Kosovo Kriis (0)

Kosovo kriis

Kosovo on vaidlusalune piirkond Balkani poolsaare lääneosas. Suuremat osa Kosovost kontrollib osaliselt tunnustatud Kosovo Vabariik, mis kuulutas end 17. veebruaril 2008 ühepoolselt Serbiast sõltumatuks. Serbia ei tunnusta Kosovo iseseisvust ning peab teda Serbia koosseisu kuuluvaks Kosovo ja Metohija autonoomseks piirkonnaks . Praeguse konflikti juured ulatuvad kaugele ajalukku. Albaanlaste väitel on nad muistsete illüürlaste järeltulijatena Kosovo põlisasukad, serblased aga väidavad, et see ala oli keskajal (13. sajandil) Serbia riigi süda ning seal elasid parimal juhul üksikud albaanlased. Kosovo kriis on üks Jugoslaavia lagunemisel tekkinud konfliktidest, mida üritati rahvusvaheliste vahendajate abil rahumeelselt lahendada, kuid see ei õnnestunud. 1974 aastal andis Jugoslaavia põhiseadus Kosovole autonoomia Serbia koosseisus , kuid 1989 aastal Serbia president Slobodan Milosevic kaotas Kosovole antud autonoomia, mille tagajärjel puhkesid rahutused ning hukkus paarkümmend inimest. Kosovosse saadeti föderaalväed. 1990 aastal albaanlased kuulutasid välja Kosovo iseseisvuse, mida tunnustas Albaania . Vabariigi presidendiks valiti Ibrahim Rugova. 1996 Kosovo Vabastusarmee (UCK) alustas relvavõitlust provintsi iseseisvuse eest. 28. veebruar 1998 albaanlased tapsid kaks serbia politseinikku, Jugoslaavia presidendiks saanud Milosevic andis politseile ja armeele käsu Kosovo „rahustada“, mis seisnes külade massilises hävitamises. NATO sekkus konflikti lahendamisse sõjalise tegevusega 23. märtsil 1999, et takistada tsiviilisikute edasist hukkumist. Ka Eesti Kaitsevägi osales 1999 aastal mitmetel missioonidel Kosovos . Peale 77 päeva kestnud õhurünnakuid saavutati Jugoslaaviaga kokkulepe vägede väljaviimiseks piirkonnast . Samal ajal asendati NATO tegevus ÜRO mandaadi alusel tegutseva KFORi rahuvalvemissiooniga. Kosovo kuulutas ennast 17. veebruaril 2008 iseseisvaks Kosovo Vabariigiks. Samal päeval kogunes Kosovo parlament eriistungile, mis ühehäälselt toetas iseseisvusdeklaratsiooni. Kosovo iseseisvusdeklaratsioon kinnitab uue riigi soovi asuda tegema reforme, et kunagi taotleda NATO ja EL-i täielikku liikmelisust.

Kosovo kriisi kronoloogia

1389 - Kosovo lahingus said Serbia väed lüüa türklastelt, langedes aegamööda Türgi võimu alla. Serblased taanduvad tasapisi põhja poole Ungari aladele , lõunast liiguvad Kosovosse valdavalt moslemitest albaanlased. Nii kinnitavad serblased.
1878 - Serbia taastab iseseisvuse, Kosovo jääb Türgi võimu alla. Samal aastal loodi Prizreni liit - albaania rahvusluse algus.
1912 - I Balkani sõjas vallutab Serbia Türgilt Kosovo alad ja rahvusvaheline rahukongress jätab ala Serbiale. Samal aastal sündis iseseisev Albaania riik.
1941 - enamik Kosovot läheb Itaalia okupeeritud Suur-Albaania koosseisu.
1945 - Jugoslaavia keeldub lubamast Kosovol ühineda Albaaniaga, kuigi oli sõja ajal andnud albaanlastele lubadusi, mis nägid ette albaanlaste taasühendamist.
1968 - pärast kümmekond aastat jätkunud repressioone leiavad aset albaanlaste esimesed ise­seisvust nõudvad meeleavaldused Kosovos.
1974 - Jugoslaavia põhiseadus annab Kosovole autonoomia Serbia koosseisus.
1981 - albaanlased nõuavad Kosovole vabariigi staatust, politsei ajab meeleavaldused laiali, vägivald jätkub kuni tänaseni.
1989 - Serbia president Slobodan Milosevic kaotab Kosovo autonoomia, rahutustes hukkub paarkümmend inimest. Kosovosse saadetakse föderaalväed.
1990 - albaanlased kuulutavad välja Kosovo iseseisvuse, mida tunnustab Albaania. Vabariigi presidendiks valitakse Ibrahim Rugova.
1996 - Kosovo Vabastusarmee (UCK) alustab relvavõitlust provintsi iseseisvuse eest.
1998, 28. veebruar - albaanlased tapavad kaks serbia politseinikku, Jugoslaavia presidendiks saanud Milosevic annab politseile ja armeele käsu Kosovo «rahustada», mis seisneb massili­ses külade hävitamises.
1998, aprill - Milosevic ja Rugova kohtuvad, kuid kõnelustel pole tulemusi. Kuuest riigist koosnev rahvusvaheline kontaktrühm otsustab kehtestada Jugoslaavia vastu sanktsioonid.
1998, juuli-september - UCK saab enda kontrolli alla ligi poole Kosovost, kuid Serbia vas­tupealetung surub iseseisvuslased taas mägedesse.
1998, 24. september - NATO esitab Milosevicile ultimaatumi: katkestada lahingud Kosovos või oodata õhurünnakuid.
1998, 13. oktoober - USA eriesindaja Richard Holbrooke saavutab Miloseviciga kokkuleppe, et see tooks väed Kosovost välja.
1999, 9. jaanuar - Jugoslaavia väed alustavad Kosovos uuesti sõjategevust.
1999, 16. jaanuar - leitakse massihaud Racakis, kus on tapetud vähemalt 45 albaanlast.
1999, 6. veebruar - Pariisi lähedal Rambouillet' lossis algavad rahukõnelused, mis lõpevad tulemusteta.
1999, 15. märts - rahukõneluste teine voor Pariisis lõpeb leppe allakirjutamisega albaanlaste poolt, serblased keelduvad alla kirjutamast.
1999, 19. märts - kontaktrühm katkestab kõnelused, sest serblased keelduvad jätkuvalt rahu sõlmimast.
Kosovo serbia koosseisus
Kosovo Vabariik
Eesti Kosovos
Eesti kaitsevägi on erinevatel missioonidel Kosovos osalenud juba alates 1999. aastast, mil seal alustas tegevust ESTPATROL-1 ( KFOR MSU allüksusena). Viimane ESTPATROLi üksus ESTPATROL-14 lõpetas Kosovos teenistuse 2006. aasta detsembris. Lisaks roteerisid Eesti, Läti ja Leedu 6-kuuliste perioodide kaupa Taani pataljoni koosseisus teenivat kompaniisuurust üksust (BALTSQN). Üksuste roteerimist Kosovos alustati 2003. aasta märtsis. Kompaniisuuruse üksusega on Eesti panustanud kolm korda: BALTSQN-7 ajavahemikus märtsist augustini 2003, BALTSQN-10 ajavahemikus septembrist 2004 märtsini 2005 ja BALTSQN-13 ajavahemikus veebruarist augustini 2006.
Stabiilse julgeolekuolukorra tagamisel Balkani poolsaarel on laiemas tähenduses suur mõte kogu Euroopa julgeolekule. Seetõttu on KFORis osalemine Eesti jaoks oluline ka edaspidi ning seetõttu alustati 2007. aasta veebruarist uuesti rühmasuuruse üksuse roteerimist Kosovos.
Ellujäämine NATO pommiduši all
BOJAN LAPSEVIC
Aalmere, Holland
Paari päeva eest helistasin oma vanematele Belgradi. Õnnekombel on Hollandi ja Jugoslaavia vahel telefoniühendus säilinud ja kodunt eemalgi võib aeg-ajalt suhelda oma perekonna ja sõpradega.
Telefonihelina peale haaras toru mu ema, kelle hääl tundus olevat varasemaga võrreldes palju rahulikum. Ajal, mil hakkab täis saama kaks kuud pommitamise algusest, on inimesed juba harjunud eluga pommirahe all. Lihtsalt üllatav, millisel määral suudab inimene ümbruskonnaga kohaneda.
Nii minu pere kui enamik meie naabreid veedab endiselt suurema osa ajast varjendites. Pommitamise algusest pole nad ühtegi ööd maganud oma voodis .
Päeval on oht väiksem ja enamasti hommikuti õnnestub inimestel suhtelises vaikuses isegi veidi puhata. Just sel ajal helistasin minagi neile.
Belgradlaste suurim mureküsimus on praegu elekter ja vesi. Ei saa vist sõnades öeldagi, kui olulised on need normaalseks inimeluks, seda enam, et Jugoslaavias on õige vähe selliseid majapidamisi, kus ei kasutataks elektrit toiduvalmistamiseks.
Ehk suutis NATO tõesti nõrgestada Jugoslaavia armeed , kui pommitas elektrijaamu. Võibolla. Kuid kindla peale saavutasid nad hoopis muud: minu kodumaa miljonite tavaliste inimeste elamisvõimalused on järsult ja otsustavalt halvenenud.
Mind on õpetatud, et demokraatia tähendab muu hulgas hoolitsust inimeste heaolu eest. Kuhu jääb aga demokraatia siis, kui Jugoslaavia tsiviilisikutelt võetakse ära vesi ja elekter?
Sõjavägi kasutab ju üsna vähe, parimal juhul ehk viit protsenti kogu maa elektrist. Ja see peaks siis olema põhjus, miks lõigata elektrist ära ülejäänud 95 protsenti tarbijatest.
Minu perekonna ja päris kindlasti suurema osa Jugoslaavia elanike majandusseis oli juba enne pommitamisigi üsna kehv . Seepärast küsin iga kord, kui Belgradi kätte saan, kuidas nad toime tulevad. Inimesed tahavad ju näiteks süüa ka sõjaajal.
Esimestel sõjapäevadel oli mu vend isu täielikult kaotanud ega söönud peaaegu midagi. Kuid küsimusele «Kuidas toime tuled?» vastab ta tavaliselt: «Kuidagi ikka tuleme.» Kuidagi, aga kuidas siis? püsib mu hinges küsimus.
Õhusõda Jugoslaavia vastu õigustati humanitaarkatastroofiga Kosovos. Pommide eesmärk pidi olema sealsete albaanlaste kaitsmine Milosevici sõjamasina eest.
Kuid mind sunnib sügavalt kahtlema asjaolu, et humanitaarmissiooni asub ellu viima hambuni relvastatud sõjavägi. Minu ajalooalased teadmised küll ei kinnita, et ükski armee oleks teeninud mõne võõrriigi elanike heaolu. Sest armee ongi ju mõeldud oma riigi teenimiseks.
Praegu paistab, et NATO «õhukaitse» pole Kosovo albaanlastele midagi andnud. Põgenike hulk on sootuks suurenenud. Mõistagi, mitte pommitamine ei tinginud seda, aga see viis asjad äärmusse.
Pommid ei meeldi kellelegi: ei Jugoslaavia elanikule sõltumata rahvusest ega ka Kosovos asuvatele albaanlastele. Ehk teisisõnu - albaanlaste ees seisab kaks ohtu. Ühte kujutab endast Jugoslaavia armee, teist aga pea kohal tiirutavad NATO pommitajad.

Kasutatud materjal:

http://www.postimees.ee/utiliidid/kosovo.ht m

http://operatsioonid.kmin.ee/index.php?page=69

http://et.wikipedia.org/wiki/Kosovo

http://en.wikipedia.org/wiki/Kosovo_War
Raido Rinaldi 12c 7/7