Ta ütles pahuralt, et ei saa kuidagi aru, miks selline asi ei ole juba koolides keelatud. Ta rääkis, et on kuulnud juhtumitest, kui rebased peavad isegi poolalasti olema või sööma koreakonservi, kuni vaesekesed lihtsalt oksele hakkavad. "Tõsiselt vastik on vaadata, mida kõike nad teevad!" toonitas Anastasia. Ka Solaris keskuse turvamees ei paistnud rebaste traditsioonist väga vaimustuses olevat. Ta ütles kulmu kortsutades: "Tegemist on täiesti ajuvaba üritusega! Söödetakse igasugust sousti sisse ning tehakse arulagedaid asju. Milleks kõike seda jama vaja?" “Kui kedagi ristida tahetakse, siis saatke ta kirikusse, see ainus paik, kus see on lubatud,” naljatles haritum inimene raamatupoes. Ta rääkis veel, et ta on rebaste ristimist omal nahal tunda saanud ning ei sooviks seda teist korda kogeda. Üks kord on täitsa piisav ja rohkem küll ei tahaks.
valesti tegi. B. F. Skinneri teooria kohaselt üritab ta nüüd eksimusi vältida, sest eksimustel on olnud negatiivsed tagajärjed. Sellest tulenevalt käib ta iga pisiasja pärast ülemuse või kaastöötajate juures nendelt nõu küsimas ja nii lükkab ta vastutuse ja otsustamise teiste õlgadele. Selleks, et sellist käitumist muuta saavad kaastöötajad ja ülemus mõjutada Jacobit erinevate kinnistamistega. Näiteks töökaaslased ,,karistavad" Jacobit kulme kortsutades või lausa verbaalselt kui ta tuleb jälle mõne tühise probleemiga. Anda mõista, et tehku valmis nii kuidas mõistab, et alati saab ju ümber teha. Või siis positiivselt kinnistades kui ta esitab juba valmis joonised ja lausuda mõned head sõnad ning naeratus pole ka siin kohal liiast. Sellised hüvitused toimivad kõige paremini järgnedes vahetult peale soovitud tulemuse või käitumise esinemist. 9 4 VROOMI TEOORIA
Ruumi teeb hubasemaks ja pidulikumaks küünlad, hämar valgus ning valged laudlinad. Õhkkond on pidulik. Küünlad asetsevad aknalaudadel, kus on pikad valged küünlad, müüri peal, kus on valged teeküünlad ning laudadel on sinised ujuvküünlad, mis on asetatud lauakaunistusena. Laua kaunisamiseks on kasutatud väga lihtsaid nippe. Vaja läheb kolme erineva suurusega pokaali, siniseid salvrätte, kahte ujuvküünalt ning ühte värsket orhideeõit. Salvrätid on kortsutades tagurpidi laua peale pandud pokaalide sees ning pokaali jalgadel põlevad kaks küünalt ning orhideeõis annab põneva efekti. Värvide poolt tekitatav emotsionaalne mõju on lähedane soovitule. Transpordi vajaduse määramine Üritusel osalejatele eraldi transporti ei tellita. Osalejad saabuvad peole enda transpordiga. Ühise bussi mittetellimise põhjuseks on ka see, et kuna osalejad võivad tulla eri Eesti osadest, ei ole võimalik ühtset bussi komplekteerida.
Tema suureks heameeleks ei võtnud haigeid seekord vastu tohter, kes oli haige, vaid vana velsker Maksim Nikolaits, kellest kõik linnas rääkisid, et kuigi ta joob ja kakleb, taipab ta rohkem kui tohter ise. ,,Tere jumalime," ütles Jakov, juhtides eite vastuvõtutuppa. ,,Vabandage, Maksim Nikolaits, et teid oma tühiasjadega tülitame. Olge lahked, näe, siin on mu küljeluu haigeks jäänud. Nii- öelda elukaaslane, vabandage väljendust..." Halle kulme kortsutades ja põskhabet siludes hakkas velsker vanaeite läbi vaatama, see aga kössitas kõhetuna taburetil, nina terav ja suu lahti, profiilis väga sarnane linnuga, kes tahab juua. ,,Mnjah... Nii..." lausu velsker aeglaselt ja õhkas. ,,Influentsa, aga vahest ka palavik. Nüüd mässab linnas kõhutõbi. Mis teha? Eks ole eit juba elanudki, tänu jumalale... Kui vana ta sul on?" ,,Aasta pärast seitsekümmend, Maksim Nikolaits." ,,Nojah. Eks ole elatudki. Aeg teistele ruumi teha."
Toas peaks laps magama ainult oma voodis. Uudiseks võib olla esimene hammaste lõikumine, millega võivad harva kaasneda 10 unehäired jm. haiguslikud nähud (oksendamine, kõhulahtisus, krambid). Lapsele peaks andma närida kummirõngast (Maser 1994: 47- 48). LAPSE EELDATAV ARENG SEITSMENDAL ELUKUUL Seitsmendal elukuul hakkavad muutused toimuma väga kiiresti. Laps on täis avastamistungi, uurides, rebides ja kortsutades kõiki uusi asju. Ta on avastanud oma keha, uurib varbaid ja mängib nendega. Mäng muutub lapsele aina tähtsamaks (Maser 1994: 48). Üldliigutuslik areng: laps hakkab roomama (võib esialgu roomata ka tagurpidi, seejärel edasipidi); püüab end lükata käte ja põlvede peale (neljakäpukile); pöörleb ümber oma keha telje mõlemas suunas; selili olles püüab tulla üle külje istukile; laps teeb teda hüpitades
" küsisin ma väga kurjalt, olgugi, et ma seda polnud. "Hea küll! Aga järgmine kord katsu varem kodus olla! Muide, ma tean, et käisid kirikus! Kas sa ka seda tead, et preester surnud on?" Mul tulid ehmatusest külmavärinad peale! Ma pidin ju kuidagi oma mehele seda seletama! Ta ju ootab! "Kallis, ma pean sulle midagi tunnistama! Ma olen mõrvar ehk sõnamõrvar! Ma tapsin Johni, preestri, Kristiina ja Greete oma sõnadega!" "Aga kuidas sai see tulekahju sinna tagaruumi?" küsis ta kulmu kortsutades. "Ma olin nii meeleheitel, et mul ei jäänud muud üle!" ütlesin läbi nutu. "Hea küll, hommik on õhtust targem!" ütles Stiiv-Maikel armsalt ja vahetas riided ära. Ta heitis mu kõrvale magama. Ma jutustasin Stiiv-Maikelile kogu loo hommikul puhtalt ära. Kui järsku hakkas Stiiv- Maikel hingeldama. Ma mõtlesin: mida ma küll teinud olen? Stiiv-Maikel kukkus kramplikult põrandale. Ma laskusin ta kõrvale põlvili ja hakkasin nutma! Ma arvasin, et nüüd on ka temal ots peal! "Boh!!
«Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?» «Ilus ja mehine!» kilkas Oodo. «Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle laua-hunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!» Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa. «See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,» pahvatas ta vihaselt. «Sina oled rumal poiss ja muud midagi.» Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega. Meie peame siin pihu sisse sosistama, et Jaanus ilus sirge poiss ja täna kõige paremas riides oli. Oodo läks näost punaseks, põrutas jalgki vastu maad ja tõmbas käed rusikasse. «Kuidas sa tohid mulle «rumal poiss» öelda?» kärkis ta silmi välgutades. «Sa tead ise, mispärast . . . see on su päris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda, need on k,a minul olemas.» Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid.
Ei ole aga mingit kahtlust, et võitja on kreeklane. Seda näevad selgelt ka troojalased, kes vaikides taanduvad. Nüüd astub ette Agamemnon ja hüüab: ,,Kreeklased! Troojalased! Kuulake mind! Kõik te nägite, et võit kuulub Menelaosele! Vastavalt meie eelnevale kokkuleppele, Hektor, annad sa Helena tagasi! Ja saabugu taas rahu!" IV laul Sellal, kui Trooja ees oleval väljal arenevad sündmused nõnda, on jumalad Olympose mäel taas nõupidamisele kogunenud. Zeus ütleb kulmu kortsutades: ,,Athena ja Hera hoiavad Menelaose poole, ent siiski vaatavad nad ainult pealt ja naeratavad talle. Sina aga, Aphrodite, läksid ise alla maa peale, et päästa Paris, kes ometi oli juba löödud ja seega ära teeninud surma. Olen sellest sõjast väsinud. Lõpetame selle ära. Anname Helena Menelaosele tagasi ja lool lõpp!" Hera aga vastab: ,,Ei. Ma ei taha, et oleks rahu, kuni Trooja pole hävitatud!" ,,Mis halba Priamos ja tema pojad sulle teinud on, et sa nede kõigi hävingut soovid?
» «Hästi. Ja mis teete teie?» «Pöördun tagasi Pariisi.» «Ilma et seda häbematut poisikest õpetaksite?» küsis daam. Tundmatu tahtis vastata, kuid sel hetkel, kui ta suu avas, tormas kõike pealtkuulanud d'Artagnan ukselävele. . «See häbematu poisike annab ise teistele õpetust,» hüüdis ta, «ja ma loodan, et sel korral isik, keda ta peab õpetama, ei pääse tal käest nii kergesti kui esimesel korral.» «Ei pääse tal käest?» kordas tundmatu kulme kortsutades. 18 «Ei, sest ühe daami juuresolekul ei julge ta põgeneda.» «Ärge unustage, et kõige väiksemgi viivitus võib ära rikkuda kogu asja,» hüüdis mileedi, nähes aadlikku kätt mõõga külge panemas. «Teil on õigus,» hüüdis aadlik. «Sõitke siis edasi ja ka mina lähen oma teed.» Tundmatu noogutas daamile lahkumiseks ja hüppas hobuse selga; samal ajal andis ka tõllakutsar oma hobustele tugevasti piitsa. Nii kihutasid mõlemad vestlejad kapates minema -- kumbki eri suunas,
„Vabandage, rahvas (...). Need inimesed on ilmselgelt masinaga hädas (...). Seal on veel mitu ohke saatel, tajutaks seda vaevalt pelga meeldetuletusena! masinat. Tänan.“ Ma osutasin oma käega. Nad liikusid eemale, kulme kortsutades ja turt- sudes, mõned ohates – ning mitmed kaastundega. Ma arvan, et nad pidasid mind Londoni Kasutades mitteverbaalset märguannet esimest korda, tuleb seostada märguanne selle tähen- Metroo töötajaks. Ma pole seda – ma olen õpetaja ja ma tahtsin oma „Kiivi-nõbusid“ toetada. dusega, edastades koos nii mitteverbaalse märguande kui ka sõnalise meeldetuletuse/juhise. Ma ütlesin vanaldasele paarile: „Päevast – need masinad pole just lihtsad
keelt näitavad?» Ülemdiakon sai äkki tagasi oma endise ranguse. «Ma saadan teile uued poolsaapad, raha aga ei anna.» «Andke üks vilets Pariisi sol'gi,» anus Jehan. «Ma õpin Gratianuse pähe, ma tahan jumalasse uskuda, minust saab tõeline teaduse ja vooruse Pütagoras. Ainult, palun, üks väike Pariisi sol! Kas te siis tahate, et nälg mind ära sööks, ta seisab mu ees avatud lõugadega ja on mustem, haisvam ja sügavam kui põrgu või kui munga nina!» Dom Claude raputas kulmu kortsutades pead: «Qui non laborat...» Jehan ei lasknud tal lõpetada. «Ah nii!» karjus ta. «Käigu siis kõik kus kurat! Elagu lõbu! Hakkan kõrtsides istuma, kaklema, nõusid puruks peksma, tüdrukutega hullama!» Selle peale viskas ta oma mütsi vastu seina ja laksutas sõrmi kui kastanjette. Ülemdiakon heitis talle sünge pilgu. «Jehan, teil pole hinge.» «Sel juhul puudub mul Epikurose * järgi miski, mis on tehtud millestki, millel pole nime.»
ma mõtlen -- oo! leidsin: te võite anda Hamleti monoloogi.» «Hamleti -- mis asja?» «Hamleti monoloogi, teate, Shakespeare'! kõige kuulsam asi. Ah, see on jumalik! Vaimustab alati. Mu raamatus seda pole -- mul on üksainus anne -- aga ma arvan, et lapin selle kokku mälu järgi. Kõnnin silmapilgu edasi-tagasi ja vaatan, kas saan selle tagasi kutsuda mälu koobastest.» Ta hakkaski edasi-tagasi käima, mõeldes ja aeg-ajalt hirmsasti kulme kortsutades. Siis tõstis ta kulmud kõrgele, pani käe otsa ette, tuikus ja oigas. Siis õhkas, seejärel valas ühe pisara. Ilus oli teda vaadata. Viimaks tuli talle kõik meelde. Ta käskis meid tähele panna. Siis võttis ta väga õilsa seisaku, üks jalg ees, käsivarred õieli, pea kuklas. Taevasse vahtides hakkas ta karjuma ja padisema ja hambaid krigistama; seejärel ulgus ta, vehkis kätega, ajas rinna ette ja etendas nii, et mina sihukest etendust veel polnud näinud
annaabi.ee 
