Kuidas kirjutada arutlust? (14)

KUIDAS KIRJUTADA ARUTLUST?

Arutluse kirjutamine ajaloos (aga ka ühiskonnaõpetuses) ei nõua mitte ainult sügavaid teadmisi, vaid ka teema avamise , kavastamise ja materjali organiseerimise oskust, võimet analüüsida ja seostada teemat puudutavaid küsimusi, oskust sõnastada põhjendatud hinnanguid ja järeldusi ning valida sobivaid näiteid, oskust oma mõtteid selgelt väljendada ja kõige tähtsam – head kõige olulisema tajumise võimet.
Mida siis silmas pidada, et kirjutada head arutlust?
Kõigepealt veendu, et mõistad arutluse teemat või küsimust õigesti ning saad aru, missugust käsitluslaadi see teema või küsimus eeldab.
Kui arutluse teema on esitatud küsimuse kujul, kujunda kõigepealt oma seisukoht (oma vastus teemas tõstatatud küsimusele) – sellest lähtuvalt saad alustada teema avamist.
Kui on eeldatud võrdlust (võrdlevat analüüsi), peaks vastus kindlasti sisaldama tasakaalustatult mõlemat poolt või kõiki küsimuses esitatud pooli, mitte keskenduma vaid ühele.
Sarnasuste ja erinevuste esiletoomise puhul tuleks samuti lähtuda tasakaalustatuse soovitustest (ehk – tähelepanu mõlemile).
Kui teema asetab probleemi kindlasse konteksti, tuleb seda ka nii käsitleda, mitte kirjeldada prob-leemi kõikides selle avaldumise vormides (näiteks teema “Vietnami sõja roll külmas sõjas” puhul tuleb käsitleda Vietnami sõda kui üht külma sõja kriisikollet, mitte aga lihtsalt kirjeldada sõjasünd- musi ilma ajaloolist tausta avamata).
Vastust kavandades on mõistlik alustada mustandiga. Kõigepealt mõtesta teema lahti ja koosta märksõnade abil oma arutluse loogiline kava, kus on esile toodud ka alateemade järjekord. Ava teema märksõnadega. Alateemade juurde tasuks kirja panna ka põhiseisukohad ja konkreetsed näited.
Kava struktuur:
Sissejuhatus: ajaline määratlus, ajalooline taust .
Alateema (näited/faktid)
Alateema
Alateema jne
Kokkuvõte: järeldused ja hinnang
Selline struktuur peaks olema lühike kokkuvõte vastuse (arutluse puhtandi) peamistest märk-sõnadest koos mõningate ülestähendatud faktidega iga punkti juures, mis toetaksid esitatud põh-jendusi. Mustandi kirjutamine on aeganõudev, kuid arutluse struktuuri kavandamine on hea vas-tuse saamisel otsustava tähtsusega. Kirjalikult kavandatud struktuurile toetudes on loogilist ja sisutihedat arutlust hoopis lihtsam kirjutada.
Sissejuhatus.
Sissejuhatus (sõltuvalt teemast) võiks sisaldada isiklikku hoiakut/ suhtumist teemasse, probleemi esiletoomist (vajadusel mõisteid seletades), tausta lühikirjeldust ja ajastu määratlust (teema tuleb siduda taustsündmuste ja ajaperioodiga).
Pea meeles, et sissejuhatuses ei tohi esitada vastuseid teemas (pealkirjas) püstitatud küsimuse- le/probleemile!
Ära püüa kirjutada liiga pikka ja detailset sissejuhatust, töö põhiosa peab moodustama teema-arendus.
Teemaarendus.
Teema arendamise puhul tuleb hoolikalt läbi mõelda, kuidas oleks kõige otstarbekam teemat ava-da (ei maksa arutluse pikkusega liialdada, igal sõnal olgu kaal!). Püüa väljenduda selgelt ja aru-saadavalt. Esita materjal seostatult ja sisutihedalt. Kõik seisukohad peavad olema argumentee-ritud (põhjendatud) ja sobivate näidete/faktidega kinnitatud.
Jälgi, et kirjutis ei oleks pelgalt kirjeldus, vaid teema analüüs (põhjus-tagajärg seosed ehk miks miski toimus ja millised olid selle tulemused/ tagajärjed, kuidas seostuvad omavahel erinevad nähtused/sündmused/isikud, erinevate nähtuste/sündmuste/isikute tegevuse võrdlemine jne). Lisa kindlasti teema kohta ka oma arvamus, põhjenda seda ja too kinnituseks asjakohaseid näiteid. Isiklikku suhtumist ja järeldusi ei pea vormistama iseseisva lausena, näiteks: mina arvan, et… Sõltub arutluse autori nägemusest, kas isiklik suhtumine väljendub kokkuvõtvas lõppsõnas või on see esitatud hinnanguna teemat läbivalt.
Ära unusta teha kirjapandu alusel kogu teemat hõlmavaid järeldusi. Tugine alati tõendusmaterjalile, mitte arvamusele ega eelarvamusele.
Kokkuvõte.
Kokkuvõte võimaldab vastata arutluse teemas (pealkirjas) tõstatatud küsimusele lühidalt ja sel-gelt. Püüa esitada oma lõppjäreldused konkreetselt, arusaadavalt ja lihtsalt.
Kokkuvõttes ei esitata uusi seisukohti ega teemaarendusi. Lugejal peab tekkima tunne, et töö on viidud lõpule.
Kõige viimaks tuleks üle kontrollida, ega midagi väga olulist ei ole unustatud.
Millele tuleks veel tähelepanu pöörata?
Arutlust kirjutades väldi mustvalget ja äärmuslikku probleemidele lähenemist, asjakohatuid mär-kusi ja kõrvalepõikeid, kõikehaaravat üldistamist ( panen kirja kõik, mida tean ja arvan), ebamää- rasust , pinnapealsust, kohmakat kõnepruuki, slängi, argiväljendeid, asjatuid sõnu, kerglast ja üle- pakutud stiili (tohutuid emotsioone), tühje, sisutuid ja mõttetuid fraase . Tähelepanuta ei tohi jätta keelereegleid ja käekiri peab olema loetav .
Kui otsustad kasutada tsitaate, tee seda mõõdukalt ja põhjendatult. Tsitaadid tuleks valida lühi-dad, täpsed ja tabavad ning esitada ajalooperioodi, sündmuse kontekstis. Teemaga nõrgalt seo-tud viited ei ole asjakohased ja pigem kahandavad kui kasvatavad arutluse väärtust. Kõik tsitaa- did tuleks esitada koos arukate kommentaaridega. Tsitaadid küll illustreerivad probleemi olemust, kuid harva seletavad seda. Ka tsitaadis esitatud autori suhtumisse tuleks suhtuda kriitiliselt. Ära hinda ühtegi arvamust kõrgelt ainult seetõttu, et see on trükis avaldatud.
Oluline on teemast mitte mööda kirjutada! Arutlus peab olema teemakohane, vastasel korral hinnatakse seda 0 punktiga.
Arutlusoskust hinnates arvestatakse, kas õpilane
• valdab teemat;
• oskab teadmisi kasutada;
• oskab võrrelda, seostada;
• oskab analüüsida, põhjendada;
• oskab teha järeldusi;
• oskab kujundada oma isiklikku suhtumist ja seda kaitsta;
• oskab esitada oma mõtted loogiliselt (sissejuhatus, teemaarendus, kokkuvõte).