Kultuurielu Eestis nõukogude võimu aastail (0)

Kultuurielu Eestis nõukogude võimu aastail
Eesti oli sügaval sotsialismiajal justkui aknaks läänemaailma, st. Soome. See aga ei tähenda, et Eestis oleks olnud erandina lubatud rahvuslus või omariiklus , sõnavabadus ja liberaalne valitsus. Väikese liiduvabariigina oli Eesti NSV kergesti mõjutatav. Kuidas?
Ideolooogiline surve Nõukogude Liidus oli sõjajärgsetel aastatel eriti karm. Rahvale maaliti silme ette pilt rikkast kommunistlikust ühiskonnast, kus keegi ei kannata puuduste all ning kõik on sõbrad-seltsimehed. Tegelikult kaugenes olukord kiiresti ideaalist veelgi. Juhikultus ei lubanud targematel kritiseerida riigi poliitilist elu ega püüda seda parandada. Süsteemile vastuastujaid karistati rängalt . Eesti NSV-s üritas algul omariikluse ja Moskva keskvõimu vahel laveerida Nikolai Karotamm ja pärast Johannes Käbin. Mõlemad tagandati võimult, sest nad ei allunud Liidu käskudele piisavalt hästi, ei järginud ideoloogiat . Võimule tuli umbkeelne ja venemeelne Karl Vaino, kes jäi pikaks ajaks võimule, sest tegeles agaramalt Eesti venestamise ja valikulise kultuuripärandi hävitamisega. Selleks ajaks oli Stalin ammu surnud, seega tehti rohkem mitte füüsilist, vaid vaimset hävitustööd. Keskharidus muutus kohustuslikuks ja hariduse kvaliteet alanes . Kirikut püüti aina enam kultuurielust välja tõrjuda. Rahval ei lubatud olla ettevõtlik. Kõik see tõi ajapikku kaasa Eestis nõukogude kultuuri, kui seda omamoodi kultuuritust võib kultuuriks nimetada.
Nõukogude valitsuse eesmärk oli eelkõige inimeste võrdsustamine nii liiduvabariigisiseselt, kui –vaheliselt. Kahjuks ei saadud aru, et halba võiks heaks muuta, mitte vastupidi, isegi siis, kui halb on selges ülekaalus. Plaanimajandus välistas paindliku arengu. See tähendab, et madalseisus sunniti plaani täitma mistahes vahenditega ning siis, kui võiks toimuda hüppeline areng, olid inimesed survest väsinud (eelkõige ideoloogilisest survest, mis pikapeale juuris välja ettevõtlikud inimesed ja surus maha igasuguse potentsiaalse ettevõtlikkuse ülejäänutes) ning ei edendanud majandust. Liit sundis ka edendama sõjatööstust, mistõttu tarbekaupade tootmine jäi puudulikuks ja tekitas töörahvale probleeme isiklikus elus. Probleemid kurnavad inimest ja väsinuna ei saa head tööd teha.
Eesti NSV-s toimus ulatuslik venestamine siis, kui Karl Vaino võimule sai. Venestamine seisnes suuresti selles, et koolides hakkas toimuma rohkem vene keele tunde ning ametlikes dokumentides (ka Eestisisestes asjades) püüti juurutada vene keele kasutamist. See ei teinud veel eestlusele nii palju kahju, kui venestamisega kaasnev uus range tsensuuri ja rahvusluse väljajuurimise laine. Siiski loeb lõpptulemus, mitte selleks tehtud töö. Eesti on praegu vaba, riigikeeleks on eesti keel ning kuulume läänemaailma. Esimese vabariigiga võrreldes on vaid muutunud inimeste mõtteviis.
Eesti inimeste mõttelaad tahes- tahtmata nüristus aastatega: varem omanäolisest ja ettevõtlikust kultuurrahvast muutus osa paratamatult tuimaks töölisklassiks. Paguluses elavad Eesti kirjanikud , kunstnikud jm. hoidsid küll eestlust elus, kuid Maarjamaa pinnal muutus aastatega 1944-1989 (90 ja 91 olid juba teistsugused aastad) arusaam õigest ühiskonna toimimisest ning jälg sellest on siiani alles.