Kulturism ja fitness (0)

Kulturism ja fitness
REFERAAT
Ave Tüür
Kärdla Ühisgümnaasium
10.a klass

KULTURISM

IFBB amatööride maailmameistrivõistluste ajalugu meeste kulturismis algab aastast 1959. Esialgu toimusid need küll nime all "Mr. Universum ". Kulturismis on eesmärgiks lihasmassi arendamine maksimaalseks, pidades seejuures silmas kõigi lihasgruppide proportsionaalsust. Võistlustel saadab edu neid, kelle suur lihasmass on "kvaliteetne" st rasvavaba, lihased on reljeefsed ja detailirohked. Oluline on ka kehaehituse sümmeetria ja skeleti proportsioonid. Eelistatud on laiad õlad, kitsas talje ja pikemad jalad. Võistlustel sooritatakse seitse kohustuslikku poosi ja vabakava muusika saatel. Vabakavas saab võistleja ise valida poose ja nende järjekorda, kusjuures kohtunikud võtavad kava hindamisel arvesse nii keha, kui ka poseerimise esteetilise-tehnilise külje.
Naiste kulturismivõistlusi hakati korraldama 1970-ndate teisel poolel ja MM-ni jõuti aastal 1979. Ka naiste kulturismis on eesmärgiks lihaskonna maksimaalne arendamine, säilitades seejuures ikkagi naiselikud jooned. Võtmeküsimuseks ongi nende kahe eesmärgi ühendamine. Praktika näitab, et see on tegelikult väga raske ülesanne ja jõukohane suhteliselt vähestele, geneetiliselt andekatele indiviididele. See on ka põhjuseks, miks naiste kulturismi populaarsus on aastate jooksul kahanenud. Võistlusmäärused on põhimõtteliselt sarnased meeste kulturismile, kohustuslikke poose on viis.

KLASSIKALINE KULTURISM

Klassikaline kulturism on võistlusala, mille esimesed MM medalid jagati aastal 2006. See sobib meestele, kes ei taha (või ei suuda) arendada sellist lihasmassi, nagu see on tänapäeva kultuturistidel aga soovivad siiski omada atleetlikku ja esteetilist kehaehitust / muskulatuuri. Nõudlus sellise ala järele iseloomustab ummikseisu, milleni kulturism on jõudnud ka meesvõistlejate poole peal. Sisuliselt on tegemist lihasmassipiiranguga kulturismiga, kus võistleja maksimumkaal on seatud sõltuvusse pikkusest. Loogiliselt omandab lihaste reljeefsus ning eriti kehaehituse proportsionaalsus ja esteetika suurema kaalu. Kohustuslikud poosid on samad, mis kulturismis. Lisaks sooritatakse veel vabaseisud. Nõuded ja hindamiskriteeriumid vabakavale on analoogilised kulturismile.

FITNESS

Fitness on esimene kulturismist väljakasvanud ala, mis esialgu haaras vaid naissportlasi. Maailmameistrivõistlusi korraldatakse aastast 1996. Fitnessis tuleb lisaks kehaehituse demonstreerimisele, esitada akrobaatika-, tantsu- ja sportaeroobikaelemente sisaldav vabakava, mis annab esitajale küllalt vabad käed (st kohustuslikke elemente ei ole) aga eeldab siiski neil aladel häid oskusi. Mida hinnatakse fitnessi võistleja keha juures?
Hindamise võtmesõnad on "tervis" ja "sportlikkus". Hinnatakse võistleja keha sportlikku välimust kui tervikut , sealhulgas lihaste arengut, kehaehituse tasakaalustatust ja proportsioone aga ka näo ilu, soengut, naha seisukorda. Arvesse võetakse ka võimet esineda enesekindlalt ja graatsiliselt. NB! Kulturistlikult suur lihasmass ja "liigne" lihaste reljeefsus on miinuseks aga lihased peavad olema treenitud ja vähese rasvaga.
Keha hinnatakse vabaseisus, eest-, küljelt- ja tagantvaates. Vabakava puhul hinnatakse ainult kava ja selle sooritust, mitte keha. Võistlustulemuses on keharaundil ja vabakavaraundil võrdne osakaal.
Meeste fitnessis jagati esimesed ametlikud maailmameistrivõistluste medalid aastal 2006. Aastatel 2003-2005 võisteldi maailma karikale.
Suures osas on meeste võistlusmäärused sarnased naiste omadele aga lihasmass on piiratud juba reeglitega. Sõltuvalt võistleja pikkusest on määtatud maksimumkehakaal.

BODYFITNESS

Edu fitnessi võistlustel eeldab peale sobiva välimuse ka sportlikke oskusi, seetõttu on enamus fitnessi võistlejaid eelnevalt tegelenud võimlemise, sportaeroobika, tantsuga. Eks siit peabki otsima põhjust, miks tekkis omaette võistlusala: bodyfitness naistele, mille debüüt MM tasemel oli aastal 2002. Üldistades võiks öelda, et tegemist on fitnessi keharaundiga. Võistlusmääruste järgi on hindamiskriteeriumid analoogilised fitnessiga.
Võistlejad sooritavad poolfinaalis vabaseisud ja finaalis lisaks ka T-kõnnaku. Nõuded võistlusriietusele on kirjas võistlusmäärustes.

KLASSIKALINE KULTURISM

Klassikaline kulturism on võistlusala, mille esimesed MM medalid jagati aastal 2006. See sobib meestele, kes ei taha (või ei suuda) arendada sellist lihasmassi, nagu see on tänapäeva kultuturistidel aga soovivad siiski omada atleetlikku ja esteetilist kehaehitust / muskulatuuri. Nõudlus sellise ala järele iseloomustab ummikseisu, milleni kulturism on jõudnud ka meesvõistlejate poole peal. Sisuliselt on tegemist lihasmassipiiranguga kulturismiga, kus võistleja maksimumkaal on seatud sõltuvusse pikkusest. Loogiliselt omandab lihaste reljeefsus ning eriti kehaehituse proportsionaalsus ja esteetika suurema kaalu. Kohustuslikud poosid on samad, mis kulturismis. Lisaks sooritatakse veel vabaseisud. Nõuded ja hindamiskriteeriumid vabakavale on analoogilised kulturismile.

BIKINI FITNESS

Bikini fitnessi tunnustasti ametlikult spordialana 7. novembril 2010. aastal IFBB Kongressil Bakuus. Bikini fitnessi puhul on liigne lihasmass, lihaste reljeefsus ja separatsioon veelgi enam "vastunäidustatud", kui seda naiste fitnessi ja bodyfitnessi puhul. Põhimõtteliselt kulgeb võistlus samamoodi nagu bodyfitnessis. Võistlejad, kes kannavad vabalt valitud värvi ja tegumoega 2 osalist bikinit, sooritavad veerandpöördeid, keha hinnatakse seisangus eest, külgedelt ja tagantvaates. Seisangud on veidi teistsugused küll.

ATHLETIC FITNESS

Selle Skandinaavias sündinud ala rahvusvaheline läbimurre toimus aastal 2011 Tallinnas, kui esmakordselt konkureeriti maailma karikavõistluste arvestuses. Juba aastast 2012 otsustati hakata korraldama Euroopa ja maailmameistrivõistlusi. Athletic fitness, mis lisaks kenale muskulatuurile eeldab ka sportlikke võimeid (jõudu ja vastupidavust ), on ideaalne ala jõusaalis treenijale. Kui edu fitnessis nõuab tehniliselt keeruka vabakava esitamist ja korralikku võimlemis- ja akrobaatikaalast ettevalmistust, siis athletic fitnessi juurde kuuluv lõuatõmbamine, rööbaspuudel surumine ja ergomeetril sõudmine on tuttav ja jõukohane igale harjutajale. Võistlus koosneb kolmest võrdse tähtsusega osast—keha-, jõu- ja vastupidavusraundist. Keha hindamisel kasutatakse fitnessi kriteeriume.

KOHUSTUSLIKUD POOSID

Mehed: Naised: