Koolivägivald (2)

Maailmas on väga palju erinevaid koole. Kõik õppeasutused erinevad üksteisest õpilaste arvu, kooli suuruse, jõukuse, kallaku jne poolest. Nende esipärasid võikski jääda üles lugema. Kuid samamoodi, nagu on koolide vahelisi erinevusi, on ka sarnasusi. Igas koolis on pedagoogid , õpilased, lauad, toolid , õppevahendid ja loomulikult sisekorraeeskirjad .
Sisekorraeeskirjade hulka kuuluvad lisaks kõigele ka seadused, mis kaitsevad õpilast ( ja ka õpetajat) koolivägivalla eest. Koolivägivald on õppeasutuse ruumides või territooriumil toimuv vägivald või kuritegu, mis toimub õpilaste või õpetajate vastu. Seda esineb igas koolis suuremal või väiksemal määral. Koolivägivald on tõsine õigusrikkumine, aga paljudes koolides ei võeta seda tõsiselt enne kui asi on üle igasuguste piirideta on läinud. Alati öeldakse, et kui keegi sulle koolis liiga teeb, siis tuleks leida mõni täiskasvanud inimene, keda usaldatakse ja talle sellest rääkida. Aeg on aga näidanud seda, et kui minnakse rääkima siis ette ei võeta ikka midagi. Keegi ei kavatse hakata kaitseingliks mõnele lapsele, kes iga väiksemagi vahejuhtumi peale kaebama jookseb , aga ei arvestata sellega, et väiksed asjad saavad alguse suurtest asjadest. Kui juba alguses midagi ette ei võeta siis peatselt on juba hilja .
Kõige suurem oht koolivägivalla ohvriteks on sattuda tavaliselt kas uutel õpilastel, kes piisavalt kiiresti ei kohane, psüühiliselt nõrgematel õpilastel, tüsedamatel, prillidega ja teistel veidi erinevatel kaasõppijatel. Koolivägivalla alla kuulub norimine, mõnitamine, asjade ära võtmine, nende lõhkumine ja määrimine, eiramine ja laimujuttude levitamine, vägivallaga ähvardamine, peksmine, raha ja asjade välja “pommimine“.
Vanemad peaksid asjasse täie tõsisusega suhtuma, ja asjasse sekkuma juba siis, kui laps üritab hommikuti end tihti kooli minemisest eirata, tuues ettekäändeks, et enesetunne on halb või et pole olulisi tunde, et kooli minna. Kui laps koolivägivalla all kannatab siis peaksid vanemad sellest esimesena aru saama. Nad peaksid tundma oma last läbi ja lõhki ning tajuma juba eemalt, et nende lapsega ei ole kõik korras. Lapsevanem peaks toimima arukalt ja läbimõeldult. Nad peaksid oma lapsele lähenema nn. ümbernurga jutuga, et teda suunata sinna maani, kuni ta ise oma muredest rääkima hakkab. Kui lapsel on mure, siis tavaliselt nad ei ole eriti aktiivsed sellest kohe kodus rääkima. Suurema probleemi puhul, on lapse enesekindlus juba langenud nii palju, et ta on enesesse tõmbunud ja ei taha kellegagi rääkida. Iga õpilane ja üleüldse iga inimene on erinev, see tähendab seda, et selliste probleemidega peab kasutama erinevaid meetmeid, arvesse võttes, lapse isikupärasid.
Kiusajateks on tavaliselt need lapsed, keda ennast on kiusatud kas kodus, lasteaias või nooremas klassis. Samuti võib kiusajaks osutada laps, kes on vägivaldsest perest pärit või kes tahavad ennast näidata koolis, et teiste silmis populaarsust võita, millegagi tähelepanu saavutada. Tavaliselt on need lapsed õppeedukuselt alla keskmise.
Ise olen koolivägivallaga kokku puutunud algklassis. Olin küll kiusajate pundis ja rollis, aga poolekohaga olin ikkagi pealtvaataja. Otseselt ma kellelegi liiga ei teinud, aga ei takistanud ka neid, kes tegid. Kiusajad olid mu sõbrad ja nende vastu ma ei oleks saanud pöörata.
Minu jaoks on kokkuvõtlikult koolivägivald midagi kohutavat. See võib ühele noorele lapsele väga suurt kahju tähendada ja tema psüühika totaalselt sassi ajada. Asi võib nii hullusti mõjuda et noored kannatanud ei saa elus enam ise hakkama, sest neil on hirm paljude asjade ees. On teada, et eriti ekstreemsetel juhtudel on koolivägivald lõppenud lausa tapmisega või enesetapuga.