etendust ,,Kolm õde" neljas vaatuses. Näidend kestis kogupikkuses umbes kolm tundi ning sellel oli üks vaheaeg. ,,Kolme õe" autor on Anton Tsehhov, kes sündis 1860. aastal 29. jaanuaril Taganrogis. Ta on kirjutanud kuus näidendit ning hulgaliselt jutustusi ja novelle. 1884. aasta detsembris haigestus mees tuberkuloosi. 1904 suri Tsehhov 44-aastaselt juues sampanjat oma abikaasa kõrval. Näidend valmis 1900. aastal ja esietendus 31. jaanuaril 1901 Moskva Kunstiteatris. Eesti draamateater tõi etenduse lavalaudadele juba viiendat korda. Olulisemad tegijad, tänu kellele näitemäng teoks sai: lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Liisa Hirsch, etenduse juht Karin Undrits. Teose on tõlkinud Otto Samma. Osades olid Mait Malmsten (Prozorov), Liis Haab (Natasa), Kersti Heinloo (Olga), Merle Palmiste (Masa), Marta Laan (Irina), Taavi Teplenkov (Kulõgin), Jan Uuspõld
.. Ei vaja vist kommentaare. Lavastajadebüüt Ugala menukas noor näitleja Priit Võigemast tegi 2004. aastal lavastajadebüüdi laineid löönud vene näidendiga "Terrorism", mis heidab ootamatu pilgu hetkel kuumale terroriteemale. Esietendus septembris Provotseeriv pealkiri annab vendade Vladimir ja Oleg Presnjakovi näidendi sisule selge viite. Ühes elumajas aset leidnud tohutu plahvatuse tagamaadest pajatavat lugu mängitakse Moskva Kunstiteatris ja paljudes teistes Venemaa teatrites. Tükk on jõudnud ka välismaale, näiteks esitab seda Inglismaal Royal Court Theatre, kes on spetsialiseerunud olulistele uutele teatritekstidele. Ugalas oli "Terrorismi" Eesti-esietendus 4. Septembril 2004. Eestisse jõudiski see tähelepanuväärne näitemäng Londoni kaudu ja Priit Võigemast tunnistas, et juhtus seda lugema esmalt just inglise keeles. Elmo Nüganeni juhendatava lavakunstikoolikursuse lõpetanud Priit
eksperimenteerimise mõtted. Nõnda on meie ees küll Tsehhov, aga paradoksaalselt taandub autentsuse püüd hoopis ettemänguks. Vaheajal kõnetasin teatrikriitik Margot Visnapit, kes märkis, et kõik kulgeb kuidagi liiga lineaarselt. Nõustusin. Lavastaja kõhklused, kahevahel olek paistab läbi. Lavapilt (kunstnik Jaanus Laagriküll) markeerib 1901. aasta maailmaesietenduse kujundust Moskva Kunstiteatris. Kontseptuaalsele nihkele peaksid viitama hoonete fassaadiremondiks mõeldud rauast tellingud. Võimalik tõlgendus: kogu elu tehakse plaane, ehitatakse unistustelosse, ümbritsetakse need mõttetellingutega, aga sinnapaika see jääb. Mõeldav. Ainult siis pidanuks domineeriv kujunduselement kohe alguses kaasa mängima näiteks võinuks Versinin oma pihtimuslikke repliike ühest elust kui
elu negatiivsed ilmingud. 1927 ilmuvad tema teosed Pariisis. ,,Koera süda" keelustatakse. 1928 alustab"MM"; näidendid ,,Põgenemine"- keelati, ,,Purpurne saar". Teda ei lubatud välismaale. 1929 keelatakse ja võetakse repertuaarist maha kõik tema näidendid. Palub luba sõita välimaale, astub välja Venemaa kirjanike liidust. Näidend ,,Pühameeste sepitused" , romaan ,,Surnu märkmed". Keelustatakse ,,Pühameeste sepitsused", põletab käsikirju. Saab tööle Kunstiteatris. 1931 tahab näitlejaks. ,,Pühameeste sepitsused"-> ,,Moliere", näidendid ,,Aadam ja Eva". 1932 lahutab. Jätkab tööd ,,MM". 1933 ,,Härra de Molieri elu". Kahtlustatakse koostöös Briti luurega. 1934 tahab astuda taas kirjanike liitu. ,,MM" II variant. Alustab näidendit Pushkinist. Vastuvõtul ameerika saatkonnas. Näidendid ,,Aleksander Pushkin" ja ,,Ivan Vassilevitsh". 1936 tahab kirjutada näidendit Stalinist, osaleb NL õpikute konkursil
revolvriga, mille järel MB ajutiselt katkestas suhted JS-ga. MB on öelnud, et tal on minevikus teinud viis saatuslikku viga. ,,Ma nean ainult neid kahte mind ootamatult, otsekui minestusena tabanud argusehoogu, mille pärast ma tegin kaks neist viiest." Üks võis olla just see. 1930 kirjutab meeleheitel B kirja NSVL valitsusele ja Stalinile. vt Päevikud, lk 88. Mille järel juhtub pretsedenditu Stalin helistab MB-le vt Päevikud, lk 500. Tagajärg MB saab tööd Kunstiteatris. Teda ei represseerita, kuid ka ei avaldata endiselt (mitut näidendit hakatakse lavastama, kuid keelatakse viimasel hetkel ära), ei lasta ka välismaale, ta ei kohtu Staliniga. Ajakirjanduses mõnitatakse, samas kitsa ringi intellektuaalide jaoks kujuneb M sümboliks. Kirjutab ka näidendi Stalinist, ,,Batum", kuid ka see kukub liiga ausalt välja keelatakse ära. MM: Woland Margaritale: ,,...ärge kunagi ega midagi paluge!Ei kunagi, ei midagi, ja eriti nendelt, kes on teist tugevamad
ideoloogiavaba opereti või komöödia lava totalitaarrežiimile küpses Eesti ühiskonnas letulek. Näitlejatöö tehnilist külge reguleeris iseseisvalt ega olnud tingitud vaid poliitilisest nõue, et rakendada tuleb Stanislavski süsteemi, ilmamuutusest Moskvas. mis kujunes välja 20. sajandi alguses Moskva Lisaks klassikalistele ooperitele, operetti Kunstiteatris ja seadis emotsiooni matkimise dele ja ballettidele tõi Voldemar Panso 1963. asemel eesmärgiks selle tegeliku läbielamise aastal “Estonia” lavale esimese muusikali, näitleja poolt. milleks oli Frederick Loewei “Minu veetlev 1950. aastate algul muutus sotsialistliku leedi”. 1970. ja 1980
naturalistlikku teatrit (1880ndad aastad), mis järgis prantsuse naturalistide-kirjanike põhimõtteid (Zola jt.) – negatiivsete elu- ja ühiskonnanähtuste ilustamata kujutamine. Seda suunda esindas André Antoine’i “Vaba Teater” (Théâtre Libre). (Tema oli esimene Prantsuse teatri ajaloos, kes loobus rambivalgusest ning kustutas etenduse ajal täielikult saalituled. Võitles intiimse näitlemislaadi eest) 1890. aastatel tõusis esikohale sümbolistlik teater. 1890. aastal rajatud “Kunstiteatris” (Théâtre d’Art) esitati esmakordselt prantsuse ja belgia sümbolistide näidendeid. Tähtsaima sümbolisti-näitekirjanikuna tõusis esile belglane Maurice Maeterlinck, näit ta draamad “Pimedad” (1890) ja “Pelléas ja Mélisande” (1892). Uued jooned neis, mis on ühtlasi tunnuslikud sümbolistlikule teatrile: pole otsest tegevust, inimlikke konflikte kujutatakse vihjamisi; pole psühholoogilist arengut; tegelased ei tegutse, vaid kogevad endas saatuse toimimist
Laval toimuvad lõputud vestlused. Need vestlused on väga pingelised, nende ajal arenevad tegelastevahelised suhted. Treplev on armunud Ninasse. Nina armastab Grigorinit. Vastastikku õnnelikku armastust ei ole. See näidend tuuakse lavale esmakordselt Aleksandri teatris (1898), kus ta kukub skandaalselt läbi. Peapõhjuseks oli vale lavastajavalik. Moskvas asutati uus teater. Sealsed lavastajad Stanislavski ja Nemirovits osutusid järgmisteks ,,Kajaka" lavastajateks Moskva Kunstiteatris ja see oli edukas. Tsehhov abiellub andeka näitlejanna Olga Knipperiga. Sellest kooselust ei tulnud midagi välja. Tsehhov elas Jaltas, aga Olga mängis Moskva Kunstiteatris ega kavatsenudki ametist lahkuda. 90ndate aastate lõpul kirjutab Tsehhov veel ,,Kirjanduseõpetaja", ,,Jonõts", ,,Mõrsia", 1900. alguses ,,Onu Vanja", ,,Kolm õde", ,,Kirsiaed". Neid näidendeid lavastatakse Moskvas ja neis etendustes mängib ka tema abikaasa. Talle ei meeldinud kui tema näidendeid liialt
Oma koolkonda või stiili ei loonud, aga siiski temaga koos surus end läbi reziiteater lõplikult. Lavastuste üksikasjad töötas hoolikalt läbi, aga jättis ruumi näitlejate individuaalsustele: näitleja kui loova inimese ideaalkuju. 35) Vsevolod Meierhold Volga-sakslaste perekonnas sündis, veinitootjate perekond. 21- aastaselt pöördus vene õigeusku, siis vahetas nime. Filharmoonia Ühingu draamakoolis Nemirovits-Dantsenko õpilane. 1898 1902 töötas näitlejana Moskva Kunstiteatris. Siit ta lahkus konfliktide tõttu: maailmavaatelised erinevused. 19021905 tegi 150 lavastust. 1905 pöördus tagasi ja Stanislavski usaldas talle MHT-i stuudio juhi koha. Avalike etendusteni ei jõutud. Siin töötas välja oma programmi. Ta oli tugevalt sümbolistliku teatri pooldaja. Jälle lahkus erimeelsuste tõttu. 1906 Veera Komissarzevskaja erateatris katsetused: Ibsen, Maeterlinck. I hooajal tegi 13 lavastust
Venemaal ei soositud aga Bulgakovi ning teda ei tahetud avaldada. Siiski ilmus ta jutukogu ,,Saatuslikud munad", mis kutsus inimesi üles valvsusele. Sellest tehti ka näidend, mis pärast mõningast segadust ka esitati. Kirjutas näidendeid veelgi, aga neid ei lubatud lavale. Et ikkagi oma loomingut avaldada, kirjutab kirjanik Stalinile kirja, milles annab mõista, et ta ei ole poliitik, vaid kirjanik, kes tahab arendada Nõukogude teatrit. Sai tööd Kunstiteatris, kus mängiti ka tema etendusi, kuid siiski ei soositud neid, mistõttu tuli Bulgakov sealt pettununa ära. 1929. alustas oma peateosega, esialgu oli ainult idee, et romaan on Saatanast, kuid pealkirja polnud. Aasta hiljem alustas sama romaani nullist, nüüd pealkirjaga ,,Meister ja Margarita". Täielikult valmis sai 1938 ning epiloogi kirjutas 1940, mis oli tema enda hüvastijätt (arstina oli ta oma seisukorrast teadlik, kõrge vererõhk, neuroosid, peavalud jms), ning samal aastal ka suri
reprodutseerima elu ennast. See oli teatri jaoks väga teretulnud, naturalism annab teatrile võimaluse astuda palju kõrgemale. Teatri mahajäävus teistest kunstidest selleks hetkeks oli katastroofiline. Teatrile pakutakse väga tõsist ja mahukat rolli, teatrist peab saama omamoodi teadusliku uurimise instituut. See ei ole enam mingi romantiline tunglemine. Lootus ilmus tänu naturalistidele, tekkis põhiliselt Zola enda romaanidele. Pisik rändab edasi venemaale, kus Moskva kunstiteatris leiab see rakendust. Teatrisse hakkas naturalistide õududeks tikkuma uusi stampe, ilma milleta teater eksisteerida ei suudaks. Ikka ja jälle tekivad teatris stambid, võitlus nendega. Naturalistid hakkavad tähele panema, et uue ja progressiivsega hakkavad teatrisse ilmuma stambid. 23) Naturalism ja E. Zola teatrivaated ning -praktika. Naturalism kogu see suund oli teoorias. Lavastused, mis pidid seda teooriat illustreerima, rõhusid uudsuse efektile
k '68). Osad Vene kriitikud kiitsid selle heaks, aga RAPP (Vene Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon) avaldas sügavat nördimust, kutsus ausaid kodanikke üles valvsusele. "Valge kaardivägi" pakkus huvi Moskva Kunstiteatrile, pakkusid Ble võimalust sellest ise näidend kirjutada, B kirjutaski. Näidend sai pealkkirjaks "Turbinite päevad". Lavastamise ja esietendusega oli palju muret, taheti keelata. Konstantin Stanislavski, kes oli Kunstiteatris tähtsal kohal, ähvardas lahkuda, kui näidend lavale ei tule. Seega siis luba saadigi. B kirjutas veel mitmeid näidendeid: "Põgenemine", "Purpurne saar", aga lavastada neid ei lastud. Bi eest püüti seista, aga ei mõjunud. Lõpuks kirjutas B Stalinile kirja '30 a. Selles selgitab oma põhimõtteid, ütleb, et on kirjanik, kes tahab arendada Nõukogude teatrit, mitte poliitik. Palus ka, et teda Kunstiteatrisse tööle võetaks. Võetigi, töötas seal '30 '36
k '68). Osad Vene kriitikud kiitsid selle heaks, aga RAPP (Vene Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon) avaldas sügavat nördimust, kutsus ausaid kodanikke üles valvsusele. "Valge kaardivägi" pakkus huvi Moskva Kunstiteatrile, pakkusid B-le võimalust sellest ise näidend kirjutada, B kirjutaski. Näidend sai pealkkirjaks "Turbinite päevad". Lavastamise ja esietendusega oli palju muret, taheti keelata. Konstantin Stanislavski, kes oli Kunstiteatris tähtsal kohal, ähvardas lahkuda, kui näidend lavale ei tule. Seega siis luba saadigi. B kirjutas veel mitmeid näidendeid: "Põgenemine", "Purpurne saar", aga lavastada neid ei lastud. B-i eest püüti seista, aga ei mõjunud. Lõpuks kirjutas B Stalinile kirja '30 a. Selles selgitab oma põhimõtteid, ütleb, et on kirjanik, kes tahab arendada Nõukogude teatrit, mitte poliitik. Palus ka, et teda Kunstiteatrisse tööle võetaks. Võetigi, töötas seal '30 '36
annaabi.ee 
