Kosmoselennud (0)

Esimene inimene kosmoses oli Juri Gagarin, kes tegi 1961. aasta 12. aprillil 1 tunni ja 48 minutit väldanud lennu kosmoselaeval Vostok 1.
Pärast teda on kosmoses käinud pool tuhat inimest: 2013. aasta jaanuari alguse seisuga on kosmoses käinud 530 inimest 38st riigist. Kuid neist vaid 24 on lennanud Maa orbiidilt kaugemale – Apollo programmi raames Kuud külastanud USA astronaudid.
Uuemal ajal on tehnika areng teinud võimalikuks ka kosmose uurimise tehniliste abivahenditega – Maalt juhitavate kosmosesondide, kulgurite abil. Juba praegu on neile lisandumas ka robotid . Siiski on Maa enda orbiidil – Rahvusvahelises Kosmosejaamas – pidevalt inimesi. Need on teadlased ja professionaalsed astronaudid, kes viivad läbi erinevaid eksperimente ja töid. Osalt on nende eesmärgiks teha ka tulevased mehitatud kosmoselennud turvalisemateks ning õppida kosmost piisavalt tundma, et selle ohtudega paremini toime tulla.
Mehitatud kosmoselende Maa orbiidist kaugemale ei ole pärast Apollo programmi ette võetud, kuid Hiina Rahvuslik Kosmoseadministratsioon on teatanud oma kavast saata taikonaut – Hiina astronaut – millalgi vahemikus 2025-2030 Kuule . Reise teistele planeetidele ei ole seni toimunud ei nende kulukuse ega kestuse pärast – reis Marsile kestaks lühikese stsenaariumi puhul, kus Maa ja Mars on üksteisele kõige lähemal, 500 päeva ning planeetide üksteisest eemal asumise korral 2 aastat.
Inimese kosmosesse viimiste peamisteks takistusteks Maa gravitatsiooni üketamise kõrval on kosmose ülikarm keskkond ning inimese sõltuvus oma elukeskkonnast. Need asjaolud seavad kosmoselendudele ülikõrged tehnilised nõudmised ning seoses sellega ka kõrge hinna.
Elukeskkonda tagavad pardasüsteemid on inimese kosmosereiside planeerimisel ja läbiviimisel esmatähtsad . Elukeskkonda tagavad süsteemid jaotatakse oma toimispõhimõtte järgi avatud ja suletud süsteemideks. Arendatakse ka veel eriti ökoloogilisi ning bioloogiliselt isetaastuvaid süsteeme, mis toetuvad miniökosüsteemile laeva pardal ning võimaldavad kasvatada ka värsket toitu.
Kosmosesõiduki kogu stardikaalu vähendamise ning puhta keskkonna tagamise huvides on otstarbeks sõidukid varustada võimalikult kõrge taaskasutus astmega süsteemidega. Selle vajalikkuse näiteks võib tuua, et 75 kg kaaluv inimene vajab keskmiselt normaalseks talituseks igapäevaselt hapnikku 0,83 kg, toitu 0,62 kg, vett joogi ja toiduvalmistamiseks 3,56 kg, vett pesemis - ja majapidamisotstarbeks 26 kg, kokku 31 kg iga päev, aastas 11 400 kg. Nelja meeskonnaliikme peale kokku teeb see 45 600 kg aastas! Kusjuures arvestada tuleb veel sellega, et kogu eelpool toodu tuleb pärast kasutust samas koguses ka ümber töötada. Hapniku tarvitamise tagajärjel tekib igapäevaselt 1 kg CO2- e,, tahkeid jäätmeid 0,1 kg ning reovett 30 kg.
Gravitatsiooni puudumise tõttu ei saa kosmsoes kasutada isesettivaid veepuhastussüsteeme ning lisaks peavad pardal olema veel tagavarasüsteemid võimalike rikete puhuks. Äramärkimist väärib veel asjaolu, et 0-gravitatsiooni tingimustes kaotab inimene kesmiselt 1,5% luumassi kuus ja kannatab lisaks ka veel pideva lihaste kärbumise käes. Selle vältimiseks aita paraku ka kaltsiumi manustamine toidulisandina kosmoses viibides . Nende  kõrvalmõjude võimalikult madalana hoidmiseks peavad astronaudid tegelema vähemalt 2 korda päevas füüilise treeninguga. Tõsi, luude hõrenemist ja lihaste kärbumist ei peeta patoloogiliseks ning see taastub reeglina täielikult mõne kuu möödudes pärast inimese gravitatsioonikeskkonda tagasi jõudmist. On kindlaks tehtud, et pikkadel kosmoselendudel aitaks inimese terviseprobleeme oluliselt vähendada kasvõi osaalise, 0,5 g suuruse tehisgravitatsioonikeskkonna loomine, mis on saavutatav näiteks kosmosesõiduki pöörlemapanemisel ümber oma telje. Lisaks eelpooltoodule peab kosmoselaev olema survestatud maapinna õhurõhu tasemeni, mis tähendab avakosmosereiside puhul vahet sõiduki sise- ja välisõhurõhkude vahel kuni 12 suurusjärku. Samuti on tarvis igapäevased eluruumid pardal katta radiatsioonikilbiga avakosmoses valitseva radiatsiooni vastu.  
Tegevused kosmoselaevast väljas – EVA .
Pardaväliste “kosmosekõndide” kõrghetk oli astatel 1999 – 2001, mil ISS-i monteerimisega seonduvalt viidi läbi keskmiselt üle 200 missiooni aastas.
 
Nii ennem kui pärast avakosmosesse minemist tuleb tunde aklimatiseeruda laeva pardal olevates rõhukambrites, kuna kosmoseülikonnas tekitatav maksimaalne rõhk on tunduvalt väiksem kosmoselaeva pardal tekitatavast rõhust. Samuti tuleb kanda kuni 80 kg kaaluvat ning küllaltki ebamugavat ülikonda ning olla valmis reageerima paljudeks ootamatusteks, mis võivad kergesti pöörduda eluohtlikeks. Turvalisuse huvides saadetakse astronaudid laevast välja alati vähemalt kahekaupa, et ettenägematute olukordade korral saaks üks astronaut  alati teist abistada. Keerukamad operatsioonid mängitakse alati ennem maal põhjalikult suurtes veebasseinides läbi. Suurim sääraseks tegevuseks ehitatud kompleks asub NASA , Texase osariigis. Seal harjutati ka näiteks Shuttle ’i pardalt läbiviidud Hubble’i teleskoobi kõverpeegli mõnede elektroonikakomponentide vahetusoperatsiooni üle 200 tunni koos selleks otstarbeks eraldi ehitatud täissuuruses makettidega.
Lõhn on tingitud kõrge energia vibratsioonidega osakestest mis on sattunud astronautidega avakosmosest pardale kaasa.