päikese veerikut ja öö ajal säält üle käib, on tema jagu. Selleks hakanud ta siis ka kohe kiva oma suure põllega kandma. Mere äärest korjanud ta oma põlle kiva täis ja hakanud jõe äärt mööda Kasari jõe poole kõmpima. Aga korraga laulnud kukk , Vanapaganal läinud põllepael katki ja kivid kukkunud suure kolinaga jõe kaldale maha, kus praegu see kivivarem alles näha on. Vanapagan pahandanud ja hakanud uut nõu pidama, kuidas uueste jälle kivide kandmist ette võtta. Viimaks leidnud ta hea plaani, et talvel, kui jõgi jääkaanega kaetud on, siis temal mööda jõge reega üsna hea on mere äärest kiva vedada. Teinud siis teine ka omale ilmatu suure ja tugeva ree valmis ning jäänud talvet ootama. Niipea kui külmataat jõele jääkaane pääle meisterdanud, hakanud ka Vanapagan kohe ametisse. Läinud oma reega mere
"läheb nagu leiba" - kulub palju "leiba teenima" - kellegi juures töötama miski "ei küsi leiba" - miski võib vajalikuks osutuda "otsi nagu leiba otsitakse" - otsi hoolikamalt "prii leib" - tasuta toit "must töö aga magus leib" - raske töö, aga hea tasu "teenib lõugadega leiba" - töökoht nõuab palju rääkimist, suhtlemist VANASÕNAD Maailm püsib viljateral. Viljapõllust näed peremeest. Kuidas küli, nõnda vili. Leib, sool, vesi, tuli need on vanemad kui meie. Leib on vanem kui meie. Homseks hoia leiba, aga mitte tööd. Lihata võid elada, ei leivata. Leiba hammusta kahe hambaga, liha ühe hambaga. Leib on kibe kätte saada aga magus süüa. Oma teenitud leib on magus. Kel amet, sel leiba. Leib on peremees. 14
Andrus Kivirähk ,,Mees, kes teadis ussisõnu" Teos ilmus aastal 2007 ja sai kaks kirjandusauhinda. Tegevus toimub muistsel ajal, kui eestlased olid veel metsarahvas ja oskasid ussikeelt. See on peategelase Leemeti tagasivaade oma traagilisele, kannatusi täis elule. Siin põrkub 3 maailma: vanadele tavadele truuks jäänud metsarahvas; külla kolinud ja kõik uue omaks võtnud rasket tööd armastavad inimesed ja munkade ning raudmeeste maailm, keda külarahvas ülistab. Põhiprobleem on see, kuidas inimesed on võimelised uskuma ja omaks võtma kõike, mida neile ette söödetakse. Leemet jääb kahe leeri vahele ja teeb otsuse jääda metsa. Autor taunib kaasaegset mentaliteeti- uue jumaldamist ja vana põlgust. Teose meeleolu on pessimistlik, seda leevendab kivirähalik huumor. Autor küsib: ,,Kui kaugel on aeg, kus meie endi raamatud tunduvad meile ussikeelsed? Tegelased: Leemet- viimane mees, kes teadis ussisõnu, meenutab oma elu, mis on täis nukrust ja kannatusi.
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid
Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt
poolest, nii et enamust lavastuse sisust ma mäletasin ja võisin ette aimata, mis seal nüüd toimuma hakkab. Küll aga oli huvitav vaadata näitlejate mängu, eriti neid osasid, kus osatäitja vahetunud oli. Eelkõige muidugi see põhjus, miks üldse lavastust vaatama sai tuldud, Mauruse Üksküla esituses oli välja vahetanud Maurus Tomminga kehastuses. Tommingas oli hoopis teistsugune Maurus, rohkem koomiline ja oma võrratu miimikaga, mida ma Tomminga puhul alati imetlenud olen. Keegi minu taga istujatest ütles, et Üksküla mängis paremini, aga niipalju kui ma oma aju ka ei pingutanud, mul ei tulnudki meelde ühtegi konkreetset stseeni, kus silme ette oleks kerkinud Üksküla Maurus, ma mäletasin, et ta mängis seda osa ja mängis väga hästi, aga kuidas need stseenid, mida ma nüüd teise näitleja kehastuses taas nägin, Üksküla mängituna välja nägid, seda meenutada ei suutnud. Ka teiste osatäitjate hulgas oli muudatusi: Ramilda, Ollino, Timusk, Lible
LAURA: Juhtus niimoodi. Me tõesti maksame! ROLAND: Läks meelest pakkuda, tundus, et siin metsas ei maksa raha midagi. (Naerab rõõmust. Kallistavad Lauraga.) No nii, kui palju te olete mõelnud? (Võtab rahakoti. Osvald pöörab selja ja läheb akna juurde. Paus.) OSVALD: Trall-lall-laa, trall-lall-laa. (vaikselt) Laura jääb hommikuni siia kuivama ja kosuma, aga sina lähed nüüd õue... ja tuled hommikul. ROLAND: (Laurale.) Ma ei tea. Ma lähen ja kõnnin siis natuke? LAURA: Võta minu sall. ROLAND: Laura... (teeb ukse lahti) LAURA: Roland... OSVALD: (Rolandile rõõmsalt) Lased külma tuppa! Mine juba, mis sa jutustad! (Roland lahkub.) 2 stseen Osvald variseb kokku, jääb lamama. Hingab kiiresti. LAURA: (vaikselt) Appi! ROLAND: (kargab tuppa) Nii! OSVALD: (tõuseb rahulikult püsti) Kukkusin! ROLAND: Mina jään siia. (Keegi ei lausu midagi. Roland väljub.) OSVALD: (Laurale) Istu. Võta saapad ära
3 4 ROLAND: Kui rahas on küsimus, siis ma LAURA: Ma ei saa mitte midagi aru! Ma maksan peavarju eest viietärnilise hinna. tahaksin küsida... OSVALD: Miks sa siis hääletad? OSVALD: Väga hea! Teeme nii, et sina LAURA: Juhtus niimoodi. Me tõesti küsid minu käest ja mina vastan sulle. maksame! LAURA: Jah, ma ei saagi aru, et miks te nii ROLAND: Läks meelest pakkuda, tundus, et väga... siin metsas ei maksa raha midagi. (Naerab OSVALD: Mina räägin ju „sina“. Ma olen rõõmust. Kallistavad Lauraga.) No nii, kui sulle algusest peale „sina“ ütelnud! Kas sa palju te olete mõelnud? (Võtab rahakoti. nüüd hakkad taipama? Mõtle ka ikka natuke
Kõik kommentaarid