Kongo DV geograafia kokkuvõte (0)

Kongo Demokraatlik Vabariik Kongo DV (edaspidi Kongo) on pindalalt teine riik Aafrikas ning selle pindala hõlmab 2 345 
410 ruutkilomeetrit peamiselt vihmametsadega kaetud ala. Tänu looduslikele tingimustele on 
Kongo suhteliselt hõredalt asustatud – 34,83 inimest ruutkilomeetri kohta (maailma keskmine
asustustihedus on 51in/km2 kohta), kuid olenemata sellest elab seal 78 736 153 (arvatavasti) 
inimest, mis teeb omakorda Kongost Aafrikas rahvaarvult neljanda riigi ning maailmas 
kuueteistkümnenda. Samuti on Kongo kõige suurem prantsusekeelne riik. Prantsuse keel on 
küll riigikeeleks, kuid tegelikkuses on selle kõrval esindatud veel 241 keelt, millest suurema 
kõnelejaskonnaga on kongo, lingala, suahiili ja luba keeled. Koos prantsuse keelega on 
koloniaalajastu jäägiks ka käibel olev rahaühik – frank. Hetkel on Kongo presidendiks Joseph
Kabila, kes esindab Kongo demokraatlikku parteid. Kongo pealinnaks ja ka suurimaks 
linnaks on Kinshasa pea 12 miljoni elanikuga, mis asub Kongo jõe lõunakaldal otse Kongo 
Vabariigi pealinna Brazzaville vastas.  Üldjoontes asub Kongo Kesk-Aafrikas ning on ümbritsetud põhjast Lõuna-Aafrika Vabariigi 
ja Lõuna-Sudaaniga, idast Uganda, Tansaania, Rwanda ja Burundiga, lõunast Zambiaga ning 
läänest Angoola, Kongo Vabariigi ja Atlandi ookeaniga. Geograafiliselt asub Kongo 
ekvatoriaalses, lähisekvatoriaalses ja lähistroopilises kliimavööndis – ekvaator läbib Kongot 
vaid pisut Kongo enda kesk joonest põhja poolt, jagades Kongo nii, et kolmandik jääb põhja 
ning kaks kolmandikku lõunasse.


Kongo DV asub Kongo jõe, mis on maailma suuruselt teine jõgi vooluhulgalt, lõunakaldal 
ning sellest tingitult on üle 60% Kongo alast kaetud Kongo vihmametsaga, mis on tuntud kui 
ühe bioloogiliselt mitmekesisema alana – sealt võib leida üle 600 puuliigi ja üle 10 000 
taimeliigi ning ka palju haruldasi ja ohustatud liike (näiteks bonobo, valge ninasarvik, okapi, 
mägigorilla, Aafrika metselevant). Amazonase järel on Kongo vihmamets maailmas suuruselt
teine ning tänu vihmametsale loetakse Kongot Aafrika kõige looduslikult mitmekesisemaks 
alaks. Koos lisajõgede domineerib Kongo jõgi tervel riigi alal ning on üheks suureks teguriks 
sealse kliima ja maakuju tekkel koos Albertine mägedega, kust jõgi alguse saab. Sellega 
kaasnevalt on Kongo idapoolne põhjanurk üpriski mägine erinevalt ülejäänud Kongost, mis 
on üldiselt tasane ja madal maa, ning sealne piirkond on ka vulkaaniliselt aktiivne – viimane 
purse leidis aset 17. jaanuaril 2002. aastal. Selline geoloogiline aktiivsus on põhjustanud ka 
„Aafrika Suurte Järvede“ tekke, mille hulka kuuluvad ka Kongo idapiiril asuvad Edwardi, 
Alberti ja Kivu järved. Sealse mäestiku org on vägagi rikas mineraalide poolest – seal leidub 
koobaltit, vaske, kaadmiumi, teemante, kulda, hõbedat, tsinki, mangaani, tina, germaaniumi, 
uraani, raadiumi, rauamaaki, kivisütt ja boksiiti. Sellele vastandiks on Lõuna-Kongo aga 
kaetud savannidega ja ülejäänud Põhja-Kongost tasaste rohumaadega, mis annab riigile ka 
põllumajanduslikult väga hea alguspunkti. Tänu ekvatoriaalsele asukohale valitseb Kongos 
ka ekvatoriaalne kliima (mitte küll terves Kongos), mis toob endaga kaasa tohutuid 
vihmasadusid ning äikesetorme, mis omakorda teevad Kongo maailma kõige 
äikeserohkemaks riigiks. Kuna Kongo hõlmab endas hiiglaslikku ala, siis varieerub ka kliima 
vastavalt maastikule – madalad jõeäärsed alad (ehk suurem osa Kesk-Kongost) on kuumad ja 
niisked, mägised alad külmad ja kuivad. Üldjoontes on kõige kergem kokku võtta Kongo 
geograafia jagades selle viieks osaks. Pinnamoelt – Kesk-Kongo on madal ja tasane jõeäärne 
ala, mis on kaetud vihmametsadega; idast on see ümbritsetud mägismaaga; põhjast üle Kongo
jõe asuvad lauged rohumaad; läänest jällegi mägismaadega; lõunast mägismaadega, mis 
lähevad üle savannideks. Kliima – ekvaatorilähedane ekvatoriaalne kliima; seda ümbritsev 
mussoonkliima; troopiline savannikliima; niiske lähistroopiline kliima; lähistroopiline 
kõrgmäestiku kliima. Olenemata riigi headest looduslikest võimalustest, on Kongo arengutasemelt suhteliselt 
madal riik. Riigi SKT on ennustatavalt 2017. aastaks vaid 483$ inimese kohta, kuid reaalne 
ostujõulisus (GDP PPP) on 811$. SKT-st moodustab 44.2% põllumajandussektor, mis samuti
annab aimu riigi madalast arengutasemest. Tähtsuselt järgmine on teenindussektor 33.1 
protsendiga ning järgnevalt tööstussektor 22.6%. Ka riigi inimarenguindeks on üpriski madal 
– 0.435, mis oleks maailma mastaabis 176ndal kohal. Kongo DV kuulub madala 
inimarenguga riikide rühma. Kongo looduslikud eeldused annavad põllumajanduse arenguks palju potentsiaali. 
Eeldatavasti on Kongos 80 miljonit hektarit põllumajanduseks sobivat maad ning sealse 
kliimaga oleks võimalik saada mitu saaki aastas. Samuti on Kesk-Kongo alad tasased ja 
hetkel vihmametsadega kaetud ning Põhjast üle Kongo jõe asuvad lauged rohumaad, mis 
oleks põllumaaks vägagi sobilikud (pärast muidugi teatavat tööd), praegu tegeletakse 
põllumajandusega peamiselt vaid Lõuna-Kongo rohumaadel. Kuna Kongo asub niivõrd 
suurel territooriumil, siis erineb erinevate osade vahel ka kliima ning põllumajanduslik 
sobivus. Üldjoontes loetakse sealseid parimaid põllmajanduslikke piirkondi ekvatoriaalse 
kliimaga aladeks, kus on aastaringselt soe ja niiske. Keskmine temperatuur päeval on 25 
kraadi, vihmametsades kasvab see 35 kraadini ning ka öösiti ei lange see alla 18 kraadi. Nagu


ka kliima ja pinnamood, on ka mullastik üle Kongo väga erinev – idas leidub mineraalirikkast
vulkaanilist mulda, savannides kuivemat, kuid ka sealsetel jõeäärsetel aladel on muld 
toitainerikas ja viljakas, Kesk-Kongos on huumuserohked ja niisked mullad, mida katavad 
praegu vihmametsad. Seetõttu ongi võimatu igal pool riigis tegeleda põllumajandusega – 
territooriumile jäävad nii mägised alad kui ka kuivad ning viljatud mullad. Tänu Kongo 
poliitiliselt ebastabiilsele seisule on raske loota, et põllumajanduslikku maad arendataks või 
loodaks paremaid tingimusi. Praegu on põllumajandusliku sektori areng 2% aastas, mis on 
aga väiksem kui rahvastiku suurenemine. Ka IFPRI (The International Food Policy Research 
Institute) on süüdistanud riigi valitsust väheses töös antud sektoris, kuid kuna ka praegu on 
Kongos vägagi keerulised ajad, siis ei saa loota ka selle peatsele muutumisele.  Majanduslikud eeldused põllumajanduse arenguks on vägagi halvad. Riigil pole selleks 
kapitali ning ilmselt lähitulevikus seda ka ei tekki. Tööjõud on küll olemas – juba praegu 
tegelevad 70% maakohtades elavates inimestest põllumajandusega ning riigis u. 50%, kuid 
praegu tegeletakse sellega väga algeliselt ning väikeselt. Suuremaks põllumajanduse 
arenguks tuleks alustada transpordisüsteemi parandamisest – Kongos pole isegi suuremate 
linnade vahel korralikke teid, sillad on lagunenud ja need teed, mis on pole stabiilsed. Samuti 
pole maapiirkondades piisavalt levinud elekter. Seetõttu pole majanduslikes plaanides 
põllumajandus esikohal – valitsusel on vaja tegeleda ja investeerida teistesse probleemidesse, 
riigi stabiilsusesse ning üldisesse arengusse. Kuigi see on väga oluline ning peetakse üheks 
peamiseks nälja algpõhjusteks Kongos, siis selle parandamine on väga pikaajaline protsess. 
Kongos on peamiselt levinud sega talud, mis väga tihti toidavad vaid pere või küla, 
suuremaid tööstuseid on vähe transpordi probleemide tõttu.  Kongo põllumajandus on suure ülekaaluga keskendunud taimekasvatusele, loomakasvatus on
väga vähe arenenud. Kõige suurema osa põllumajandusest moodustavad kohv, palmiõli, 
suhkur, tee, puuvill ja kakao.  Kõige suurema osa toidulauast aga moodustavad jahubanaan, 
riis, mais ja maapähklid. Loomadest kasvatatakse veiseid peamiselt idas ja lõunas, sigu läänes
ja lambaid idaosas. Muude kasvatatavate koduloomade hulka kuuluvad kanad, haned, tuvid ja
küülikud. Loomi kasvatatakse üldjoontes aga väga vähe ning saadakse peaaegu täidetud 
riigisisesed vajadused.  Kuna Kongo siseselt on suured toiduprobleemid, siis eksporditakse toitu vähesel määral. 
Kuid riigi siseselt on kohv ekspordilt kolmandal kohal ning kumm neljandal. Kuigi 
riigisiseselt kasvatatakse toitu ka müügiks, siis tuleb ikkagi väga paljusid elementaarseid 
toiduaineid importida, kuna transpordisüsteem on niivõrd halb. Peamiselt imporditakse liha, 
suhkrut, nisu (jahu ja tera) ja riisi.  Kongos on tänu põllumajandusele märkimisväärseid probleeme metsade hävitamisega, 
peamiselt põletamisega.. See aitab kaasa kliimamuutusele, bioloogilise mitmekesisuse 
vähenemisele ning haruldaste liikide, nagu okapi, mägigorilla, kadumisele. Lisaks on tänu 
halvasti korraldatud põllumajandusele probleeme ka muldade erosiooniga. 67.3% Kongo pindalast on kaetud metsaga, peamiselt ekvatoriaalse vihmametsaga. 152.2 
miljonit hektarit metsa on looduslikult kasvanud ning vaid 60 tuhat hektarit on istutatud. 
Nendes metsades leidub üle 11 000 erineva taimeliigi, mis teevad Kongo Aafrika kõige 
looduslikult mitmekesisemaks alaks ning millest 30% on omased ainult sellele piirkonnale. 
Nendest 69 taimeliiki loetakse ohustatuks. Sealsed vihmametsad moodustavad 18% kogu 
maailma vihmametsadest. Enim levinud on Okoumé ja Caesalpiniaceae alamsugukonda 


kuuluvad puuliigid. Suurem osa vihmametsast asub Kesk-Kongos, osa jääb ka lääne- ja 
idapiirialadele. Metsad on elanikele väga olulised – nendest saadakse ravimeid, küttepuitu ja 
toitu. Kongo vihmametsades elab üle 150 etnilise grupi, kes elavad endiselt toetudes 
küttimisele ja korilusele. 94% puidu kogutoodangust läheb toorpuidu või puusöena energia 
tootmiseks. Samuti raiutakse väärtpuitu. 2016. aastal ähvardas Kongo avada oma metsad 
suurtele tööstustele, kuid seda ei juhtunud. Metsamajandus arenguks on potentsiaal hea – 
„Metsa seaduse“ järgi tohib eksportida ainult riigi sees ümbertöödeldud puitu ning vaid 
riiklikud firmad võivad kümne aasta sees 30% puidust toorpuiduna eksportida. See seadus 
vajab muidugi veel juurdumist ning siiani pole veel jõutud täieliku töödeldud puidu 
eksportimiseni. Väga palju on illegaalset väärtpuidu eksporti töötlemata kujul ning selle vastu
on vastupanu nõrk. 98.7% kogu riigi energiast toodetakse tänu puidule, seega peamiselt läheb
toodetav puit kasutusele riigi siseselt. Kuid see viis pole jätkusuutlik ning selleks puidu 
raiumine põhjustab suurel osal metsade hävimist. Ainult 4.6% puidu toodangust 
eksporditakse (seda ametlikult, ametlikult toodetav puit moodustab hinnanguliselt vaid 10% 
kogutoodangust), seega moodustab Kongo maailmaturul väga väikese osa. Kõige rohkem 
eksporditakse Hiinasse ning Euroopasse. Märkimisväärseks probleemiks Kongos on metsade hävitamine. Praegu on aastane raadamise
protsent 0.2%, see tähendab, et iga aastaga väheneb metsi 319,400 hektari võrra. Peamisteks 
põhjusteks võib lugeda põllumajanduse, selleks siis põletatakse metsi, teede ehitamise ja 
puidutööstuse. Kuigi raadamise protsent on viimased 20 aastat olnud konstante, siis puidu 
kasutamine on drastiliselt suurenenud. Metsatööstuse suurenemine on kaasa toonud ka 
keerulise probleemi, mis saab alguse valitsuse vähesest toetusest põllumajandusele – paljud 
kardavad suuremat näljahäda, kuna valitsuse toega on palju kasulikum tegeleda 
metsatööstusega kui toidu kasvatamisega ning seetõttu põllumajandus järjest kahaneb, 
metsatööstus järjest suureneb.  Kongo on maavaradelt üpriski rikas – kogu energia tootmise võimekus oleks 100,000 MW. 
Riigis on Lõuna-Aafrika suuruselt teised toornafta varud. Samuti on Kongo aladel palju 
kivisütt, saadakse ka maagaasi. Lisaks leidub Kongos uraani. Olenevalt energiavarust 
kasutatakse, kas peaaegu kõik ära riigis või eksporditakse peaaegu kõik. Kõige rohkem 
kasutatakse energia saamiseks puitu – 98.7%. Ka kogu maagaasi toodang kasutatakse ära riigi
siseselt. Samas kogu toornafta eksporditakse ning imporditakse sisse rafineeritud 
petrooleumi. Kuni 2012 aastani kogu kivisüsi eksporditi, kuid nüüd on hakatud seda 
kasutama ka riigisiseselt. Peamiselt toodab riik energiat endale, eksport väheneb iga aastaga. 
Kongos toodetakse palju hüdroenergiat, seega peamised elektrijaamad on hüdroelektrijaamad
Inga I, II, III, IV.


Kongo elektrienergia toodang inimese kohta on 123.29 kWh 2011. aasta andmete järgi, mis 
asetab Kongo maailma mastaabis 146. kohale. Vaadates ka elektrienergia kasutust - 105.32 
kWh inimese kohta (2011), mis oleks maailmas samuti viimaste seas, võib järeldada, et 
Kongo on üpriski madalalt arenenud riik. Elekter pole kõikides piirkondades levinud ning 
selle transpordiga kaasneb ka suur elektrikadu, kuna süsteemid on vananenud. Kogu 
elanikkonnast on elektrikättesaadavus vaid üheksal protsendil, linnades 19% ning 
maapiirkondades ainult 1% (2013. aasta andmed). Minu arvates võiks edasi arendada hüdroenergia kasutamist ning teisi keskkonnasäästlikke 
energia tootmisviise, samuti võiks keskenduda vananenud süsteemide uuendamisele, et kadu 
oleks minimaalne ning et maavarade kaevandamisel oleks mõjud keskkonnale võimalikud 
väiksed ja kahjutud. Lisaks võiks vähendada puidu kasutamist energia tootmises, kuna 
Kongos asuvad vihmametsad on maailmas ainulaadsed ning kogu ökosüsteemile vägagi 
olulised. Hüdroenergial oleks Kongos tohutult potentsiaali – praegu kasutab Kongo 
arvatavasti ainult 2% oma potentsiaalsest hüdroenergiast (100,000 MW). Siiani üks 
suurimaid on 2001. aastal ehitatud tamm, mille tootevõime ei suuda ületada 650–750 MW, 
kuna kaks kolmandikku turbiinidest ei tööta (ehitusviga). Hetkel toimub selle arendamine 
ning Aafrika Arenduspank on sellesse investeerinud 8 miljonit dollarit. See tõendab Kongo 
potentsiaali energia tootmises ainuüksi süsteemide uuendamise moel.  Nagu ka varasemalt mainitud on Kongo nii pindalalt kui ka rahvaarvult vägagi suur riik – 
2016. aastal elas Kongos 78,736,153 inimest, mis teeb sellest maailmas rahvaarvult 16nda 
riigi.


Nagu ka graafikult näha on Kongo rahvaarv alates 1960ndast aastast rohkem kui 
viiekordistunud. Seda on soodustanud peamiselt ajaloolised sündmused – 1960. sai Kongo 
iseseisvaks. Aeglane kasv 1960-1990 on põhjustatud riigi diktaatorlikust valitsejast Joseph-
Desire Mobutust, kelle valitsusajal kannatasid paljud inimesed, paljud vahistati ning tapeti. 
1996. algas Kongo esimene sõda, mille tulemusena suri kuni 800 000 inimest (erinevates 
allikates andmed alates 200 000 kuni 800 000) ning 1998. teine Kongo sõda, mille tagajärjena
surid aastatel 1998-2008 2,7-5,4 miljonit inimest (jällegi väga erinevad andmed). Need 
sündmused võivad olla graafikus oleva joone ebastabiilsuse põhjustajateks.  Kongo keskmine rahvastiku tihedus on 34.83 inimest ruutkilomeetri kohta. Kongo DV 
rahvastiku tihedust naabritega võrrelda on raske, kuna riik on ümbritsetud väga erinevate 
riikidega, millel on vägagi erinevad rahvastiku tihedused: Kesk-Aafrika Vabariigis 7.1 
in/km2, Lõuna-Sudaanis 13.33 in/km2, Ugandas 157.1 in/km2, Rwandas 445 in/km2, Burundis 
401.6 in/km2, Tansaanias 47.5 in/km2, Angolas 20.69 in/km2, Sambias 17.2 in/km2 ja Kongo 
Vabariigis 12.8 in/km2. Kongo rahvastiku paiknemist 
iseloomustab hästi järgnev kaart. 
Sellelt on näha, et Kesk-Kongo 
vihmametsadega kaetud alad on väga
hõredalt asustatud, kuid mõne 
tööstuse ümber on moodustunud 
linnad. Samuti on vägagi hõredalt 
asustatud Põhja-Kongo mägised 
alad. Lisaks on näha ka kuidas 
suuremad asustused on kogunenud 
veekogude äärde ning maavarade 
kaevanduste lähedusse – näiteks 
Kananga ja Tshikapa ümbrus, kus on
teemantide leiukohad ning Kisangani
ümbrus, kus on samuti teemandid. 
Samamoodi võib põhjendada ka Ida-
Kongo suuremat asustustihedust – 
seal leidub kulda ja tina – ning 
Lõuna-Kongos asuvat Lumumbashi 


linna ja selle ümbrust, kus on ümber suured vase leiukohad. Lisaks muidugi Kinshasa, mis on
Kongo DV pealinn ning kus asustustihedus küündib 20 000 inimeseni ruutkilomeetri kohta.  Rahvastikust moodustavad 0-14 aastased 42.2%, 15-24 aasta vanused 21.44%, 25-54 aasta 
vanused 30.13%, 55-64 aasta vanused inimesed 3.58% ning sellest vanemad 2.65%. 

Document Outline

• Kongo Demokraatlik Vabariik