Kunstiretsensioon (2)

Retsensioon
Külastasin näitust nimega „Muutuv maalikunst“ Kumus , kus eksponeeriti mitmete kunstnike töid. Tegemist oli kaasaegse kunsti näitusega. Väljapanek oli väga mitmekülgne, kuna igal autoril oli midagi erinevat öelda ning igaüks oli lähenenud oma teose kujutamisele eri nurga alt.
Näitusele sisenedes köitis esimesena mu tähelepanu Jaan Toomiku teos „Järv“. Ta on 49-aastane eesti maali- ja videokunstnik, kes on tunnustatud Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga 1995. aastal ning Konrad Mäe medaliga 2005. aastal.i Tema maal kujutas endast urineerivat meest, kelle ees paiknes suur värviline järv. Veekogu oli kujutatud sellele esmapilgul mitteomaste värvidega – kasutatud oli punast, kollast, valget, pruuni ja veidi loomulikumat sinist . Mees pildil ning taust tema taga olid hallikas-valged, et nendele mitte tähelepanu tõmmata. Mulle meeldis see teos, kuna see oli väga otsekohene , aus. Minu arvates tahtis autor näidata, et kõigil meie tegudel on kas otsene või kaudne mõju loodusele ning enne millegi korda saatmist tuleks veelkord järele mõelda.
Teine autor, kelle teosed mind väga paelusid, oli Marko Kompus . Tegelikult on mees hoopis luuletaja, kes on andnud välja mitmeid kogusid, näiteks ”Make love not love” ja ”Koirohusein”. Peale luuletamise ja maalimise mängib Kompus Tartu Parmupillide Orkestris parmupilli.ii Tema teosteks olid ”prügimosaiigid”, teostes oli kasutatud erinevaid pakendeid, igapäevaseid tarbeesemeid, toiduaineid ning samuti akrüülvärve. Näitusel oli 3 tema tööd, minu tähelepanu püüdis kõige rohkem teos nimega ”Karusmarjapoe müüja kolp ”. Ma arvan, et tööle oli pandud selline pealkiri, kuna üleval vasakul nurgas asetses kellegi kolp. Kaugelt silmitsedes oli näha, et autor polnud erinevaid materjale lihtsalt suvaliselt kokku sobitanud, vaid kõik oli täpselt oma kohal. Ka värvid olid valitud nii, et töö toimiks tervikuna . Samas ka lähedalt uurides oli huvitav avastada , mida kõike kunstnik oli leidnud ning oma teoses kasutanud. Mulle tuli pähe mõte, et igaüks võiks ju sellise asjaga hakkama saada, kuid iga töö mõjuks vaatajale siiski erinevalt, kuna erinevatel autoritel on teost valmistades erinevad emotsioonid ja mõtted, mis jäädvustuvad töösse.
Minu arvates kõige ilusam ja huvitavaima lahendusega teos oli ”Vaade”. Selle autor oli Martiini, kodanikunimega Tarmo Vahtra, kes on õppinud Tartu Kunstikoolis skulptuuri & Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maali.iii Kunstnik oli pruunika klaasivärviga terve laia pika akna, kust avanes panoraamvaade Tallinnale, ära värvinud ning arvatavasti pärast värvi kuivamist kraapinud sisse erinevad kujundeid ja mustreid. Kuna päike paistis sellest aknast sisse, oli seinal näha väga ilusat varju, mis oli klaasimaali poolt tekitatud. Kindlasti oli kunstnik ka selle peale mõelnud, et päikeselisel päeval tekitab tema töö äärmiselt huvitava varju seinale, kus asusid teiste autorite teosed.
Mulle mõjus see näitus väga silmaringi arendavalt ja mõttemaailma avardavalt. Mul tekkis erinevaid ideid, mida oma tulevastes töödes kasutada ja eeskujuks võtta. Enne selle näituse külastamist olin ma käinud kõigest kahel ekspositsioonil. Peale Kumus käimist olen ma veelgi rohkem huvitatud kunstist ning külastan kindlasti ka edaspidi mitmete kunstnike erinevaid näituseid.
i Vikipeedia, http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Toomik
ii http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/markokompus.ht m
iii http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11483:tingitud-arhitektuur-&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3319 ; http://ygalerii.blogspot.com/2010/10/veiko-klemmeri-martiini-ja-urmo-metsa.html