaesest toidust, niiskest kambrist ja Piiteri tolmusest õhust. Raskolnikov sattus masendusse, kuna uhkusest ei tahtnud ta minna sõpradelt abi otsima . Räägitakse, et rahumeelseks elamiseks on vaja teadmist, et pangaarvel või sukasääres on piisavalt raha, et koonerdamata üle elada kuus kuud. Raskolnikov aga andis oma viimased kopikad enamasti tundmatuile inimestele leivarahaks. Ta ei hoolitsenud enda eest mitte põrmugi, isegi mitte siis, kui hooletu suhtumine oma tervisesse ta krooniliselt haigeks tegi. Ta pidas vist tervishoidugi liiga madalaks ja materiaalseks, kuna väikekodanlased olid need, kes oma kehi hoolega toitsid ja pesid. Raskolnikovile tundus nii õilis filosofeerida ja külmetada, üksi olla ja nälgida. Selles mõttes olid tema prioriteedid täiesti paigast nihutatud, sest tegelikult peaks üks valgustatud vaimuinimene end sel määral terve ja tugevana hoidma, et maised mured tema tööd ei segaks. Raskolnikov polnud ei üks ega teine, ei munk ega haritlane , kerjus ega vandersell . Ta oli masohhist, isepäine ja turtsakas enesepiinaja. Mõnes masendushoos välgatas talle, et ta ei tee midagi asjalikku, et suur haritlane Rodion on närune täi ja tema õilsad kaalutlused on tegelikult alusetud, ja et ta ise varjub nende taha, et põhjendada oma suutmatust midagi olukorra parandamiseks ette võtta.
Raskolnikovi suurimaks puuduseks oli võimetus koondada mõtteid ja
organiseerida oma eluviisi. Lugejale tunduvad mitmed võimalused peategelase elu parandamiseks lausa käegakatsutavad ning alatasa tekib küsimus, miks Raskolnikov ometi ühtki neist ei kasuta. Miks ta ei sunni end mõneks ajaks kirjutama mõnda populaarsesse ajakirja päevakohast artiklit , mis lahendaks uudselt mõne pikalt väldanud vaidluse? Miks ei muretse ta sel viisil teenitud raha eest endale ise viisakaid riideid ega lähe advokaadibüroosse nõunikuks? Miks ta ei hoia oma sõpru, kellelt saaks raskel hetkel tuge? Miks tapab ta näruse vanaeide, teades, et selle eest saadetakse ta tõenäoliselt sunnitööle? Kui tal on võimalik võtta tapetu korterist kaasa hulk raha, miks ta seda siis ei tee? Neile küsimusile aga ei kuule me Raskolnikovilt vastust. Ta lamab oma närusel lavatsil ja mõtiskleb selle üle, mis on maailmas lubatud ja mis tingimustel, jõudes järeldusele, et Luteri katekismuse viies käsk "sina ei tohi tappa" ei kehti neile, kes lõpetavad teise inimese elu õilsatel kaalutlustel. Ta leidis, nõnda tappa ja saada oma elule soliidne algkapital on uhkem, kui kasutada mõnd neist "alandavatest" võimalustest, millest eelpool juttu tegin. Paraku ei ole veel keegi elus läbi löönud, ilma et oleks vahel pidanud oma uhkust maha suruma ja alustama millestki naeruväärselt lihtsast ja vaevalisest. Ainult et Raskolnikov ei tea seda. Talle näib, et tolle kitsikusega, mis on talle osaks saanud, teeb maailm talle ennenägemata ülekohut. Seepärast käitubki ta meie arvates nii arutult, läbimõtlematult.
Pealkirjas küsisin endalt, kas mõistan ja suudan põhjendada Raskolnikovi veendumusi ja kuritegu . Vaadates ja haletsedes tema olukorda, suudan küll mõista, kuid mitte põhjendada. Vaeseid ja õnnetuid oli Peterburis ju massiliselt ja on praegu ka. Kui Rodion Romanõtš väidaks, et tahtis näha, kuhu selline tegutsemine viib, vastaksin ikka samuti. Mitte keegi ei tohi teist inimest tappa, küllap on ka õigeusklike pühakirjas nii öeldud. Ja kui Raskolnikov väidab, et ei ole usklik , ei õigusta see tema tegu karvavõrdki. Religioonist sõltuvad nii vana kultuuriga maal, nagu Venemaa seda on, valdav enamik elukombeid ja -tavasid ning neid ignoreerida ei luba juba tsivilisatsiooni kirjutamata seadused, kirjapandutest rääkimata. Loodame, et Raskolnikov sai koos Sofja Semjonovnaga oma inimmõistusele haiglastest veendumustest üle ning alustab pärast sunnitööd normaalse inimese elu tavalises maailmas. Nii heas või halvas, kui ta selle ise enda jaoks loob.