50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-02-11
Kuupäev, millal dokument üles laeti
8 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
xxdeivi
Õppematerjali autor
Ohoo, Louis Dahuille! Ohoo, Lambert Hoctement!» «Susi söögu Saksa korporatsiooni prokuraatorit!» «Ja Sainte-Chapelle'i kaplaneid ühes nende hallide nahkvattidega; cum tunicis grisis M» «Seu de pellibus grisis fourratish ' «Ohoo, kunstide meistrid *! Küll on neil aga kaunid mustad rüüd! Küll on aga kaunid punased rüüd!» «Ilus saba rektori taga!» «Nagu Veneetsia doodzil, kes merepulma sõidab.»* 8 «Vaata, Jehan! Sainte-Genevieve'i kanoonikud!» «Käigu põrgu kõik kanoonikud!» «Abt Claude Choart! Doktor Claude Choart! Kas te otsite Marie-la-Giffarde'i?» «Too elab Glatigny tänavas *.» «Ta teeb pordumajade ülemale voodit.» «Ta maksab talle neli teenarit; quatuor denarios3.» «Aut unum bombum.»4 «Kas tahate öelda, et igalt ninalt?» «Sõbrad! Meister Simon Sanguin, Pikardia elektor, kellel naine laudjal istub.» «Post equitem sedet atra cura.» 5 «Ikka julgesti, meister Simon!» «Tere, härra elektor!» «Head ööd, elektoriproua
teenistuses", mis kujutab teenistust Saksa armees. Autor püüdis esitada oma eluloolist ainest kompromislikul moel sellele viitab ka pealkiri , aga omas ajas oli see aine mõistagi liig. Teine katse oma lugu ära kirjutada oli edukam. "Nelikümmend küünalt" (1966) oli kohe ilmudes bestseller, see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. Tõsi, Eestis korjati nimetatud teos pärast ilmumist kiiresti raamatulettidelt jälle ära ning lohakas tsensor, kes sellisel romaanil ilmuda lubas, lasti lahti. Ja selleks, et sellisel teemal kirjutatud romaan üldse ilmuda saakski, tegi Kaugver äratuntavalt autobiograafilisest peategelasest negatiivse ja tahtejõuetu tegelase, sest nii "patune" mees ei saanud ju positiivne kangelane olla!
Homerose eeposed Muistsetele Kreeka poeetidele meeldis laulda oma kangelastest ja Trooja sõjast. Varaseim meile teadaolev poeet on Homeros, kes lõi 8. või 7. sajandil eKr kaks eepost, "Iliase" ja "Odüsseia". Kreeklased pidasid nende autoriks küll pimedat laulikut Homerost, kuid paljud tänapäeva teadlased kahtlevad, kas selline poeet üldse on elanud. 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et Homeros ei ole teoste autor, kuna kreeklastel polnud siis veel kirjaoskust, teos täis vasturääkivusi ning on kokku pandud erinevate inimeste poolt (Homeros lõi suurema osa). Talle vaidles vastu aga Nitzsche. Mõlemal mehel oli oma koolkond, toetajad. Selleks ajaks oli uuritud juba muid rahvalaulikuid. Selgus, et on veel pikemaid eeposeid peast osatud. Väidetavalt oli Homeros ühe osa oma elust pime. Kindlat sünnilinna ei teata (7 linna väidavad, et just seal sündis). Eeposte eellugu: Zeus ei tohi last saada imekauni nümfi Thetisega. Zeus paneb Thetise mehele
kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid. Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele. Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: «Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.» II Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli metsa sees, ja imelikul viisil oli ta ühe sündinud maamehe Tambeti päralt. Kuidas see mees oli pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba pärisorjad? Seda näeme me kõhe. Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma
Jung oli veendunud, et kui isa oma kahtlustele järele annaks, saabuks tema vabanemine ning lunastus. (JUNG 2004:49) Seda ei juhtunud kunagi, isa suri haigusse Jungi ülikooliaastatel ning ta oli isa surma tunnistajaks. Otsides isa raamatukogust vastuseid teda vaevavatele teoloogilistele ning eksistentsiaalsetele küsimustele, süvenesid Jungi nõutus ning vastandumine järjest. Tema kätte sattus sveitsi reformeeritud teoloogi Alois Emanuel Biedermanni (1819-1885) teos ,,Christliche Dogmatik", mis kirjeldas usu põhiküsimusi. Jung ei suutnud nõustuda paljude seal esitatud seisukohtadega, vaid talle tundus kogu Biedermanni käsitlus olevat ,,kergekäelises, mõtlematus laadis, mis on nii iseloomulik religiooniõpetusele". Mitmed sealsed väited näisid talle küsitavatena. ,,Mulle jäi ähmaseks, täpsemalt öeldes kahtlaseks asjaolu, et Jumal oli loomuliku maailma täitnud oma headusega
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid