Kui ma oleks geograaf 500a tagasi. (0)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

134

docx

Lugemispäevik

hakkas nutma. Äkitselt kerkis tema ette punase krooniga suur uss, kes päris, miks tüdruk nutab. Tüdruk ütles, et uss nõelas teda. Punase krooniga uss uuris, et mis värvi, see uss oli ja hakkas siristama ning usse kokku kutsuma... 3.Hiir, vähk ja sitikas- Sulane teenis insat peremeest ja sai aastas kopika palka. Iga aasta läks ta allika juude ja viskas kopika vette ise öeldes:“kui olen see aasta hästi tööd teinud tulgu mõlemad rahad tagasi, kui halvasti, 5 mingu seegi põhja“. Esimesel kahel aastal läksid kopikad põhja, aga kolmandal aastal tõusid kõik kolm raha pinnale.Selle rahaga läks sulane rändama... 4.Kust sai rebane Reinuvaderi nime- Saunamehe naisele sündis laps ja talle hakati nime andma. Selleks aga oli vaja vadereid. Läks siis küsima peremehe käest,kas too ei ole nõus ta lapsele vaderiks hakkama. Peremees vastu

Alusharidus

281

docx

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat

Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!»

Kirjandus

0

docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi.

Kirjandus

48

doc

Sõnamõrvar

" "Ha, ha. Hea nali!" Ja olingi läinud. Koju jõudsin umbes kell viis. Ma tulin sisse jooksujalu. Kõik ootasid mind juba. Jäin neile otsa vaatama. "Mu uus boss tuleb täna meile õhtusöögile." "Mida!?" küsisid nad kui ühest suust. "Kuulsite õigesti ­ ta tuleb täna kella seitsmeks meile õhtustama." Mu tütar Helen ütles: "Ma loodan, et ta ei ole paks ja kiilaspäine jobu!" Ma ütlesin vihaselt: "Seda ta on ja vaadake, et te käitute ilusasti. Sest muidu lastakse mind lahti!" "See oleks ju päris hea mõte, sest su kostüüm..." Ma katkestasin oma poja Stiiveni poole lause pealt: "... on väga kena ja mind ei tohi lahti lasta! Saate sellest aru, te ajudeta jõnglased?" "Jah, ema", ütlesid nad nördinult, pead alla vajunud. "Aga nüüd tulge mulle kööki appi!" käskisin neid. Nad tulid suure kiiruga mulle kööki järele. Me saime üsna kiiresti kõik köögis tehtud. Ma panin selga oma lilla sädeleva õhtukleidi. Helen pani selga kena miniseeliku ja moeka sekretärijaki

Kirjandus

95

doc

Mein Kampf

Braunau linnakese Inni jõe kaldal. Asub ju see linnake otse kahe Saksa riigi piiril, mille ühen- damine tundus ja tundub meile, noortele, olevat selleks pühaks eesmärgiks, mille poole tuleb kõiki- de vahenditega püüelda. Saksa-Austria peab naasma, mis see ka ei maksaks, suure Saksa metropoli rüppe ja seejuures sugugi mitte majanduslikest kaalutlustest lähtudes. Ei, ei. Isegi kui see ühendamine ei omaks majan- duslikust vaatepunktist tähtsust, veelgi enam, oleks isegi kahjulik, on ühendamine möödapääsmatult vajalik. Üks veri ­ üks riik! Kuni saksa rahvas pole ühendanud kõiki oma poegi ühe riigi piiridesse, ei oma ta moraalset õigust koloniaalsele laienemisele. Alles peale seda, kui Saksa riik lülitab oma piiridesse viimasegi sakslase, siis, alles peale seda, kui selgub, et selline Saksamaa ei ole suuteline vajalikul määral ära toitma kogu oma elanikkonda, annab tekkiv vajadus rahvale moraalse õiguse võõraste maade omandamiseks

Saksa ajalugu

345

pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes veel ning rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga. Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama. Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras. Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama? Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta

Kategoriseerimata

0

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Koos teistega võtame ka meie ta vastu ja omaks, et sellega iseloomustada keskaja teise poole arhitektuuri, mille põhialuseks on teravkaar, selle kaare järglane, mis oli keskaja esimese poole stiili tunnuseks. (Autori märkus.) 7 ütlen ma, voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee-seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siiasinna tantsitati. -- kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele *, need ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale. Uksed, aknad, katuseluugid ja katused kihasid tuhandetest inimestest, rahulikest ja ausaist kodanikest, kes vaatlesid ainult Paleed ja rahvahulka ning muud ei tahtnudki, sest Pariisis on

Kirjandus

291

doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

esemeid, mis Indrekule lähedased. Ja igakord, kui ta leidis, et kast seisab vääramata oma paigal, muutus ka tema rinnas nagu kodusemaks ja kindlamaks. See oli küll lõpmata rumal ja naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad. Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega. ,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt. Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt: ,,Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!" Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi

Eesti keel

Kommentaarid (0)