Riigi Ühistehnika Gümnaasium • Võrkpall, korvpall, jalgpall, uisutamine jääpall • Tallinna konservatoorium muusikapedagoogika ja kompositsioon • Osales II maailmasõjas • Suri 24 jaan. 1993 Tallinn Koorid • Välgumihklid • ÜENÜTO segakoor • Tallinna II Tütarlaste • Kaama kraavihallide Gümnaasiumi koor meeskoor • Riikliku Inglise Kolledži • Jaroslavli segakoor Kunstiansamblite • Tallinna segakoor Haridustööliste • Jaroslavli Naiskoor Kunstiansamblite • Tallinna Meestelaulu meeskoor Selts Looming • Romantilise ja rahvusliku alatooniga • Meloodiad lihtsad ja südamlikud • Üle 300 koorilaulu ‘’Hakkame, mehed, minema’’ • Soololauld ja lastelaulud ‘’Rongisõit’’; ‘’Kati karu’’ • Ooperid
inimesi, nimetagem siin mõningad: Paul Pinna, Ants Lauter, Kaarel Ird, Aadu Hint, Raimond Valgre, Jüri Järvet. Seal olid lapsena ka Eri Klas ja Enn Põldroos. Just seal sündis eestlaste identiteedi alalhoidja ja säilitaja, laulutaat Gustav Ernesaksa juhtimisel meie koorimuusika nurgakivi Riiklik Akadeemiline Meeskoor (RAM). Jaroslavlis kirjutas Ernesaks oma higihalja laulu "Mu isamaa on minu arm". Seal samas alustas oma lauljateed Georg Ots. Kunstiansamblite koosseisu kuulusid ka paljud kunstnikud Adamson, Sagrits, Bach, Sannamees, Luhtein. Eesti kunsti Grand Old Man emeriitprofessor Evald Okas on tunnistanud, et just seal Jaroslavlis arenes kõige rohkem tema kompositsioonimeel. Loomulikult oli see keeruline ja vastuoluline loominguperiood. Huvitav fakt on ka see, et kui Eesti esimesed jazz orkestrid loodi vahetult enne Nõukogude okupatsiooni, siis Saksa okupatsiooni ajal pandi jazz keelu alla
viiendast klassist alates Hugo Treffneri gümnaasiumis.Aastal 1923 siirdus Adamson- Eric Berliini sooviga õppida tarbekunsti. Temast sai aastaks Berliin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökooli õpilane. Aastal 1924 siirdus Adamson-Eric Pariisi, kus õppis mitmetes eraakadeemiates joonistust ja maali.1930. aastate teisel poolel asus Adamson-Eric elama Tallinna. evakueerus Adamson-Eric nõukogude tagalasse. Aastal 1942 sai ta Kuibõsevis (Samaras) asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Järgmisel, 1943. aastal, sai ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks.Peale sõda pöördus Adamson-Eric tagasi Tallinna. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. Kuigi ta töötas kaasa nõukoguliku kunstielu korraldamisel, oli Adamson-Eric sunnitud 1949. aastal instituudi direktori ametikohalt lahkuma. Aastal 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson-Ericu looming ja isik hävitava kriitika alla
· Eesti keelsete ajakirjade välja andmine ( Eesti Looming, Mana) · Rühmitused: Tuulisui *Teemad, millest kijutati: kodueesti, okupeerimine, üleelamised, lahkumisteeond, paguluse argipäev, müstika 2.Kodu-Eesti kirjandus: *nõukogude ideoloogia *kirjanduse hävitamine *vaikimine(paljud kirjanikud ei kirjutanud enam) *ridade vahele peitmine * Tõlgiti ainult vene ja teiste nõukogude rahvaste kirjandust. *J. Smuul , A. Jakobson, R. Sirge jt 3.Tagalakultuur: *kunstiansamblite loomine *pea-zanr-lüürika, luuletuste kirjutamine *kirjanik pidi olema riigi teenistuses *tsensuur selle üle, mida kirjutati *armastus, üksikisik (ei olnud kohane kirjutada neil teemadel) *tegurid, mida kirjanik pidi arvestama: kirjandus riigistati, kontakt välismaailmaga puudus, kultuuri arenemine isoleerituses, sotsialistlik realism 4.G. Helbemäe kui väliseesti kirjanik(looming, mõjutused, teemad) *sündis Tallinnas *tegeles ajakirjandusega *töötas raadios(kuuldemängud)
1923. aastal sõitis Adamson-Eric Berliini tarbekunsti õppima. Peale seda sõitis kunstnik 1924. aasta kevadel Pariisi, kuhu ta jäi kaheksaks aastaks pidama. Kahekümnendate lõpu poole kujunes valitsevaks zanriks natüürmort. Sageli olid need ülaltvaates.Kunstnikku on köitnud erinevate materjalide ja vormide plastika edasi andmine. Värvilahenduseks on kahvatu või sügav-tume koloriit. 1942. aastall sai Adamson-Eric Kuibõsevis asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Aasta hiljem valiti ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks. 1945. aastal sai temast Talinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor., kuid neli aastat hiljem oli ta sunnitud vene võimude tõttu direktori kohalt taganema, 1950. aastal heideti ta Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja võimalus kunstnikuna töötada. Tänu sellele tabas kunstnikku 1955. aastal parempoolne halvatus. Kuna parema käega ei suutnud ta isegi pintslit hoida, hakkas ta maalima vasaku käega
Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina. Aastatel 1032-35 oli ta Kujutava Kunsti Sihtkapitali esindaja, juhatuse liige ja abiesimees. 1935.-1940. aastal oli ta Rakenduskunstiühingu liige. Adamson-Ericu kunstinäitusi toimus Eestis, Soomes, Pariisis, Stockholmis ja ka Moskvas. Ta maalid olid hils-impressionistlikus stiilis. Järgnes nõukogude okupatsioon, kus ta oli ENSV Kustnike Liidu organiseerimiskomitee sekretär ning hiljem esimees, Eesti Riiklike Kunstiansamblite peakunstnik, ENSV Kunstnike Liidu juhatuse esimees, Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor, 1947. aastal oli ta Nõukogude Eesti preemia laureaat. Aga peale 1949. aastal toimunud kunstnike nõupidamisel pidas Adamson-Eric enesekriitilise ning oma loomingulist tegevus analüüsiva ettekande, misjärel tema tegevus mõisteti hukka ning teda süüdistati formalismis. 1950. aastal eemaldati ta ENSV Kunstnike Liidu nimestikust. 1951
Sama aasta sügisest seisis Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilaste nimekirjas ehitusteaduskonna tudeng Georg Ots. Inseneriplaanidele tõmbas aga kriipsu peale sõda. 1941. aasta detsembrikuus alustati Uraalides eesti rahvusväeosade moodustamist. Ühte neist kuulus 1942. aasta jaanuari lõpust ka Georg Ots. Umbes samal ajal võttis valitsus vastu otsuse eesti kunstirahva ühendamisest tagalas ning tankitõrjerühma ülemast nooremleitnant Georg Otsast sai Eeti NSV Riiklike Kunstiansamblite (ERKA) koori laulja. Koorijuht Harald Uibo kirjutas 1970. aastal juubeliartiklis Georg Otsale:''Esiotsa võeti Sind koorilaulaks, aga dirigente häiris see, et Su hääl liiga välja kostis, ja ''karistuseks'', mille Sa muidugi olid ära teeninud, pandi Sind koori ette laulma. Aga kuna see ''häda'' oli parandamatu ja aastatega süvenev, kõrgendati karistusmäära veelgi ja otsus kõlas eluaeg soolot laulda.'' Esinemiste
1930. aastate teisel poolel asus Adamson-Eric elama Tallinna. Siis hakkas ta ka tegelema vabaõhumaaliga. Maalikunsti kõrval oli väga oluline ka Adamson-Ericu tegevus tarbekunstnikuna. Ta alustas tegevust tarbekunstnikuna tekstiili vallas. Aastast 1937 hakkas tegelema metallehistöö, keraamika, portselanmaali ja nahkehistööga. Aastal 1941 evakueerus Adamson-Eric nõukogude tagalasse ning aasta pärast sai ta Kuibõsevis asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Järgmisel aastal, sai ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks. Peale sõda pöördus Adamson-Eric tagasi Tallinna. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. Kuigi ta töötas kaasa nõukoguliku kunstielu korraldamisel, oli Adamson-Eric sunnitud 1949. aastal instituudi direktori ametikohalt lahkuma. Aastal 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson-Ericu looming ja isik hävitava kriitika alla
kunstniku intensiivse töötahte tulemused. Bruno Luki tõlgitsemises tundub iseloomustava omadusena rahulik joon, mispärast vististi kogu kava oli koostatud palades monumentaalse, ehk jällegi kõlavärvide mitmekesidusega hoopleva ilmendiga." Luki kontserttegevus ei katkenud ka Teise maailmasõja päevil. Mobiliseerituna Venemaale, osales Lukk aastatel 1942-1944 Jaroslavlis moodustatud Eesti Riiklike Kunstiansamblite töös. Enamasti 3-4 esinejaga kontsertidel astus Lukk üles mõne soolopalaga, vahel mängis duos Anna Klasiga ning saatis klaveril soliste. Tema ansamblipartnerite seas olid viiuldaja Vladimir Alumäe, sopran Olga Luns ja tenor Aleksander Arder. Tagasi Tallinna tulles, hoogustus tegevus ansamblites ja solistina sümfooniakontsertidel. Sooloesinemised muutusid harvemaks. Viimane esinemine solistina orkestri ees toimus aastal 1969 ja oli pühendatud Luki 60
LOOMING JA ELUAEG 1940-1970 21.juunil moodustatud rahvavalitsuses määrati J.Semper haridusministriks. Hiljem oli ta hariduse rahvakomissari asetäitja ja 1941. aastast alastes Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja. 1940. aastal sai Semperist Eestimaa Kommunistliku Partei liige. Suure Isamaasõja sündmused viisid Semperi Nõukogude tagalasse. Evakueerunud 1941. aaasta augustis, töötas ta Moskvas eesti raadiosaadete toimetajana. Veebruarist 1942 oli Semper Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite juhataja, sama aasta septembris asus juhtima Eesti NSV Kunstide Valitsuse tegevust tagalas, kuid tema peale jäid 1944. aasta alguseni ka ansamblite kunstilise juhi ülesanded. Kohe pärast Tallinna vabastamist naasis Semper kodulinna. Tööle Kunstide Valitsuse juhatajana lisandusid 1946-1950 Kirjanike Liidu juhatuse esimehe kohustused. 1945. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetus, 1947 vabariiklik preemia sõjaaegse luuleloomingu eest.
klaveri- või teooriatundide andmisest. Kuus aastat hiljem avaldus Eugenil võimalus töötada konservatooriumi koori dirigendi käealusena, kuid aasta hiljem pakuti talle hoopis pedagoogi kohta teooriaõpetajana. Eesti Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) kunsti dekaadiks Moskvas lõi Eugen 1941. aastaks balleti klaviiri ,,Kalevipoeg". Eugen Kapp sai valitsuselt korralduse osaleda NSVL valitsuse otsusega rajatud Eesti Riiklike Kunstiansamblite (ERKA) organiseerimistöös, kus pidi esmalt andma ülevaate Eestist Nõukogude tagalasse siirdunud kunstitöölistest. (Kõrvits 1964: 26, 29-30, 32) Kahe aasta jooksul lõi ta ooperi ,,Tasuleegid", patriootilise sümfoonia, teise viiulisonaadi, muusika lavastusele ,,Juunipäev", Concertino kahele viiulile ning taastas kümmekond tantsu balletist ,,Kalevipoeg". 1943. aasta kevadel, kui Moskvas tähistati Jüriöö ülestõusu 600
käib, sest keeleoskus oli vilets. Neid lauldi kõikjal kaasa. Ka Valter Ojakäär meenutab, et kirjutas tol ajal raadiost üles terve kaustikutäie laulude sõnu (Ojakäär 2003: 172). Suur osa oli siin kindlasti Ameerika filmidel, kus kõlanud palad ka meil tavaliselt kiiresti lööklaulude staatuse saavutasid. 152 I. Tomberg “Kui muusad pidid vaikima”, Tallinn 1977; A. Vahter “Kapellmeistri päevik”, Tallinn 1990; K. Toom “Kunstiansamblite päevilt”, Tallinn 1981; V. Ojakäär “Raimond Valgre. Ühe põlvkonna tragöödia”, Teater. Muusika. Kino. 1993, 1, 20–31; E. Avarsoo “Eesti Laskurkorpuse džässorkester Tallinnas”, Rahva Hääl 1984, 13.12. 153 Estonia Valgest saalist toimusid tantsumuusika ülekanded igal laupäeval (Mutsu 1991: 37). 154 Intervjuu siinkirjutajale 12.07.2003. 155 Intervjuu siinkirjutajale 15.08.2003. 76 3.6.1
annaabi.ee 
