Kuidas mõjutab kirjandus minu tõekspidamisi (0)

Kuidas mõjutab kirjandus minu tõekspidamisi

Räägitakse, et kirjandus mõjutab inimest. Ma olen selle väitega täiesti nõus, kuna olen seda ise tundnud . Mida rohkem loen, seda enam tunnen , et teiste kirjapandu parandab minu väljendusoskust või siis lihtsalt täiustab mingi valdkonna sõnavara. Kas see on kõik või suudab kirjanik ka lugeja tõekspidamisi ja maailmavaadet kuidagi mõjutada?
Ma arvasin kunagi, et lugemine on lihtsalt üks igav kohustus, mis sunnitakse koolis peale igale õpilasele. Osaliselt olid sellised mõtted põhjustatud klassikaaslaste sarnastest väidetest, teisalt võis see tuleneda lihtsalt mõnest halvast lugemiskogemusest. Halba teost ei suudaks ilmselt parimagi tahtmise juures süvenenult lugeda ja siis võib jutt hakata liigselt venima. Õnneks õppisin aga üsna kiiresti, et on ka väga palju huvitavaid ja käestpandamatuid raamatuid. Sellise arvamuse hoidmiseks üritan pidevalt kohustusliku kirjanduse kõrvale huvitavamaid teoseid leida, sest kahjuks kuulub kirjandusklassika hulka palju mind külmaksjätvaid raamatuid.
Kirjandus suudab inimeste arusaamu muuta ja kujundada ka lihtsalt uudse teabega. On see pärit teadusajakirja artiklist, ajalehe uudisest või ilukirjanduslikust teosest, mis räägib näiteks paar sajandit tagasi elanud õpetaja elust – igalt poolt võib leida midagi, mida me veel ei teadnud . Info aga võib kergelt muuta inimeste tõekspidamisi ning avardab meie vaateid erinevatele elu aspektidele. Peetakse ju raamatuid tarkuse sümbolikski. Mida rohkem me raamatuid loeme, seda haritumad väidetavalt oleme. Mina olen sellise seisukohaga igaljuhul üpris nõus, tuleks vaid arvestada, et raamatud pole võrdsed.
Ilukirjanduse peamine pluss on minu arvates võimalus näha kedagi tegutsemas, olles samal ajal nii tema peas kui ka kõrvalvaataja rollis. Selle läbi saan teada, mis on tegelase motiivid, mõelda, kas käituksin ise samamoodi, ning tihti näen ära tema vead, enne kui ta need ise avastab. Mul ja teose tegelasel on tihti erinevad teed konfliktide lahendamiseks või mingis kindlas situatsioonis käitumiseks. Tänu sellele näen aga, mis juhtuks, kui teeksin ka enda elus midagi harjutust teistmoodi. Kirjandusteostes saame näha analoogseid mooduseid probleemide lahendamiseks, mis võivad meie endigi elus ette tulla. See kõik aitab meil läbi kellegi teise iseenda käitumist analüüsida.
Alati on huvitav tutvuda lähedalt kellegi teise ideedega – peategelane ei pea ju oma mõtteid mitte kellegi eest varjama. Ta on alati aus, kui ei juhtu just iseendale valetama. Tänu sellele, et raamatud on tihti kirjutatud mina-vormis, on palju lihtsam end tegelasega seostada kui näiteks mõnes filmis. Tema mõtetega ühinedes tunduvad need ideed peaaegu nagu omad. Eriti pakub mõnu, kui leian tekstist mingisuguse filosoofilise nägemuse või tabavalt sõnastatud tõe, milleni ma ise ei jõuaks. Kirjandus paneb mind üha rohkem mõtlema elu ja surma, enda ning sõprade, mineviku, tuleviku või isegi kogu maailma puudutavate probleemide üle. Kui tegelase mõtetest ei leia ka filosoofiat, siis leian sealt vähemalt arvamuse. Kaudselt võin ma kirjutatu kaudu midagi teada saada autori kohta, aga põhiliselt annab see siiski mulle võimaluse enda arvamusega võrreldes jõuda millegi targemani.
Kirjandus mõjutab inimest igati ja sellele oleks üpris raske vastuväiteid leida. Ta arendab, muudab, täiustab ja mitmekesistab mind ning mu maailmavaateid. Samas jääb lugejale alati valikuvabadus, mida tõsiselt võtta ja arvestada ning mis kõrvale visata. Võiks öelda, et mida huvitavam teos tundub, seda rohkem võib sealt enamasti tarvilikku leida. Kirjandusest on abi omaenese elu elamisel.