Kuritöö ja Karistus - Fjodor Dostojevski (18)

Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

Kas mõistan ning suudan põhjendada Raskolnikovi veendumusi ja kuritegu?

Dostojevski "Kuritöö ja karistus" räägib inimesest, kes peab end väga eriliseks . Tegelikult oli peategelane Rodion Romanõtš Raskolnikov üsna tavaline laiskvorst, kellel olid mõtetesegaduses ja rahapuuduses õpingud pooleli jäänud ja kes ei osanud midagi teha selleks, et tal läheks paremini. Kas olen maailmakirjanduse enimanalüüsitud tegelase suhtes liiga karm? See selgub järgneva paari lehekülje jooksul.
Romaani peategelane oli üks neid inimesi, kellele kogu elu vältel tundus, et talle on lubatud rohkem kui teistele inimestele. Ta teadis, et selle tunde olemasolu on aluseks ajaloo suurinimeste oskusele ja julgusele pöörata pilk ühiskonna stagnatismist välja, otsida uusi lahendusi ning neid katsetada, enne kui nende headus on kindel. Ainult et Raskolnikovil tõusis veendu­musest oma "äravalituse" kohta sama palju "tulu" kui Napoleonil või mõnel teadlasel, kes katoliikluse ainuvõimu ajal püüdis oma kaasaegsetele tõestada, et maakera on ümmargune. Rodioni pea oli täis uusi ideid ja vihkamist oma ajastu inimeste õeluse, pealiskaudsuse, materialismi, praktiliselt kogu nende loomuse suhtes. Ta põlgas korraga nii paljusid nähtusi, et see tundus juba naeruväärne ja muutis raskeks mõista, kas ta oli vaene seepärast, et seda kõike kritiseeris, või hoopis kritiseeris sellepärast, et oli vaene.
Raskolnikov oli üliemotsionaalne. See oli nähtavasti tingitud perekonnast, kus ta kasvas: proua Pulheeria Raskolnikova elas kõike lastega toimuvat sügavamalt läbi kui lapsed ise, kuid oli paindlik ja teistega arvestav : ei pärinud palju ja jäi oma tütart ja iseäranis poega tema tegude kiuste alatiseks armastama . Perekonnas pöörati hingelisusele tavapärasest rohkem