,,Neli naist ja värvid,, 1981.aastal lõuendile maalitud õlimaal. Mõõdud 150x170cm ,,Poiss viiuliga,, Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level ,,Poiss viiuliga,, ,,Poiss viiuliga`` on 1980.aastal lõuendile maalitud õlimaal. Maal kuulub Eesti Kunstimuuseumile. Kasutatud allikad http://yarhiiv.blogspot.com/2007/03/tiitpsukemaalidpaintings2mrts21.html http:// digikogu.ekm.ee/search?searchtype=simple&searchtext=tiit+p%C3%A4%C3%A4suke http://et.wikipedia.org/wiki/Tiit_P%C3%A4%C3%A4suke https://www.google.ee Tänan kuulamast!
Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt) Kunstnik Eduard Viiralt, temast ma kahjuks kuulnud pole, kuid tema joonistatud pildid „Lamav tiiger“ ja „Absindijoojate“ on mulle kuidagi väga tuttavad. Eduard Viiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Kunstniku ja tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koerus haridusseltsi koolis, mille juhatajaks oli kriitik ja kirjandusharrastaja Johannes Söster. Vanemate soovil, kes lootsid pojast kantseleiametnikku, läks Viiralt Koeru saksa erakooli. Esimese maailmasõja puhkedes asus perekond elama Tallinna ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Kolme aasta jooksul, mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Viir...
Mina kahjuks koos klassiga mitte ühelegi muuseumikülastusele ei jõudnud. Küll aga külastasin neid kõik iseseisvalt. Kadrioru kunstimuuseumi külastasin ma 25. aprillil, KUMU 4.aprillil ning Navitrolla galeriid 28.aprillil. Kõiki muuseume külastasin ma elus esimest korda ning ma jäin väga rahule. Kadrioru kunstimuuseumisse sisse astudes oli kohe hoopis teine tunne. Kõik need väikesed detailid lagedes ning juba see loss väljas poolt on täiesti sõnatuks võttev ning tänu Kadrioru kunstimuuseumile sain parema ettekujutuse tunnis õpitust näiteks madalmaade kunsti kohta. Navitrolla töödega olin ma varem juba tutvunud, kuna neid leidub paljudel vihikukaantel ning tal on lihtsalt nii omapärased tööd. Ta tööd on maalitud nii puhaste toonidega ning selgete joontega, tihtipeale on need ka proportsioonist väljas ning kujutavad midagi absurdset nagu näiteks pilvede peal seisvaid pingviine. Minu jaoks on Navitrolla pildid ühed armsamad. Need muudavad oma imelikkude ideedega ning
Teose peateemaks on neitsi taevast alla tulemine inglite saatel. Tähelepanu haarab selle töö juures kõik need detailid mis Sittow suutis maalida. Maali, mis ise juba tillukene, oli paigutatud pisikene detaile täis külakene. Põhjus, miks see töö mulle meeldib, on see tunne rahust, nagu seisaksid mere ääres, mis teos edasi annab. Teine lemmik Sittow teos on aga õlimaaling nimega ''The Virgin with Child and Apple'' mis on maalitud 1470ndatel. See kindel maaling kuulub Budapesti kunstimuuseumile ja pärineb Jules Bache kollektioonist. Teose põhiteemaks on Neitsi Maarja lapsega, hoidmas käes õuna, ehk et näidata Neitsi Maarja süütust või hingelisust. Teose puhul tõmbas mind see, kuidas Sittow Neitsi ja ta lapse paigutas ja kujutas. Sirgelt tõmmatud kergelt kuldsed jooned illustreerimaks kiirtepärga, ning ehk ka rikkumatust, mis Neitsi Maarjat kunistavad. Kõige kuulsam Michel Sittow maal on portree Diego de Guevarast. Valminud 1517 kui
Visiit Adamson-Ericu muuseumi leidis aset 17. veebruaril kunstikogude külastamise tunni raames. Eesti Kunstimuuseumi filiaal Adamson-Ericu muuseum asub Tallinna vanalinnas aadressil Lühike jalg 3- tänaval. Keskajal asusid hoones vase- ja lukkseppade töökojad. Viimastel sajanditel paiknesid majas korterid. Hoone renoveeriti 1983. aastal loodud kunstnik Adamson-Ericu muuseumi tarvis peale tema lesest naise suurejoonelist, ligikaudu tuhande erinevas žanris kunstiteose kinkimist Eesti Kunstimuuseumile. Püsiekspositsioon teise korruse näitustesaalides annab ülevaate kunstniku rikkalikust modernistlikust loomingust aastatel 1924–1968. Esimesel korrusel toimuvad mitu korda aastas vahetatavad näitused. Näitus, mida käisime vaatamas, oli kujundatud Inga Heamäe poolt ja see kandis nime „Jumalate jälgedes.“ Seal eksponeeriti jaapani kunstniku Torii Rei maale (nimi tähendab otseses tõlkes kummardust värava ees). Maalimiseks kasutab kunstnik Jaapani klassikalisi
Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema vähesed isiklikud asjad ja gravüürid, joonistused, skitsid ja kavandit ning graafikaplaadid. Tartu Ülikooli endise kunstiajaloo professori ja Stockholmi Ülikooli toonase kunstiajaloo professori Sten Karlingu abil toimetati Wiiralti pärand Stockholmi, kus seda esialgu hoiti Kunstiakadeemia ruumides Fredsgatanil. 2005. aasta aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis olulisima osa Eduard Wiiralti pärandist üle Eesti Kunstimuuseumile. Viimas e d aas tad pariis is 1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas,tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager Kummelnäsis. Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale ning 1946. aasta
Ruumis on veel sarnases stiilis teoseid eksponeeritud, aga kõik erinevad üksteisest mulje või emotsiooni poolest, mida edastab. Teos ja kontekst Teose kunstnik on Erró nimeline mees. Mees on osavalt suutnud varjata oma pärisnime internetis ja võib arvata, et tegemist on tema kunstniku nimega. Kunstniku tausta uurides sain teada, et tegemist on postmodernistliku kunstnikuga, kes on õppinud Norras ja Itaalias. Ta on andnud mitmeid teoseid Reykjaviki Kunstimuuseumile, kus on tema teosed püsinäitusel eksponeeritud. Teos on väga hästi seostatav Marilyn Monroe'ga, sest naisfiguur esiplaanil on peaaegu identne 1962. aastal lahkunud näitlejanna, laulja ja modelliga. Teose tegevuse asukohaks võib arvata Ameerika Ühendriikide mõnda suurlinna. Kunstiteos jutustab lugu, mis pöörleb kauni naisfiguuri ja mäslevate meeskujutiste ümber. Tegevus on küllaltki arusaamatu, aga jätab kiire ja mürarikka mulje.
PORTREEBÜST- rinnakujud Proovis oma töid Eestisse saata näitustele, saatis 2 skulptuuri esimesena Viini näitusele. HAUAMONUMENDID-> põhiliselt Kanepis( perekond on sinna maetud) nt. ,, Lootus", Jannseni hauamonument- J.V.JANNSEN( PORTREEBÜST) Kõige paremaks/psühholoogiliseks portreeks peetakse ,, Ema portreed"`( portreebüst) KIPSKOOPIATEKUJUD- Tallinna valitsus ostis 1913.a. temalt kipskoopiatekujud. KADRIORU LOSS- riigistatakse, antakse terve osa kunstimuuseumile. Uus tiibhoone loovutati talle-> saab oma ateljee, töödenäitus toimus fuajees. Skulptor oli ka Amandus Adamson (1855-1929) Elulugu: Sündis ja suri Paldiskis. Õppis 1870. aastate teisel poolel Peterburi Kunstide Akadeemias. 1866 läks Pariisi, kus veetis mitu aastat, käis korduvalt ka Itaalias. 1890. aastate algusest elas peamiselt Peterburis, sai tuntud portreeloojaks (1907 sai akadeemiku tiitli). 1918. aastast kuni surmani elas Eestis.
Kunstimuuseumid 1) Estii kunstimuuseumid 1. Adamson-Ericu muuseum Adamson-Ericu muuseum on Eesti Kunstimuuseumi filiaal Tallinna vanalinnas. Pärast kunstnik Adamson-Ericu lese Mari Adamsoni rohkem kui 800 kunstiteose kinkimist Eesti Kunstimuuseumile avati 1983. aastal Adamson-Ericu muuseum. Muuseum avati 2. detsembril, kunstniku surma viieteistkümnendal aastapäeval. Muuseumi direktoriks on Ülle Kruus. Adamson-Ericu muuseumis asub Adamson- Ericu kogu. Muuseumi põhikogusse kuulub 1543
hoonetega. Nii on ka praegune selgete ajalooliste tunnusteta maja nr. 3 mitme- etapilise ehituslooga, mis on märgatav hoone põhiplaanis. Keskajal asusid kinnistus vase- ja lukkseppade töökojad. Viimastel sajanditel paiknesid majas korterid, 20. sajandi alguses rautati sisehoovis hobuseid. Hoone renoveeriti 1983. aastal loodud kunstnik Adamson-Ericu muuseumi tarvis peale tema lese suurejoonelist, ligikaudu tuhande erinevas zanris kunstiteose kinkimist Eesti Kunstimuuseumile. Kunstnikul ei olnud eluajal majaga mingit seost, seetõttu ei leia elulooline osa muuseumis laiemat kajastamist. Püsiekspositsioon teise korruse näitustesaalides annab ülevaate kunstniku rikkalikust loomingust. Esimesel korrusel ja keldriruumides, samuti suviti romantilises siseõues toimuvad vahetatavad näitused. Adamson-Eric (1902-1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis. Eelkõige pühendus ta maalimisele, aga tegeles ka peaaegu kõigi
kuuluvate teisejärguliste hoonetega. Nii on ka praegune selgete ajalooliste tunnusteta maja nr. 3 mitme- etapilise ehituslooga, mis on märgatav hoone põhiplaanis. Keskajal asusid kinnistus vase- ja lukkseppade töökojad. Viimastel sajanditel paiknesid majas korterid, 20. sajandi alguses rautati sisehoovis hobuseid. Hoone renoveeriti 1983. aastal loodud kunstnik Adamson-Ericu muuseumi tarvis peale tema lese suurejoonelist, ligikaudu tuhande erinevas zanris kunstiteose kinkimist Eesti Kunstimuuseumile. Kunstnikul ei olnud eluajal majaga mingit seost, seetõttu ei leia elulooline osa muuseumis laiemat kajastamist. Püsiekspositsioon teise korruse näitustesaalides annab ülevaate kunstniku rikkalikust loomingust. Esimesel korrusel ja keldriruumides, samuti suviti romantilises siseõues toimuvad vahetatavad näitused. Adamson-Eric (1902-1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis.
loomingus ühtaegu suurejoonelise ja romantilise ansambli. Teos «Tatarlanna Msatka mõisa aias» kuulub kunstniku loomingu paremikku. Tegelikult tegi Köler sellest motiivist kaks versiooni, millest üks kuulub juba aastaid Eesti kunstimuuseumile. Kahe versiooni erinevus detailides on peaaegu märkamatu J.Köler. Fr.R.Kreutzwaldi portree. Õli.1864. G 4499 Köleri loometegevus on seotud Eesti monumentaalkunsti sünniga. 23. juulil 1879. aastal
Künstler" (1921). (Wölfli on senini avastatutest üks kuulsamaid autsaiderkunstnike üldse. 6 Wölfli veetis raskete vaimuhäirete tõttu pika aja oma elust psühhiaatriahaigla üksikkongis ning produtseeris üle tuhande joonistuse ja muusikalise kompositsiooni. Enamik tema säilinud töödest ei kuulu praegu mitte autsaiderite kunsti kollektsioonidesse, vaid Berni Kunstimuuseumile). Piisavalt tuntud on ka kunstiajaloolase ja psühhiaatri Hans Prinzhorni raamat "Bildnerei der Geisteskranken", (1921), milles Prinzhorn diagnoosib ja analüüsib vaimuhaigust haigete loomingu põhjal. Sama tuntud on ka Prinzhorni loodud kunstikollektsioon Heidelbergis (kogu asub Heidelbergi ülikooli psühhiaatria kliinikus). Need kaks raamatut tekitasid toona furoori peamiselt kunstiringkondades (Max Ernst, André Breton jt
Tallinna Pühavaimu kirik kahelööviline. Basiilika jaoks peab olema vähemalt 3 löövi (muidu ei saa valgmiku ehitada). Tallinna toomkirik väike ja vana basiilika, põlenud 17.saj. lõpus, kaotanud massiivse gootipärase torni, selle asemel väiksem akendega barokne torn. Oleviste (keskajal Tallinna suurim kirik, Läänemere piirkonna kõrgeim, tornikiiver üle 150m, praeguseks tornikiiver korduvalt põlenud, äiksekaitsmed 18.saj, kõrgus ainult 123m) ja Niguliste (kuulub Eesti kunstimuuseumile, seal keskaja kunstimuuseum, kontserdisaal, ehitatud 15. Saj Turu toomkiriku eeskujul soome-rootslase poolt) Tallinnas 2 kõige suuremat basiilikat. Eesti suurim ühelööviline kodakirik Jõhvi kirik, mis ehitatud 16.saj. kindluskirikuna, kiriku siseruum 600 rm. Omaette piirkonna Kesk-Eesti maakonnad- Viljandi, Järva, Lääne-Virumaa. Seal võib kohata ka kolmelöövilisi, kuigi valitseb ühelööviline, 40 % suuremad kodakirikud. Ambla kirik kolmelööviline, Järvamaal 13.saj. lõpust.
mõistmisviiside vahendamine. Muuseum omab laia suhtlusvõrgustiku Euroopa muuseumide, restaureerimiskeskuste ja teadusinstituutidega. Koostööd tehakse ka Eesti kõrgkoolidega, Kadrioru kunstimuuseumi hariduskeskus Lossikool hoolitseb euroopaliku kunstitraditsiooni püsimise eest Eestis. (allikas kumu.ee) 3) Mikkeli Muuseum – Avati 1997. aastal. Peamiselt väliskunst. Mikkeli Muuseum on Kadrioru Kunstimuuseumile oluliseks täienduseks. Muuseum on Eestile annetatud erakollektsionääri poolt. Muuseumi vahetuvate näituste programm keskendub erakogude, aga ka laiemalt kunstikogumisega seotud teemade tutvustamisele ja mõtestamisele, pakkudes erakordset võimalust tutvuda muidu Eesti koduuste taha jäävate aaretega ja tuua esile kunsti kogumise isiklikum pool. 4) Niguliste Muuseum – Asutati 1919.aastal. Suur osa vanemast kirikukunstist on
kõrgkunsti hulka ning näitustel seda ei esitatud. Eesti kunsti lipulaevaks muutusid 1990.aastate keskpaigast videokunst ja elektrooniline kunst. Kõrvuti videokunstiga arenesid kiiresti ka teised uue media valdkonnad. Uuenduste kõrval on püsinud ka mõned vanad traditsioonid. Kunsti kõrval on oluliselt muutunud ka kunstielu, nii Tallinnas kui Tartus kui ka väiksemates linnades on avatud kunstigaleriisid ning toimub aktiivne näituselu. Palju lootusi on pandud meie uuele kunstimuuseumile KUMU, mis asub Kadrioru pargi servas. Ajavahemik alates 1991 pole olnud pikk, kuid selle aja jooksul on eesti kunst oluliselt muutunud, jõudnud rahvusvahelisele areenile ning suutnud tostada, et me pole sugugi mahajäänud provints. Siiani on meie kunsti väärtuslikuks teinud iseseisev mõtlemine. Üha enam globaliseerunud maailmas on see oluline väärtus.
• kasvatas üles I professionaalse etnograafide põlvkonna, • pani uurimisele teadusliku aluse • rajas laialdase korrespondentide võrgu • rajas ERMi käsikirjalise arhiivi 1925. a-st hakkas ilmuma I etn. väljaanne ”ERMi aastaraamat”. Ferdinand Linnus (1895–1942) — ERMi direktor aastast 1929. Gustav Ränk — I TÜ etnograafia professor. 20 4.2.2 Nõukogude Eesti Osa ERMi kogusid anti Kirjandus- ja Kunstimuuseumile, kaotati etnoloogia professuur TÜs. Uurima hakati vennasrahvaid, Soome-Ugri ja slaavi rahvaste vahelisi sidemeid. 1957 asutati vabaõhumuuseum, mis baseerub ERMil, TÜ-l ja Ajaloo Instituudi etno- loogia sektoril. Peamine rõhk oli materjaalsel kultuuril, vaimne oli kirjandusteadlaste rida. ERMi aastaraamat ilmub siiamaani, palju artikleid on Akadeemias. 4.2.3 Peamised uurimisvadkonnad Etnograafiline sõnastik 1925, Eesti rahvariiete ajalugu 1927, Soome sugurahvaste et-
annaabi.ee 
